ainus alluv oli Elli Zimmer, püsivalt heatujuline keskealine naine. Ka see, et ma olin kogenud ajakirjanikule ülemuseks ja mitte vastupidi, tegi Ellile nalja.
Aga esimene samm ülespoole oli siiski astutud. Õhtuste valvelugejate seast tõsteti mind õhtuste valvetoimetajate kitsamasse ringi, mis tähendas korra nädalas peaaegu keskööni majas viibimist. See polnud probleem. Spordis olin normeerimata tööajaga juba harjunud.
Paaril esimesel aastal ei tajunud ma üldse, et toimetuses võiks käia võimuvõitlus või et kirjutajate seas valitsevad kirjutamata reeglid, mille alusel moodustub hierarhia.
„Anton on siin majas ainus täht. Siis tulen mina. Teistel pole lootustki,” teatas Andrus Esko mulle ühel päeval.
Olin vapustatud. Inimene, kes oli mulle esimesest tutvumishetkest sümpaatne, kelle kirjutamisoskust olin aina imetlenud ja kelle arvamus oli mulle erakordselt oluline, surus mu maa alla. Andruse sõnum oli ju selge: ma olen tema silmis eikeegi.
Millega ma olin Andruse varba peale astunud? Ka talle meeldis spordist kirjutada (suurepärane seeria korvpallur Aleksei Tammistest). Ega ometi kadedus selle pärast, et olin spordis silma paistnud, et toimetuskolleegium valis minu töid peaaegu iga kuu autahvlile – kotiriidega üle tõmmatud stendile, kuhu parimate lugude väljalõiked nööpnõelaga kinnitati? Ei, see ei saa olla kadedus. Andrus on minu suhtes alati olnud heatahtlik ja abivalmis. Olin käinud tema kodus, maa ja taeva vahel kõikuvas Supilinna puumajas. Olime koos õlut joonud.
Rääkisin sellest vahejuhtumist Ivi Drikkitile. Olime siis veel toakaaslased. Ivi on parim naiskolleeg, kes mul eales olnud. Intelligentne, haritud, südamlik. Ja väga ilus, naiselik, stiilne. Mõnikord kekutas liigagi, aga ju see geen oli emalt – Ivi ema oli Vanemuise näitleja. Isa viidi Siberisse ja sinna ta jäi. Kui Kaarel Ird sellest kuulis, ajas ta Ivi ema teatrist minema (kui kord juba Siberis, järelikult rahvavaenlane). Ivi emast sai müüja, hiljem poejuhataja.
Iviga võisin kõigest rääkida. Temale võisin toetuda.
„Ära võta tõsiselt – Andrus ongi selline,” lohutas Ivi.
„Milline?”
„Tal on hea süda, aga ta võib öelda väga halvasti.”
„Ma olen arvanud, et ta on aus.”
„Ta ongi.”
Andrus oli tõesti toimetuse südametunnistuse eest. Nõrgemate poolel, ehkki ise võimul. Positsiooni tõttu toimetuse keskpunkt – vastutava sekretärina pani just tema lehe kokku –, aga samas eemalehoidev ja eraklik. Terve trobikond vastuolusid ühe inimese sees: südamlik ja järsk, õiglane ja ülekohtune, avameelne ja kinnine.
Aga võib-olla Andrus Esko polnudki nii pahatahtlik, kui ta oma sõnadega Olev Antoni ja enda järele tühja maa maha jättis, arutlesin aastate pärast. Võib-olla oli tema sõnum mulle otsekoheselt aus, hoiatav: ei maksa arvata, et kõik läheb nii libedalt, nagu seni on läinud. Poiss, ära aja nina püsti!
Tookord jäi mul nina mõneks ajaks norgu. Kuni kaks kannu õlut, mida Andrusega koos Humalas rüüpasime, haava ära kuivatasid.
Olev Anton oli muidugi täht. Andekas. Sõnastamiskerguse poolest Eskoga natuke sarnane. Mõlema laused voogasid justkui iseenesest, tagant tõukamata. Lihtlaused lihtsate mõtete teenistuses. Mõnikord võis Andrus kõnekeelse lahedusega liialegi minna, Olev talitses teksti rohkem. Olev oskas pausi hinnata ja sõnakordustega rütmi hoida.
Mõlemale sobisid reportaažid. Mõlemad nägid detaile ja otsisid kujundeid. Olev kujutas olukorda inimeste abil, Andrus inimesi olukorra abil. See tähendab, et Olev kirjutas rohkem sellest, mida kuulis, Andrus sellest, mida nägi. Olevi loo tegelased muudkui rääkisid. Sestap on ootuspärane, et talle meeldis näidendeid kirjutada. (1981. aastal Vanemuises esietendunud „Laudalüürika” püsis repertuaaris viis hooaega ja seda käis vaatamas üle saja tuhande inimese.)
