sentimeetrit pikkust juurde saanud – see väike boonus läks kalliks, kuid oli talle oluline. Kergesti tekkiv väsimus välja ei paistnud. Pealtnäha oli Miles paremas vormis kui kunagi varem oma peaaegu kolmekümne eluaasta jooksul.
Asja juures on ainult üks väike konks.
Kõigist ohtudest, mis olid tema raske vaevaga kättevõidetud positsiooni varjutanud, oli see kõige salakavalam, kõige ootamatum… kõige saatuslikum. Miles oli pingutanud kirgliku sihikindlusega, saanud võitu kõigist kahtlustest, mis seostusid tema kehaliste puuetega, võidelnud endale välja Barrayari Keiserliku Julgeolekuteenistuse kõige leidlikuma galaktilise agendi uhke staatuse. Sinna, kuhu Barrayari Keisririigi regulaarväed ei pääsenud, teisele poole poliitilisi ja vahemaast tingitud barjääre ussiurgete vaheliste hüppemarsruutide võrgustikus, mis ühendasid kogu galaktikat, võis väidetavalt sõltumatu palgasõdurite üksus ilmuda täiesti takistamatult. Miles oli juba kümme aastat viimistlenud oma variidentiteeti „admiral Naismithina”, Dendarii Vabade Palgasõdurite Laevastiku isehakanud juhina. „Meie Erialaks On Söakad Päästmised!”
Nagu ka praegune missioon. Kaabakatest laevakaaperdajate õnn sai tilgatumaks otsa päeval, mil nad ärandasid Zoave Twilightil registreeritud relvastamata kaubalaeva ning avastasid, et kaubaga tuli kaasa ootamatu kingitus – vähemalt algul pidasid nad seda kingituseks – Barrayari keiserliku salakulleri näol, kes pidi sihtkohta toimetama krediitkaarte ja üliolulist diplomaatilist informatsiooni. Kui kaaperdajatel oleks olnud vähegi enesealalhoiuinstinkti, oleksid nad leitnant Vorbergi ja tema pagasi kahjustamata, läbiuurimata ning ülevoolavate vabanduste saatel viivitamatult lähimasse vahejaama tagastanud.
Nemad aga üritasid kulleri parimale pakkujale maha müüa. Nottige nad kõik maha, pomises Julgeoleku ülem Simon Illyan. Küll saatan pärast omad ära tunneb. Seejärel delegeeris ta ülesande täideviimise Milesile. Keiser ei kiida heaks, kui suvalised isikud tema kullereid kinni peavad. Või neid piinavad või üritavad neid nagu kõrgtihedusega infost pakatavaid lihatükke maha parseldada. See oli ülesanne, mille puhul – kuigi Dendarii laevastiku ametlikuks palkajaks oli Zoave Twilighti laeva kindlustanud firma – ei teinud paha avaldada, et nende teiseks rahastajaks on Barrayari Keisririik. See saadab sobiva sõnumi järgmise kulleri kaitseks, kellel peaks samamoodi viltu vedama.
Muidugi kui tegu ikka oli lihtsalt viltuvedamisega. Miles kibeles vangide ülekuulamisele, ta tahtis seal ise juures viibida, sest Illyani teiseks suuremaks mureks pärast Vorbergi elusalt kättesaamist oli teha kindlaks, kas kuller rööviti juhuslikult või sihilikult. Kui sihilikult… siis ootab ees väike sisejuurdlus. Kokkuvõttes oli Miles ülimalt rõõmus, et sedasorti räpased tööd pole enam tema eriala.
Viimaks tuli sisse arst, kellel oli veel seljas steriilne kittel. Naine pani käed puusa, vaatas Milesile otsa ja ohkas. Ta tundus väsinud.
„Kuidas selle barraiariga on?” uuris Miles kartlikult. „Kas ta, ee… saab terveks?”
„Asi pole väga hull. Lõiked olid väga puhtad ja õnneks natuke allpool põlvekõõluseid, mis hoidis ära terve rea komplikatsioone. Pärast operatsiooni on ta umbes kolm sentimeetrit lühem.”
Miles võpatas.
„Aga kui ta koju jõuab, saab ta juba omal jalal kõndida,” lisas arst, „arvestades, et sinnajõudmiseks kulub umbes kuus nädalat.”
