aja jooksul niiskeks tõmbunud, aga nemad oskavad seda varjata. Ajakirjanik seevastu on alati alasti, tema ei saa oma nõrkusi varjata. (Võtame või minu – kipun jälle keerutama!) Kõik, mida ajakirjanik teeb, on kõigile teada. Ja kui ta midagi ei tee, siis märgatakse seda ka kohe. Seepärast ütlengi: ajakirjanik peab tahtma kirjutada! Nii hirmsasti, et sellest soovist jätkuks elu lõpuni. See on talumatu piin, kui sa vihkad kirjutamist, kuid ikkagi pead päev päeva järel lauseid kokku treima.
Vana kolleegi matusel kohtasin oma kunagisi kaaslasi. Matused ongi see paik, kus me nüüd kokku saame. Nägin 75-aastast Olev Antonit. Endiselt kannab ta pruuni baretti, selle järgi tundsingi ta ära. Anton on juba terve hulga memuaare välja andnud. Sellest, kuidas ta traktoriga pool Eestimaad läbi kündis. Aga matusel viskas ta kadunule kolm peotäit liiva ja ütles: „Tuu ajakirjaniku amet pole küll üts õige mehe amet, said sa nüüd sellest aru?”
Või 62-aastane soliidselt tüse Andrus Esko – kes oskas arvata, et meie omaaegne vastutav sekretär mõistab kirjutada nii mõnusaid lastejutte? Nagu laua taha istub, nii kunst sünnib. Või 57-aastane poeet Linnar Priimägi, kes oma kunagist töökohta, Edasi kultuuriosakonda, uusaastakaartidega (neid saadab ta hajameelsusest mitu) meeles peab. Ta on välja andnud 18 luuletuskogu, teda on tõlgitud 12 keelde, ta ise on tõlkinud 34 keelest. Või 76-aastane noorkirjanik Stepan Karja. Alles eelmisel aastal ilmus tema vestetekogu, mille kohta ta ise kohalikus lehes positiivse retsensiooni kirjutas. Tal on ilmseid kirjanduslikke kalduvusi, ehkki ta ise kolleegi kirstu järel tudisedes läbi hõreda hambarea turtsatas: „Paremad aastad sai ajakirjanduses ära lörtsitud…”
Paljud mu head kolleegid on leidnud õndsama töökoha või astunud päriskirjanduse maile. Just nagu Tammsaare, Vilde, Metsanurk ja hulk teisi, kes end noorpõlves samamoodi ajakirjanduse pressraua all triikida lasid. Kummad need tüüpilisemad on: kas need, kes end oma ande(tuse)ga toimetusse on matnud, või need, kes ajakirjanduses tuule tiibadesse saanud, seda lahtitõukeplatsina kasutanud? Ja kummad on ajakirjandusele rohkem andnud?
Kui ma tagantjärele ausalt mõtlen, siis tunnistan, et vaatasin omal ajal päriskirjanikele veidi üleolevalt. Mõtlesin, et tehke teie pealegi kunstsõnu, meie teenime elu, oleme kahe jalaga maapinnal, reaalsuses. Nüüd olen mina koos oma töödega haihtunud, ent nemad on reaalsus – nemad seisavad mul reas raamaturiiulil. Ka Anton, Esko, Priimägi, Karja. Ja nüüd on mul nende ees aukartus, isegi selle natuke armetu vestekogumiku ees. Koledal kombel sõltub ajakirjandus ajast ja oludest. Kui need ära voolavad või muutuvad, jääb järele, üksnes kirjandus või üldse mitte midagi. (Ajaloolased võivad teisiti arvata.)
Ma olen 56-aastane. Töötan veel neli aastat, et siis, aastal 2015, aukirjade saatel vanaduspuhkusele minna. Ma kardan tulevaste aastate pärast. Sest mulle on küll antud kaks kätt, kuid ainult üks keel. Ja kui seda keelt ühel halval päeval enam ei ole, mida hakkan siis peale? Arst ravib haigeid, ehitaja ehitab maju, põllumees harib põldu, alati ja kõikjal. Mida peab aga tegema ajakirjanik, kes oskab ennast teostada ainult ühes keeles?
Edasis ei olnud nii, et kui olid midagi enda arvates olulist avaldanud, siis tegid kõik sellest juttu ja kiitsid sind. Selle loo ilmumispäeva hommikul andis vaid Stepan Karja märku, et oli mu fantaasialennuga tutvunud. „See hõre hambarida võinuks välja jääda,” nähvas ta teeseldud solvumisega.