Eriti oluline Olevi jaoks oli vahendada seda, mida ta enda seest kuulis.
Olev Anton oli lüürik.
Stiilinäide tema kuu kommentaarist Edasis:
„Vanaisa oli edumeelne mees. Tema ehitas meie külla esimese niisuguse kemmergu, mis oli majaga ühe katuse all. Sinna pole veel sadat aastat. Saja aasta sees on olnud sada kevadet. Igal kevadel on vulisenud veed. Ikka merre, ikka merre. Ikka merre ka tänavu kevadel. Sel kevadel oleks vanaisa saanud saja kahekümne viie aastaseks.”
Nüüd isiklikumalt.
Olev Anton sündis Vaimastvere vallas ja käis esimesed seitse klassi Vaimastvere koolis. Minu vanaisa oli enne sõda Vaimastvere kooli direktor. Vaimastverest on pärit minu isa. 1970-ndate algul läks isa Jõgevamaale tagasi ja ostis sinna talu, vaid mõne kilomeetri kaugusele Olev Antoni sünnikodust. Meie talus ei paiknenud kemmerg majaga ühe katuse all.
See, mida Olev Anton on ühest räämas ääremaanurgast kirjutanud, langeb enamjaolt kokku sellega, mida ka mina olen oma silmaga näinud ja oma südamega tundnud. Aga ma ei ole seda maad kunagi suutnud usutavalt kirjeldada. Olen linnapoiss.
Kui tulin Edasisse, võttis Olev Anton mind vastu nagu noort sugulast. Kui ütles iseäralikult r-i põristades mu nime, tajusin selles mingit sorti hoolivust. Aga hingesugulust meie vahel ei tekkinud. Ta oli teistsugune mees. „Igal kevadel, kui loomad karjamaale pääsesid, tuli ka Olev vabaks lasta,” iseloomustasid teda kolleegid.
Ja ta jõi hoopis teises liigas. Oleksin mina nii palju joonud, oleksin neljakümneselt juba ära surnud. Purjuspäi hakkas ta lärmama. Hellus kadus ja ruumi täitis kogu ilmaga pahuksis olev ülbe tüüp, kes lõpuks toimetuse tuhmhalliks võidunud diivanile magama vajus. Koloriitsest kujust oli saanud armetu inimkott.
Ent kes olin mina Antoni ja Esko kõrval? Kes ma olin Gunnar Kuldvere või Stepan Karja kõrval? Igaühel oli oma rida. Stjopa lahendas hommikust õhtuni lihtsate, esmajoones eakate inimeste muresid ja andis vitsa ametnikele: miks kütet ei ole? miks kraanivesi haiseb? miks buss hilineb? miks teed on lumest puhastamata? Ükski kitsaskoht ei olnud nii ahas, et populaarse ajakirjaniku käsi poleks sinna sisse mahtunud. (Ei olnud muidugi saladus, et mõnikord innustasid Stjopat mingi teema külge klammerduma ka isiklikumat laadi huvid.)
Mida head olin mina teinud? Mis asja ma ajan ajakirjanduses? Kirjutan kirjutamise pärast? Mis mind huvitab? Mis must saab?
Ma ei osanud endale tookord vastata. Nüüd, kui lappan vanu lehekaustu, vaatab vastus mulle vastu.
4. mail 1980 avaldasin loo „Ühe ajakirjaniku portree”. Lugu näeb elu ette hämmastava täpsusega. Olgu see terves tükis uuesti trükitud.
Ma olen 56-aastane, punaseks kirjutatud silmadega, veidi kühmu vajunud mees. Vahest pungitan küll rinna ette, justkui mälestuseks sellest, kes ma kord olen olnud. Aga nüüd olen ma väsinud. Ja miks ei peaks ma väsinud olema: kolmkümmend aastat järjepannu olen kõikvõimalikest ustest sisse tunginud, mind on välja visatud ja põlvili tagasi palutud, austatud ja alandatud. Ma ei kartnud kunagi, aga nüüd ma kardan. Kardan nonde nelja aasta pärast, mis mind pensionieast lahutavad.
Ma olen korrektne lehetöötaja, kogenud, teadlik, vahest koguni tark. Ja ometi kirjutan halvemini kui siis, kui ma ei teadnud ajakirjandusest suurt midagi. Siis oli tunne, nüüd on mõistus. Mõistus takistab mõistlikult kirjutada. Olen tuimunud.
Minu 56 eluaastat pole muidugi õige vabandus, saan sellest aru. Trükimustas on kõik võrdsed: noored ja vanad, andekad ja andetud, teenelised ja teenetud.
Põhimõtteliselt