„Aa. Väga hea.” Aga mis siis, kui juhuslik plasmakiir oleks Vorbergil põlved läbi lõiganud? Või läinud meetri võrra kõrgemalt ja tema keha poolitanud? Isegi nende imedel, mida dendarii suurepärane kirurg korda saata suudab, on piirid. See poleks just Milesi karjääri kõrgpunkt, kui ta on Julgeoleku juhile üleolevalt kinnitanud, et päästab Vorbergi, ilma et peaks suuremat pingutamagi, siis aga saadab Vorbergi koju laibakotis. Kahes laibakotis. Milesi haaras veider õudusesegane kergendus. Jumal küll, seda ei taha ma tõesti Illyanile seletada.
Arst uuris Milesi skaneeringu tulemusi ja pomises meditsiinilisi mantraid. „Mingit uut infot ei ole. Mingeid ilmseid kõrvalekaldeid silma ei hakka. Ainus võimalus asjasse selgust tuua on jälgida teid hoo toimumise ajal.”
„Pagan, mina mõtlesin, et me tegime ära kõik teadusele tuntud pinge-, elektrišoki- ja muude ärritajate testid, et üritada seda laboris vallandada. Ma arvasin, et need tabletid, mis te andsite, said selle kontrolli alla.”
„Tavalised krambivastased rohud? Kas te võtsite neid korralikult?” Arst silmitses Milesi umbusklikult.
„Jah!” Miles hoidis end tagasi ja jättis labasemad protestid välja paiskamata. „Kas teil on tulnud pähe midagi muud, mida proovida?”
„Ei, ja sellepärast andsingi ma teile selle randmemonitori, mida kogu aeg kanda.” Arst vaatas läbivaatustoas ringi, kuid tema pilk ei leidnud aparaati. „Kus see on?”
„Minu kajutis.”
Naise huuled tõmbusid ärritunult kriipsuks. „Las ma pakun. Teil ei olnud seda käe peal, kui hoog tuli.”
„See ei mahu lahingskafandri alla.”
Arst surus hambad kokku. „Kas te ei saanud vähemalt kaaluda… relvade väljalülitamist?”
„Relvituna ei oleks minust rühmale hädaolukorras ju mingit abi. Sama hästi oleksin ma võinud „Peregrini” pardale jääda.”
„Teie ise olitegi hädaolukord! Ja te oleksite kindlasti pidanudki „Peregrini” pardale jääma!”
Või lausa Barrayarile. Kuid Vorbergi päästmine oli olnud operatsiooni kõige olulisem osa ja Miles oli ainus dendarii ohvitser, kellele keiserlik Julgeolek usaldas Barrayari sõjaväe paroole. „Ma…” Miles hammustas huulde, mõistes, et õigustamine on mõttetu, ja hakkas otsast peale. „Teil on täiesti õigus. Seda ei juhtu enam, enne kui… see asi on selgeks saanud. Mida me edasi teeme?”
Arst laiutas käsi. „Ma olen teinud kõik testid, mida tean. Ilmselt siis krambivastased rohud ei aita. Tegemist ei ole külmutamisest põhjustatud eriomase kahjustusega raku- või molekulaartasandil. Te peate minema oma peaga kõige parema krüoneuroloogiaspetsialisti juurde, kelle suudate leida.”
Miles ohkas ning tõmbas selga musta T-särgi ja halli mundrikuue. „Kas me oleme praegu lõpetanud? Mul on väga vaja vangide ülekuulamise juures viibida.”
„Küllap vist.” Naine krimpsutas nägu. „Aga tehke meile kõigile teene. Ärge relvi kaasa võtke.”
„Just nii,” pomises Miles alandlikult ja põgenes.
Teine peatükk
Miles istus oma kajutis „Peregrini” pardal turvalise komkonsooli ees ja koostas salajast ettekannet Barrayari Keiserliku Julgeolekuteenistuse ülemale Simon Illyanile, kusjuures tal oli tunne, nagu oleks see juba tuhandes selline ettekanne. Aga see polnud tuhandes, see oli jabur mõte. Miles oli viinud lõpule keskmiselt kõige rohkem kolm-neli missiooni aastas ja tegelikult oli ta sellega tegelenud vähem kui kümme aastat, sest alles Vervaini ülesandega sai asi ametlikuks. Kuid ta ei suutnud enam missioonide täpset arvu nimetada, ilma et peaks mõtlema ja arvutama, ja siin polnud asi krüoamneesia pikaaegses järelmõjus.
Tööle, poiss. Tema isiklik kokkuvõte missioonist pidi olema lihtsalt põgus teejuht kaasapandud toorinfost lisadele, mis olid võetud Dendarii laevastiku failide hulgast. Illyani infoanalüütikutele meeldis, kui neil oli hulgaliselt toorinfot, millest end läbi närida. See andis neile tegevust nende väikestes boksides Julgeolekuteenistuse peakorteri sügavuses Vorbarr Sultanas. Ja pakkus neile
