style="font-size:15px;"> „Meil müüdi või?” krabas Gunnar telefonitoru.
Jäime Iviga kõrvu kikitama. Imestasin, miks Ivil on vaja platvormkingi. Ta oli niigi pikk, kenasti sihvakas naine.
„Mhmh, mhm. Tibens! Mhmh. Sehr gut! Sehr gut! Mis su number on?” pöördus Gunnar üle laua Ivi poole.
Siis haaras ta Ivi joonistuse, pani mantli selga ja kergitas kaabut.
Poole tunni pärast tuli Gunnar tagasi, kingakarp käes.
„Valencia!” hüüatas ta võidukalt, kui Ivi oli kingad jalga pannud ja need parajaiks osutusid.
Mulle juhatas Gunnar kätte tagaukse, kust tõsteti välja kast ülideftsiitset Tšehhi õlut. Ka Saksa DV-s tehtud vetruva Zekiwa lapsevankri – meie vanem tütar sündis 1979. aastal – leidsin kaubamaja laost Gunnari kaasabil.
Gunnaril oli veel üks kirg – jalgpall, eriti Saksa Liitvabariigi jalgpall. Iga nupu eest maksti honorari ja seetõttu oli igal real rahaline ekvivalent. Kuivõrd sport oli minu alluvuses ja mina omakorda Gunnari alluvuses, siis tekkis meil väljaku jagamisega pehme vastasseis. Mu arusaamist mööda ei olnud Gunnari jalgpallisõnumid need, mida leht vajanuks.
Tõlgete peal elamine, otse öeldes haltuura mind ei rahuldanud. Kui alustasin palgatööd, pidasin kohustuslikuks võtta tähelepanu alla eelkõige kohalik sport. Natuke nadi oli, et mul endal ei olnud spordis midagi ette näidata. Olin koolipoisina käinud korvpalli ja kaasaegse, praeguses terminoloogias moodsa viievõistluse trennis, aga esimesel alal jäin vähegi kaalukamatel võistlustel pingile ja teisel kujunes minu tippsaavutuseks mahaaetud takistuste ülestõstmine kohalikel ratsavõistlustel. Hobustega hoidsin distantsi – aukartusest, et mitte öelda hirmust. Aga kui ratsutamine on null, siis pole mõtet pikalt pusida ka ülejäänud neljal alal (jooks, ujumine, vehklemine, laskmine).
Samas olin andunud spordifänn, teadsin une pealt peaaegu kõikide olümpiavõitjate ja maailmameistrite nimesid.
Nimede ja numbritega opereerides võisin spordirahvale esialgu päris sporditeadliku inimese mulje jätta. Kuni esitasin mõne lihtsameelse küsimuse, mille peale spordiprof suu jäi ammuli. Aga siit leidsingi oma niši. Ebakompetentsust ei pea häbenema, kui seda tunnistad. Ebakompetentsus võib olla isegi sinu trump, sest enamik lugejaid on sinuga samal tasemel ning just nendele mõeldes peadki esitama nn rumalaid küsimusi, et teha lugejaid (ja ka iseennast) targemaks. Ma ei tööta spordilehes, ma töötan üldloetavas päevalehes!
Olin juba mõned aastad töötanud, kui kuulsin, et Edasi spordikorrespondendi kohale oli minu kõrval olnud teinegi pretendent – Valeri Maksimov. Ta oli kõva võrkpallur ja korrektne kirjutaja, ent küllap just Edasi mitmekülgsusele mõeldes eelistasid Ilmar Rattus ja toimetuse vaimu hoidja Sulev Uus mind kui laiema profiliga kirjutajat. Seda enam, et toimetuse koosseisus oli koht vaid ühele spordiajakirjanikule, kes pidi tippspordi kõrval nägema igasugu muidki kehasid ja muud kultuuri. (Hiljem, juba Tallinnas elades, ühines Valeri Maksimov Postimehega ning andis meie lehe spordikülgedele väga asjatundliku ja usaldusväärse näo.)
Püüdsin oma olemasolu õigustada.
Mu lähenemisnurka ilmestavad ehk kõige paremini pealkirjad: „Tants ujumiskatla ümber”, „Korvpallisümfoonia”, „Kas jää on läinud libedamaks?”, „Kaalul on rohkem kui elu” (kalapüügivõistlustest), „Läbi sula medalite poole”, „Hüpped surnud ringis” (suusahüpetest), „Kümme tuhat pauku aastas” (laskmisest). Enamikku neist lugudest võiks hinnata – isegi tänaste kriteeriumide alusel – päris korralikeks probleemlugudeks.
Avastasin toona oma suureks rõõmuks, et tippsportlased pole üldsegi masinad, vaid nende tundeelus on rikkust ja värve, mida oleks patt lugejatega mitte jagada. „Pidin käega asfalti puhastama,” kommenteeris Aavo Pikkuus oma kukkumist. Selline ütlus kihutab ise lehte.
