harjutavad „Suudlust Postimehega” – musikaalsemad.
Kurb küll, aga ise ei oska ma ei muusikat kirjutada ega ka noodikirja lugeda. Kaks aastat sikutasin tinarasket lõõtspilli kodunt kooli – käisin akordionitunnis. Ei tahtnud käia, vanemad kohustasid. Oleksid nad mind fööti mängima pannud, oleksin kauem vastu pidanud. Flööt kaalub vähem.
1962. aastal esinesin akordioniga Tartu sünnitusmaja laste nääripeol. Nimelt töötas mu ema selles haiglas vastsündinute osakonna juhatajana. Olin siis seitsmene.
Täpselt viiskümmend aastat hiljem, 2012. aasta detsembris, kutsus Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts (olin 1991. aastal olnud seltsi asutaja ja esimene aseesimees) mind esinema samasse Toomemäe majja, kus varem oli olnud sünnitusmaja ja kus – nagu tuhanded tartlased – olen sündinud ma ise. Nüüd koolitatakse seal ajakirjanikke ja PR-spetsialiste. Mul tuli pidada ettekanne uuestisünni läbi teinud õppehoone veel värvilõhnases auditooriumis, mis kannab Juhan Peegli nime. Olin võrdlemisi rabatud, kui selgus, et Peegli auditoorium on seesama ruum, kus pool sajandit tagasi mängisin näärivanalt kingi lunastamiseks akordioni… Oskaks ma vaid mingitki pilli täna mängida!
Aastaid olin laulnud oma kooli, Tartu 5. Keskkooli poistekooris ja seejärel segakooris. Vastupidiselt tervele mõistusele ühinesin ka bändiga, mis kandis nime Syrena ja mille vaimne liider, basskitarrist Toivo Lepik, juhtis hiljem AS-i Tallinna Restauraator ja Šoti klubi. Minu saatuseks oli täita laulusolisti kohta, mis oli tühi seetõttu, et repertuaar – näiteks Rolling Stones'i „Paint it Black” – nõudis kõrgemate toonide võtmist. Segakooris kuulusin tenorite rühma.
Õnneks oli mu enesekriitiline meel tollal sedavõrd tugev, et ma ei tulnud kunagi lava ette mikrofonijalaga vehkima – hoidusin tagaplaanile trummide varju. Seetõttu ei teeninud ma pop- või rokkartistina tüdrukute silmis vähimaidki plusspunkte. Olin sama hästi kui nähtamatu. Väga palju ei olnud mind kuulda ka, sest toonase helitehnikaga imet ei teinud.
Tulin koolipeolt üksinda koju, sulgesin ennast tuppa koos traatkarvalise foksterjeri Tossuga (kes mõni aeg hiljem hukkus, rünnates viimast Tartu tänaval vankrit vedanud hobust) ning surusin kõrva vastu VEF-transistorraadiot. Minu maitset kujundasid Radio Sweden, Radio Luxembourg ja BBC. Mul oli paks kaustik, kuhu igal nädalal panin ritta oma isikliku hittide edetabeli: tõusjad ja kukkujad, uustulnukad ja väljalangejad. Top twenty. Kõik kooliaegsed ilukirjanduslikud katsetused – luuletused, jutukesed ja näidendid – olen ära visanud, ainult pruunide kaantega popkaustik on alles. Omamoodi päevik seegi. Maitse kujunemise päevaraamat.
Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse osakond võttis mind vastu 1973. aastal. Olin veidi vaaginud ka võimalusi minna õppima ajalugu või geograafiat (5. keskkoolis õppisin loodusteaduste eriklassis), aga ennast ninapidi vedada polnud mõtet. Kirjutamine tõmbas mind rohkem kui putukate ükssilmne uurimine mikroskoobis, milliseks tegevusetuseks ei jätkunud mul külma närvi.
Viimastel kooliaastatel olin puhtalt hasardist kirjutanud kirjandeid viiele-kuuele sõbrale, isegi ülikooli sisseastumiskirjandi tegin kahe koolivenna eest ära (töö üleandmispunkt oli Vanemuise tänava õppehoone WC). Tasu ei võtnud, vahele ei jäänud. Koolivennad pääsesid majandusteaduskonda, oleksid pääsenud ka ilma viielise kirjandita.
7. detsembril 1973 ilmus ülikoolilehes mu esimene kaastöö. Kirjutasin muusikast, millest muust. Selle üdini naiivse loo pealkiri oli „Üliõpilane ja kerge muusika”. Aga süües kasvab isu. Varsti asusin ühe viimase kursuse naistudengiga enesekindlalt väitlema ansambli Ruja muusikaliste vahendite ereduse üle. Too tudeng, erudeeritud kriitik Tiina Sarv, tegi mu kaastöö maatasa („pealiskaudne, pretensioonikas ja põhjendamata”). Eriti hävitav oli lõik: „Kui M. Kadastik teatab, et vabal hetkel on meeldiv kuulata ansambleid Middle of the Road või Sweet, siis teab kui arenenud maitsest see ei räägi.”
