joodi teles veel rohkem kui lehes, enne saadet julgustuseks ja pärast rahustuseks. Mina ei saanud endale lubada luksust pärast igat salvestust lõõgastuda – pärast tööd tuli töö. Ja päeva lõpuks perekond.
Nüüd, 1983. aasta 24. veebruarist alates oli mul justkui uus töö või vähemalt uus ja aukartust äratav ametinimetus – ajalehe toimetaja. Oli selge, et edaspidi pidin loomingulisi kõrvalharrastusi piirama. Toimetajaametiga käivad ju kaasas kõiksugu kohustuslikud koosolekud maja sees ja väljaspool maja. Kas peaksin mingil moel muutma oma elustiili? Ametiauto juba on, jalgsi ei pea enam käima.
Võtsin ära musta leinalipsu, mille olin Valgesse Majja minekuks ette sättinud.
„Kas läheme Mõigust läbi?” küsis autojuht Andres.
Muigasin.
„Ma ei joo üksi.”
Rattus oli sageli Mõigu poe kaudu Tallinnast tagasisõitu alustanud. Mõnikord istusin ka mina tagaistmel. Kui meid oli autos üle kahe võtjamehe, võis ühest konjakipudelist vähekski jääda.
Oojaa, mida kõike oli toimetuse samblaroheline Žiguli üle elanud! Ime, et see pann veel sõitis. Summuti oli nööriga kinni seotud. Pakiruumi kaas oli irvakil. Uksetihendid rippusid lahtiselt. Esiakna raami ja kere vahelt paistis läbi päike ja sadas sisse vihm. Vastu põrandat ei tohtinud talda suruda, sest jalad võisid roostesest põhjast läbi minna. Ja esiiste juhi kõrval oli põrandaga peaaegu tasa – vedrusid polnud üldse. Sel istmel oli istunud kogukas masinakirjutaja Erna Leetsi, keda toimetus oli sunnitud igal hommikul tööle tooma ja õhtul koju viima, sest oma jalgadel see proua tänaval ei kõndinud, aga kuivõrd tema sõrmed liikusid fantastilise kiirusega, siis oli ta kujunenud asendamatuks tööjõuks, nii et mõnikord pidi ka toimetaja, pika hambaga küll, loovutama auto Erna transportimiseks – vastasel korral jäänuks leht ilmumata.
Teada oli ka vähemalt üks samblarohelisega juhtunud avarii. Ilmar Rattus oli koos Olev Antoni ja vastutava sekretäri Andrus Eskoga toimetuses viina võtnud ja seejärel ise rooli istunud, millises toimingus polnud midagi ebaharilikku. Ootamatu oli see, et Võidu silla ületamise järel unustas Rattus kiirust vähendada, mistõttu kurvivõtt Annelinna suunas ebaõnnestus ning Žiguli põrutas vastu passaaži seina.
Järgmisel päeval Andrus Esko lonkas. Imelikul kombel viidi psühhiaatrikliinikusse alkoholitestile hoopis Olev Anton, kes oli tagaistmelt jorisedes, järelikult ilmsete joobetunnustega välja vajunud. Miilitsal oli kotkasilm.
Suuremat viga ei saanud õnneks keegi.
Ilmar Rattus susises kogu järgmise nädala ega võtnud kordagi tumedaid prille eest. Aga kuidagimoodi õnnestus tal pääseda avalikust kärast ja parteilisest karistusest. (Kui üks Edasi noorajakirjanik mõned aastad hiljem öö kainestusmajas veetis, siis tema nii puhtalt välja ei tulnud – parteiline noomitus andis märku, et ajad ja kombed on muutumas.)
Tööpäev oli lõppenud ja väljas juba hämardus, aga Pirogovi 1 fuajee oli rahvast täis. Nad ootasid mind Tallinnast tagasi.
Kahtlen, kas ühelgi Eesti NSV lehetoimetajal on olnud nii otsatut õnne – olla oodatud. Aga sellele, miks mind tookord kätel kanti (siiski ainult kujundlikult), on lihtne seletus: ma olin oma. Ilmar Rattus oli hea inimene, aga ta ei saanud omaks. Ma olin esimene toimetaja, kes tuli Edasi enda seest. Tartlane. Ja kuivõrd ma olin oma, siis arvati teadvat, mida minult edaspidi oodata ja mida mitte. Veider küll, aga mina, kõigest 27-aastane noormees, osutusin elukogenud ajakirjanikele kindlustunde toojaks.
Toimetuses oli laud kaetud. Ametiühingul oli sellisteks puhkudeks natuke raha. Teinekord oli Rattus teinud ka käskkirja mõne usaldusväärse töötaja premeerimiseks. Väiksema osa sai premeeritu endale, suurem läks peokatlasse. Nüüd oli Rattus nii vaikselt ja kiirelt ära kadunud, et talle järele lehvitamiseks ei jõutud teha ei korjandust ega käskkirja.