Stjopast oli raske aru saada, kunas tuli teda tõsiselt võtta ja kunas mitte. Ta viskas nalja omaenda ihnsuse üle, mistõttu jäi arusaamatuks, kas ta tegelikult ikka on nii ihne, nagu legendid rääkisid, või kogunisti veel ihnsam. Aastaid, võimalik et aastakümneid kandis ta nahksoni, mille pealispind oli sedavõrd tasane, et seal võinuksid lennukid maanduda (nali toimetuse kollektiivsest mälust). Ma ei mänginud Stjopaga kirjade toas malet nagu näiteks kolleegid Kostabi ja Russak, see-eest elasin tema lähedal Annelinnas ja mängisime teineteise kodus näärivana.
Lõunaks oli Edasi Tallinna jõudnud ja siis tuli esimene parteiline reaktsioon.
Ilmar Rattus kutsus mu enda juurde ja küsis sosinal: „Mida sa selle all mõtlesid?”
„Mille all?”
„See keele lõik lõpus.”
„Nagu seal kirjas,” seletasin. „Et kui ajakirjanikul on ainult üks keel, siis võib ta tööst ilma jääda.”
Oleks võinud selgitusega veel jätkata: loo moraal on see, et ajakirjanik peab oskama rohkem kui ühte keelt. Ja mis võiks olla meie teine keel? Muidugi vene keel! Järelikult on mu lugu kooskõlas Moskvast viimasel ajal lähtunud survega senisest rohkem õppida ja kasutada vene keelt.
Aga ma ei saanud Ilmarile säherdust pada ajada. Olime omavahel alati avameelsemad olnud.
„Oleksid võinud mulle selle koha enne ette näidata,” sõnas Rattus.
Kui oleksin näidanud, poleks see lõik kunagi ilmunud. Selles olin ma kindel.
„Ma arvasin, et sa loed loo nagunii enne läbi.”
Rattus raputas pead. Ta oli minu lugude peale nii kindel, et ei kulutanud nende peale aega. Usaldas mind. Viseeris tekste, neid läbi lugemata. Nüüd tuli välja, et ilmaaegu. Olin teda talt vedanud.
Mul oli siiralt kahju.
„Helistati?” küsisin.
„Ja kust veel!” mühatas Rattus.
„Suur pahandus?” uurisin. Olin seda aimanud. Keeletoimetaja Helju Vals ütles mulle juba enne loo käikuandmist (ta oli lugemisahela viimane lüli enne toimetajat), et vaevalt see Rattuse juures läbi läheb.
„Ei ole hullu,” asus toimetaja mind rahustama. „Peaasi, et sa ei ütle kusagil seda, mida sa tegelikult mõtlesid.”
Me mõistsime teineteist. Võimalik, et mõnda aega luges toimetaja mu kirjutisi suurema valvsusega. Aga ainult mõnda aega. Rattus oli üsna mugav mees ega viitsinud viha pikalt pidada. Mu vihje põrkas nagu lapik lutsukivike vastu seisvat vett ja vajus siis põhja. Aeg liikus edasi. Algul erakordsena näivad mõtted võivad kiiresti kuluda harilikeks, kui keegi formuleerib kraad kangemad seisukohad. Sügisel langes parteiaparaadi täie tähelepanu alla neljakümne Eesti kultuuritegelase venestamisvastane kiri (mida kusagil ei avaldatud, aga mida kõik olid lugenud). Mina ei olnud allakirjutanute seas, sattusin „õigele poolele” tagasi.
Üks väike jõnks siiski tuli: keegi tundmatu KGB töötaja (arvatavasti Tallinnast komandeeritud) kutsus välja minu ja Edasi kunstniku Andrus Peegli. Vestlus toimus prokuratuuri ruumides raekoja vastas. Küllap loodeti meilt saada niidiots kirja levitajate juurde. Andrus võeti ette ilmselt sellepärast, et ta on Juhan Peegli poeg, ja mina seetõttu, et olin ülikooli ajakirjanduskateedri mittekoosseisuline õppejõud. (Juhan andis mulle oma žanriteooria konspekti ja palus jätkata sealt, kus tema lõpetas.) Ülikool oli justkui in corpore mustas nimekirjas, eesotsas ajakirjanduskateeder koos Marju Lauristiniga.
Kuivõrd me kumbki 40 kirja saatusest tõepoolest mitte midagi ei teadnud, siis jäeti meid peagi rahule. Usuti meid või mitte, ei tea.
„Ühe ajakirjaniku portree” osundas murele eesti keele tuleviku pärast, kuid tegi seda äärmiselt ettevaatlikult. Ja ma pean ausalt tunnistama, et selle loo alltekst ei olnud sugugi nii pikk kui tekst – ma ei kirjutanud seda lugu ainult viimase lõigu pärast. Impulss oli pärit mujalt. Jah, isegi 25-aastane tajub vahel lootusetust ja tüdimust, jõuab läbipõlemise äärele.
Aegamööda hakkas mulle pärale jõudma, mis mind ajakirjanduses paelus. Kõlab äraleierdatult, justkui ülikooli sisseastujate ansamblilt – mind huvitas inimene. Inimene, kes ei ole üldse selline, nagu ta alguses näib. Tegelikult olin
