käituvad ootamatult halvasti või ootamatult hästi, ebaviisakalt või abivalmilt. Poesabas, pesu vastuvõtupunktis, bussis – ükskõik kus. Loos „Kruusitäis hingele” annab talunaine autorile klaasi piima ega võta selle eest raha. Mnjah… Liiga moraliseerivad, nimedeta lood.
Siis tulid kohtulood. Aga mitte vargustest või füüsilistest pättustest. „Lapse surmas süüdi” – alkohoolikust emast, kes ei usaldanud oma haiget last kiirabi kätte. Ema paneb lapse kelgule. Laps sureb, tühi viinapudel päitsis.
„Ebapedagoogiline poeem” – õpetaja ja õpilase lähedasest vahekorrast, mis võis olla sünnis, aga võis olla ka ebamoraalne. Autor ei mõista kohut. Autor üritab arutleda. Autor areneb.
Tulid regulaarsed telearvustused („Kolme kaamera vahel”), midagi uut eesti ajakirjanduses, põhiliselt pseudonüümi Fred Janson all.
Tuli intervjuu Arnold Koobiga. Ülikooli toonane rektor oli autokraatlik juht. Kuvandilt läbilõhki kõrk ja tundetu inimene, harimatu nomenklatuurakommunist – oli saanud peda kaugõppest diplomi alles pärast seda, kui oli juba dekaanina ametis.
Ent kui ma Koobiga kohtusin, leidsin eest mehe, kes vääris mõistmist nagu iga teine inimene. Kui ta rääkis sellest, millistes tingimustes oli üheksalapselises perekonnas üles kasvanud ja kuidas ennast ise harinud, kadus mul isegi mõttest mõte mõnitada rektorit nadi akadeemilise tausta pärast. Usun, et olen väheseid inimesi ja võib-olla ainus ajakirjanik, kes on näinud Arnold Koobi silmis pisaraid. See enesekindel mees elas sisimas läbi suuri kõhklusi: kas ta ikka passib auväärse alma mater'i rektoriks?
Tuli „Meheks ja naiseks” – järjejutt 1982. aasta suvekuudest Tartu perekonnaseisuaktide büroos, kus töötasin abielude sõlmijana, pintsakukrae all lint, millel olid ENSV lipuvärvid ning mille otsas rippus medaljon ENSV vapiga. Andsin oma õnnistuse 78 paarile, kelle seas oli mehi ja naisi, kes sobinuksid mulle vanaemaks ja vanaisaks.
Idee muud ametit proovida ei olnud originaalne: Olev Anton oli töötanud karjakuna, Andrus Esko kelnerina restoranis. Nende lood olid palju mahlasemad kui minu omad. Minul oli ametniku roll. Aga ühe elulise järelduse tõin Tiigi tänava õnnepaleest kaasa: oluline pole, mida ütled, vaid see, kuidas ütled. 78 korda väljendasin ühte ja sedasama mõtet erinevate sõnadega. Nagu televisiooni saatebrigaadile, nii ei tahtnud ma ka õnnepalee viiuldajale jätta muljet, et vuristan ette pähetuubitud stampteksti…
Kui midagi ei ole enam öelda, siis on mõistlik panna kolm punkti. Vana võte. Lugejale jääb mulje, et pidanuks järgnema midagi eriti sügavmõttelist, mille autor on targalt jätnud enda teada. Lugeja, kes tahab ise ka tark olla, ragistab siis ajusid ja püüab edasi mõelda.
Aga kui kolmele punktile järgnebki vaid tühjus? Või kui isegi punktidele eelnev on olnud üksnes tühine sõnakombinatoorika? Kui lugeja ajakirjanikku kiidab, siis enamasti sõnadega „Küll ta kirjutab hästi!”, ja ajakirjanikule meeldib selline paitus ja teda ei häiri, et see, mida ta kirjutas, ununeb kõigil kiiresti ja peabki ununema, sest see on kõigest ajakirjandus.
Mulle on sõnadega mänglemine ja kujundite kasutamine alati meeldinud. Alliteratsioon ja assonants ilmusid mu koolikirjanditesse veel enne, kui olin teada saanud, mida nad tähendavad.
Seepärast ei olnud teab mis ime, et kujunesin peaaegu kohe, juba esimesel töönädalal Edasi keeletoimetaja Helju Valsi lemmikuks. Vähemalt nii ma ise arvasin. Olev Anton ja Andrus Esko arvasid enda kohta ilmselt sedasama. „Iga ajakirjanik tikub arvama, et just nimelt tema kirjutab kõigist kõige paremini,” kirjutas Olev 1978. aastal.
Riukaline Helju kiusas ühtevalu naiskirjutajaid ja hoidis enda lähedal meeskirjutajaid. Aga mitte valimatult. Ta hindas neid ajakirjanikke, kes suutsid olla ühtaegu grammatikud ja stilistid. Heljul oli harukordne intuitsioon kuulda loetud sõnade kõla, võib-olla seetõttu, et ta ise oli peaaegu kurt.