Enn Sellik, kes oli iseäranis kidakeelne, avanes alles pärast seda, kui olin oma abielusõrmuse tema elutoas põrandale pillanud ning meie kolmekesi – tuntud jooksja, tema abikaasa ja mina – seda laua alla neljakäpukil otsima asunud. Võiks öelda, et intervjuu sündis laua all. Juhuse tahtel, mõistagi.
Jaak Uudmäega suheldes tekkis midagi veel enamat. Midagi, mida võiks tagasihoidlikult nimetada sõprusealgeks. Meile mõlemale meeldis Krüüdneri kõrts ja selle vahva peremees Kuke Jaak, kes vana spordimehena kirjutas Edasile aeg-ajalt ka lugusid.
Siis akrediteeriti mind olümpiaregatile Tallinnasse. Ju ma ise kippusin sinna.
Loksusin pressikaatriga merel vaid korra. Mulle aitas! Läbi veepritsmete ei näinud nagunii midagi. Tulemuslikum oli purjetajaid maa peal passida. Nii sündisid tühjusest kõmisevad repliigid nagu „Soomlaste „Tornaadol” seilaja on aluspüksteni märg” või „Küprose vennad Karapatakised hakkasid paadist välja ronides laulma – merel oli nende laul juba lauldud”.
Võistlusele ei saanud ma absoluutselt pihta, sellest hoolimata ilmus iga päev Edasis mahukas regatikommentaar. Käsikirja aitasid Tallinnast Tartusse tuua abivalmis bussijuhid. Internetti ju ei olnud.
Ma ei olnud uhke oma töö üle olümpiamängudel. Selgus, et ajakirjanduse inimlik mõõde ei ole mõõtmatu – asjaarmastajalik lähenemisviis oli ammendumas. Asja edasiseks armastamiseks tulnuks süvitsi spordi ja higi sisse minna. Selline väljavaade ei olnud just kutsuv.
Kahjuks on see ebareaalne, aga oleks siiski suurepärane, kui kõik reporterid alustaksid sporditoast. Kiire mõtlemise, otsustamise ja kirjutamise ideaalne koolitus. Spordiajakirjaniku imperatiiv ei ole mitte ainult kiirus, vaid ka veatus.
Tihtilugu lõppesid võistlused pärast seda, kui keeletoimetaja ja korrektorid olid juba majast lahkunud. Siis läksin (nagu ka enne ja pärast mind töötanud spordiajakirjanikud) trükikotta, istusin viksilt masin-laduja kõrvale toolile ja dikteerisin talle oma teksti. Dikteerisin poolenisti peast, märkmete põhjal – kirjutamiseks ei olnud enam mahti. Kui suust lipsas välja üksainus vale või ülearune sõna, põhjustas see ohtliku ajakao – terve tinasse vormitud lõik tuli ümber laduda. Deadline on paberlehe eksistentsiaalne küsimus olnud läbi aegade.
Ühel korral püüdsin kallist aega kokku hoida ja kirjutasin korvpallinupu valmis enne, kui võistlus oli lõppenud. Kalev – Tbilisi Dünamo 87:78. Numbrid olid suvalised, arvestatud selliselt, et mängu lõppedes asendada need õigetega. Muu tekst jäänuks muutmata.
Siis läksime poistega Humalasse õlut jooma.
Mäng lõppes ära enne, kui meil said kaks kannu joodud. Selleks ajaks kui majja tagasi jõudsime, olid ladujad rasked tinaplaadid juba trükikotta saatnud ja koju kiirustanud. Kalevi võit 87:78 ilmus järgmisel päeval kioskitesse ja postkastidesse. Korvpallisõpradele positiivne süst.
Tegelikult Kalev kaotas. Keegi jube grusiin Bitšiašvili või kes iganes karvane tagakaukaaslane oli viimasel sekundil visanud võidukorvi. Minu ennustatud numbrid olid valed nagunii. Kohutav!
Aga kas see prohmakas oli midagi erakordset Edasi ajaloos? Vaevalt. Vanemad olijad jutustavad, kuidas lehte lipsas uudis kevadisest vähipüügist Peipsi järves. Oli olnud kevad, lehes auk ja paraja suurusega nupuke sekretariaadi kastis seismas. Pärast selgus, et see nupp oli seal oma järge oodanud ligi aasta. Suurem õnnetus oli siiski see, et Peipsist pole kunagi vähki püütud – neid seal lihtsalt pole. Viga tekkis sellest, et masinakirjutaja oli väljapüügi asemel kogemata tippinud vähjapüük. Siis saabus keeletoimetaja Helju Vals, karjatas, haaras oma punase pliiatsi ja tegi otsustava paranduse: vähjapüügi asemele vähipüük.
Bitšiašvili ei võtnud mult töökohta