Oponendil oli kahjuks õigus: mu maitse ei olnudki teab kui arenenud. Sellal kui tõsisemad fännid kaifsid King Crimsoni psühhedeelset viginat või Led Zeppelini pöörasust (nuusutades peale klooretüüliga immutatud taskurätti), nautisin mina süütult magusaid kommertsviisikesi.
Arusaamatul kombel määrati mind Arne Oidi nimelise lauluvõistluse žüriisse. Tollal ei kandnud see võistlus mõistagi Arne Oidi nime, sest Oit elas veel ja tahtis ise auhindu noppida. Võistlus kandis „Tippmeloodia” nime. Esikoha teenis Andres Valkoneni laul „Las jääda ükski mets” Tõnis Mäe esituses, ehkki minu lemmikuks oli Valter Ojakääru „Lahkumine Saaremaalt”, mida laulis Heli Lääts. Andsin oma eelistusest teada ka ülikoolilehe lugejatele.
1974. aasta sügisest asus ülikoolilehe etteotsa Rein Veidemann, kellega mul tekkis kohe oivaline klapp. Rein võttis mu toimetuse palgale, poole kohaga küll. Võiks väita, et sellest ajast alates tähendabki ajakirjandus minu jaoks ka ametit koos kohustuste ja vastutusega.
Veidemannil oli (ja on jätkuvalt) erk sotsiaalne närv, mis andis healoomulisi siirdeid ka minu arenevasse organismi. Kord läksime ühisoperatsiooni käigus lugusid tegema – Rein Puiatusse, mina Kaagverre. Ei taipa seniajani, miks pidime ülikoolilehe lugejaid eriinternaatkoolide raske eluga kurssi viima. Võimalik, et juba noil aegadel huvitasid mind probleemsed neiud ja naised.
Ehkki vahetevahel vahendasin ka mõtisklusi eksamitest või kirjutasin juubelipuhuseid portreelugusid õppejõududest, ei suutnud Veidemann mind muusikateemast võõrutada. Tegelikult ta ei üritanudki mind literatuurse vaimsusega katta. Kui Mihkel Mutt, Toivo Tasa, Jüri Talvet ja Asta Põldmäe tõid toimetusetuppa peahoone kolmandale korrusele puutrepi nagina saatel luuletusi, novelle ja arvustusi, siis mina klõbistasin kirjutusmasinasse järjekordse biitkommentaari (sellist totrat nimetust kandis rubriik) varjunime all Felix Tonga.
Aga midagi jäi külge ja mällu ka sellest keskkonnast, kuhu olin sattunud. Mu hing talletas Asta Põldmäe headuse ja ilu. Mutti ma pelgasin, sest tema intellektuaalne nõudlikkus lõhnas pahatihti sapi järele. Kuid enamasti olid tema arrogantsus ja iroonilisus põhjendatud.
„Kõige naeruväärsemad on inimesed, kes tarvitavad võõrsõnu, aga ei tea, mida need tähendavad.” See Muti märkus jäi mulle meelde, edaspidi olen alati hoolega mõelnud, enne kui pikin jutu sisse mõne lauset peristaltiliselt kokku tõmbava võõrsõna. Muti mõttele võib mitu mõtet otsa liita: eputamine teadmistega, mida ei ole, võimendab rumalust mitmekordselt; kõige rumalam on inimene, kes ei tea, kui rumal ta on. (Tõenäoselt on keegi tark need mõtted juba ammu üles tähendanud.)
1975. aastal olin veel sel määral harimatu, et ülikool saatis mu suveks Soome, Lappeenranta linna soome keele ja kultuuri kursustele. Soome oli tollal tohutu ihalusobjekt. Minu väljavalimine oli professor Paul Ariste teene. Teadmiste põhjal pidanuksid mitmedki meie kursuse tütarlapsed enne mind sõelale jääma, aga Ariste eelistas mind. Mahajääjates tekitas selline ebaõiglus ilmselt kadedust, minus endas süütunnet. Seda enam, et olin otsustanud kolmandast kursusest alates jätkata õpinguid ajakirjanduse eriharus professor Juhan Peegli käe all. Soome-ugri keelte vastu olin küll ilmutanud õrna huvi (näiteks käisin koos professor Aristega keeleekspeditsioonil Vadjamaal), aga ma ei olnud ühelgi hetkel kahelnud, kelleks tahan saada. Ajakirjanikuks loomulikult.
Rääkisin süütundest ka oma patroonile.
„Ma tean, et sinust saab žurnalist,” lohutas professor Ariste. „Ja sellepärast peadki just sina Soome sõitma. Sul on sellest kõige rohkem kasu.”
Ariste kirjutas oma vanale heale sõbrale Naapurivisa-televiktoriini päevilt, professor Lauri Postile, kes juhtus sel ajal olema Soome haridusminister, ja palus tal võimalusel mind rahaliselt toetada. Nii ootaski mind teisel pool lahte ees ümbrik mäletatavasti rohkem kui tuhande margaga, mis oli terve varandus.
Lisaks olin Tartus ühe äritsejaga kaupa teinud ja ostnud temalt rublade eest nelisada marka. See