Mina tulin tagasi suure kära saatel. Pidu läks kohe käima. Peod läksid meil alati kiiresti käima.
„Poisikese terviseks!” kähistas toimetuse raudvara Gunnar Kuldvere (tollal 54) ja valas pitsid täis. Gunnar oli toimetuse parteisekretär, aga üldsegi mitte pimesi punane. Ta ei olnud nõus parteile pükse jalast andma. Paar sellist ideelist naisajakirjanikku Edasis siiski leidus.
Lõime kokku. Kõik kõigiga. Mõned jõid ka kõigi eest.
Valvetoimetaja näitas mulle järgmise päeva, 25. veebruari lehte. See oli esimene leht, kuhu olin toimetajana alla kirjutanud. Esiküljel oli uudis: Vanemuise direktori kohale asub Mart Raik. Milline kokkusattumus! Mart oli 5. keskkoolis olnud mu pinginaaber.
Trall Edasis kestis keskööni ja üle selle. Nagu peod ikka. Et taksot polnud enam kusagilt võtta, helistas keegi tuletõrjesse. Sealt saadeti auto toimetuse ette. Mõistagi mitte tuld kustutama. Esimest ja vististi viimast korda elus sõidutati mind koju tuletõrjeautoga. Vahva! Jagasin teekaaslastele homse lehe trükivärskeid, veel käsi määrivaid eksemplare. Homne leht oli alati sobilik meelehea. Mõjusam kui raha.
Pritsimehed teadsid mind. Paljud tartlased teadsid mind. Minu psühhiaatrist isa tõttu. Minu telesaadete tõttu. Minu kirjutiste tõttu Edasis. Aga kas keegi mind ka päriselt tundis? Kas toimetuses ikka teati, milleks olen võimeline ja milleks mitte? Olin juba kümme aastat Edasis kirjutanud (viimased kuus palgalisena), kuid ma ei usu, et kellelgi oli aimu, mida olin enda sisse kirjutanud.
See, et Ilmar Rattus kutsus mu 1977. aastal tööle sporti, oli loogiline. Kuhu siis veel? Ülikoolilehes olin silma torganud huviga kerge muusika vastu, millega Edasis polnud midagi peale hakata. Edasile olin juba 1974. aastast saatnud ülevaatlikke spordilugusid, millest valdav osa oli kompileeritud mujal ilmunud materjalidest (näiteks jalgpalli ja jäähoki MM-võistluste järelkajad).
Spordil ei olnud oma tuba ega oma osakonda. Sport kuulus uudisteosakonna alla, mida juhtis Gunnar Kuldvere. Ta oli teinud sporditoast maja kõige ebasportlikuma kabineti: õhk ahelsuitsetamisest paks ja läppunud, laual kaootilised paberivirnad. Gunnari kolleeg Ivi Drikkit, kes istus teispool lauda, püüdis pealetungivat tohuvabohu ohjata, kuid kord püsis toas vaid üürikese aja. Suitsutõmbamises ei jäänud Ivi Gunnarile alla. Selline massiivne nikotiinirünnak oli väljakutse minu kopsudele.
Gunnari käekiri oli õudne. Ise ta kirjutusmasinal ei tippinud ja seepärast langes tema pookstavide äramõistatamise raskus eliitmasinakirjutaja Erna peale. Erna pidi oma puhkuse alati Gunnari järgi sättima, sest teine tubli masinakirjutaja Lorri (Loreida Oha) ei suutnud tema kritseldustest sõnu üles leida.
Ka eesti keele grammatika ei olnud juristiharidusega Gunnari tugevaim külg, mistõttu keeletoimetaja Helju Valsil oli tema vigade parandamise asemel lihtsam kogu tekst ümber kirjutada. Õnneks olid Gunnari käsikirjad lühikesed. Ta oli nupumeister. Mõnes lehenumbris ilmus temalt mitme varjunime (O. Veer, O. Kaar, O. Vare, O. Vask) all kümmekond uudist. Tähtsamad käsitlesid linna täitevkomitee ja kaubandusvalitsuse tööd, vähem tähtsad teatasid õunapuude õitsemisest Voika oja ääres (seal asus Gunnari suvila).
Gunnar oli läbinisti uudishimulik inimene. Ta rippus alailma telefoni küljes. Uudiste hankimine ja nende sees elamine oli tema elustiil. „Kuldvere siin! Mis uudist?” oli parool, mis tagas kogu toimetusele uudisorganisatsiooni maine. Aga tema suhetest võitsid kolleegid ka praktiliselt. Pühade eel rõõmustas ta Ivit Kuuba ananassilikööriga ja Heljut šampanjaga (keeletoimetaja armastas iseäranis sladkoje't, mida aga oli hulga raskem hankida kui suhhoje't).
Ühel hommikul virises Ivi, kelle põhitööks oli rajoonist uudiseid välja peilida, et ta peab tegema moerubriiki, aga platvormkingi, millest ta peab kirjutama, endal jalas pole.
„Millised