Söandan väita, et mitte keegi ei ole mind niimoodi läbi näinud nagu Helju Vals. Inimene, kes seisab sõnade sünnituse juures, mõistab paremini kui keegi teine sünnitaja valusid ja tajub nurisünnituse ohte. Ainult see keeletoimetaja, kes loeb kirjutaja mõtteid, suudab aidata teda õige väljendusviisi leidmisel.
Helju Vals võis ka kohutavalt haiget teha, sest teise inimese sõnade kritiseerimine tähendab tahes-tahtmata tuld tema südamesse. Muidugi juhul, kui kirjutatud sõnad on tulnud südamest.
Mõnel tujutul hommikul oli Heljut siiski mõistlik vältida. Sest siis võis ükspuha mis põhjusel tüli majja tulla. Siis käitus Helju – keeleline ja meeleline, nagu ta oli – meeletult halvasti. Ainult Linnar Priimägi julges teda spartaliku karmusega taltsutada – kallas veekarahvini keeletoimetaja pähe tilgatuks. Selle peale said isegi Helju Valsil sõnad otsa.
Ent Heljul, ja minu tundmuse järgi ainult temal, oli siiski võõrandamatu õigus ajakirjanikku arvustada. Sest ta ei olnud ükskõikne – ta vihkas ükskõiksust.
Nüüd võib tekkida kiusuküsimus: kui Helju Vals oli erakordselt nõtke stiilitajuga keeletoimetaja, kuidas siis pääses Edasi lehekülgedele lugematu hulk kipsiks kuivanud tekste?
Arusaadavalt ei tohtinud keeletoimetaja redigeerida oktoobrirevolutsiooni aastapäeva hüüdlauseid ega muud raudbetooni, mida TASS ja ETA koos kärpimiskeeluga tootsid. Kuid ka edasilaste omaloomingust leiab ajastukohaselt mõttetühja õhinat. Piisab pilgust pealkirjadele: „Tutvumas parteitöö praktikaga”, „Saavutatu on edasimineku alus”, „Töö käib täie hooga”, „Meie tugevus seisneb rahvahulkade teadlikkuses”, „Töökollektiivides kõneldi Nõukogudemaa rahuarmastavast välispoliitikast”, „Ideoloogiatöö on põllumajanduse edendamise tähtis hoob”, „Aastaplaan täis, kvaliteet au sees” jne jne jne jne.
Seletus kantseliidi vohamisele on lihtne: mida ja kuidas kuuluvad ajakirjanduses lahutamatult kokku. Kui ei ole midagi öelda, ei ole mõtet vaeva näha, kuidas mõttetust stiilsemalt edasi anda.
NLKP Keskkomitee peasekretär seltsimees Leonid Brežnev (õigemini tema ajutrust, mis oli võimeline töötama ka ilma ajudeta) kirjutas 1978. aastal raamatu „Uudismaa”. Seda võib võtta kui propaganda ja agitatsiooni õpikut, millest koorub välja Nõukogude ajakirjanduse vundament: ajakirjanikel ei ole uudistemaale asja. Partei kirjutab uudiseid ise.
Kui visa ajakirjanik otsib oma uudiseid (rubriik „Siin- ja sealpool Emajõge” vajas ka täidet), mingu Voika oja äärde õunapuude õitsemist ootama. Teemadest ei ole ju puudust – igal kevadel külvatakse ja igal sügisel küntakse, igal sügisel minnakse kooli ja igal kevadel tullakse koolist ära. See ongi ajakirjanike uudismaa.
Tolle aja ajakirjandus ei olnud uudisajakirjandus tänases tähenduses. Võib edasi küsida: kas see üldse oli ajakirjandus? Kas Edasit lugemisväärseks muutnud tekstid (kirjandus- ja kunstileheküljed, looduse lood, Vadim Želnini ilmaennustused seapõrna pealt, vestlused lugejaga, liiklusnurk „Ristmik”, huumorirubriik „Herilane”) olid midagi, mida võib nimetada ajakirjanduseks? Kas Olev Antoni külajutud ja teistegi ajakirjanike inimlikumad lood olid osa ajakirjandusest või millestki muust? Mida need lugejale andsid? Kahe kopika eest – selline oli ajalehe üksiknumbri hind – soojust? Võib-olla seda polnudki külmal ajal nii vähe.
Kui uus ofsettrükimasin võimaldas Edasil 1979. aastal esimese „suure” lehena üle minna tabloidformaadile, kirjutas professor Juhan Peegel:
Kui nüüd meie oma ajaleht, meie Edasi on selga tõmmanud uue kuue, hoopis käepärasema ja kuidagi intiimsema, tahaksime loota, et see tihe suhtlemine oma lugejaskonnaga, see lähedus, mis on eelmiste aastatega saavutatud, et see aiva süveneks ja annaks meile veelgi oodatuma sõbra, kes meid märkamatult toetaks, suunaks ning hariks.
Eesti
