mingit tööd teha. Midagi, kus sa saad oma oskusi kasutada.”
„Ma mõtlesin, et võiksin hakata kapteniks tsiviillaeval. Sellega saaksin rakendada suurt osa oma väljaõppest, ainult seda osa mitte, mis puudutab inimeste tapmist. Ma olen surmast väsinud. Ma tahan elule ümber lülituda.”
„Kindlasti… saad sa kõigega, mida otsustad teha, suurepäraselt hakkama.” Ühe hullumeelse hetke kaalus Miles võimalust neid mitte vabaks lasta. Te ei tohi minna, te peate minu juurde jääma… „Te ju mõistate, et ametlikult saan ma teid vabastada ainult ametikohustustest. Vasallisuhtest ma teid vabastada ei saa, nii nagu keiser Gregor ei saa mind vabastada Vori-seisusest. See muidugi ei tähenda… et me ei võiks üksteise olemasolu pikka aega ignoreerida.”
Elena naeratas talle lahkelt ja see meenutas Milesile üsna jubedalt üht hetke emaga, kui tundus, et ema näeb kogu Vori-süsteemi hallutsinatsioonina, juriidilise väljamõeldisena, mida on võimalik omatahtsi muuta. Selles ilmes väljendus sisemine jõud, mis ei otsinud väljastpoolt… midagi.
Polnud aus, et inimesed võtavad kätte ja muutuvad, samal ajal kui Milesi tähelepanu on parajasti mujal, sest ta on surnud. Nad muutuvad ette teatamata ega küsi selleks isegi luba. Ta oleks kaotusvalust ulguma hakanud, ainult et… sa jäid Elenast ilma juba aastaid tagasi. Seda muutust on olnud oodata algusest peale. Sa oled lihtsalt patoloogiliselt võimetu allajäämist tunnistama. Sõjaväelise juhi puhul on see mõnikord kasulik omadus. Kuid armastaja või lootusrikka armastajakandidaadi puhul on see paras nuhtlus.
Miles viis siiski kombekohased Vori-rituaalid läbi, mõistatades ise, miks ta aega raiskab. Baz ja Elena põlvitasid tema ette ja asetasid oma käed tema pihkude vahele. Miles pööras pihud väljapoole ja vaatas, kuidas Elena pikad saledad käed tõusid lendu nagu puurist vabanenud linnud. Ma ei teadnudki, et olin su vangistanud, mu esimene armastus. Anna andeks…
„Noh, ma soovin teile kõige paremat,” lõpetas Miles, kui Elena tõusis ja Bazil käest võttis. Milesil õnnestus isegi silma pilgutada. „Pange oma esimesele nimi minu järgi, eks?”
Elena naeratas laialt. „Ma ei tea, kas see tüdrukule meeldiks. Milesanna? Milesia?”
„Milesia kõlab nagu mingi haigus,” tunnistas Miles kohkunult. „Sellisel juhul parem mitte. Ma ei tahaks, et ta kasvaks üles mind vihates, kuigi pole mind näinudki.”
„Kui ruttu me lahkuda saame?” küsis Elena. „Meil pole praegu uut lepingut. Laevastik peaks niikuinii ülevaatusse minema.”
„Hoolduse- ja logistikaosakonnas on kõik korras,” lisas Baz. „Vahelduseks polegi ülesande järel remonti vaja.”
Viivitus? Ei. Las saab sellega kiiresti ühele poole. „Ilmselt üsna ruttu. Ma pean muidugi kapten Quinnile teatama.”
„Kommodoor Quinn…” noogutas Elena. „Selle kõla meeldib talle kindlasti.” Enne lahkumist kallistas ta Milesi üldse mitte sõjaväelaslikult. Miles seisis liikumatult ja üritas veel Elena viimast püsima jäänud aroomi sisse hingata, kui uks nende järel kinni sihises.
Quinnil olid täita ülesanded all, Zoave Twilightil, nii et Miles jättis talle korralduse kohe tema juurde ilmuda, kui ta tagasi „Peregrini” pardale jõuab. Oodates otsis Miles komkonsooli ekraanile Dendarii laevastiku meeskonna nimekirjad ja uuris Bazi välja pakutud asendajaid. Polnud mingit põhjust, miks nad ei peaks sobima. Seda tuleb edutada, too teisele kohale üle viia ja sellega tühi koht täita… Miles kinnitas endale, et ei ole toimunust šokis. Isegi tema üledramatiseerimisvõimel on ju ikkagi piirid. Võib-olla oli ta natuke tasakaalust väljas nagu inimene, kes on harjunud toetuma jalutuskepile, mis korraga ära napsatakse. Või kepile, mille sisse on peidetud mõõk, nagu oli vanal kommodoor Koudelkal. Kui poleks olnud Milesi väikest varjatud meditsiinilist probleemi, oleks ta pidanud tunnistama, et Elena ja Baz olid vähemalt laevastiku vaatenurgast aja hästi valinud.
Viimaks tuiskas Quinn sisse, korralik ja värske oma hallis igapäevamundris, kaasas koodlukuga dokumendimapp. Kuna nad olid omavahel, tervitas Quinn Milesi määrustevälise suudlusega, millele Miles huviga vastas. „See saadeti Barrayari saatkonnast, kallis. Võib-olla on see Talvepidustuste kink onu Simonilt?”
„Võib ju loota.” Miles lõi koodi sisse ja avas mapi. „Hah! Täpselt nii. See on krediitkaart. Vahemakse äsja lõpetatud missiooni eest. Peakorter ei saa veel teada, et me oleme lõpetanud – ilmselt tahtis Simon kindel olla, et meil keset ülesannet ressursid otsa ei saa. Mulle meeldib, et ta isikupäästemissioone nii tõsiselt võtab. Võib-olla on ühel päeval minul samasugust tähelepanu vaja.”
„Läinud aastal päästetigi ju sind ja ta võtab neid tõesti tõsiselt,” nõustus Quinn. „Vähemalt selles osas tuleb Keiserlikule Julgeolekule au anda, et omade eest nad tõesti hoolitsevad. Väga vanabarraiarlik suhtumine organisatsiooni kohta, mis püüab olla nii tänapäevane.”
„Ja mis see on, mhh?” Miles õngitses mapist välja teise asja. Šifreeritud juhtnöörid, mõeldud ainult temale.
Quinn läks viisakalt eemale ja Miles avas juhtnöörid komkonsoolil, kuid Quinnile omane uudishimu ei lasknud tal jätta küsimata: „Noh? Korraldused kodust? Õnnitlused? Etteheited?”
„Nooh… hmm.” Miles tõmbus komkonsoolist hämmeldunult eemale. „Lühike ja ebainformatiivne. Miks nad selle üldse ära kodeerisid ja salastasid? Mul kästakse ilmuda otsekohe isiklikult Barrayarile, Julgeoleku peakorterisse. Tau Cetalt sõidab läbi valitsuse kullerlaev, mis jääb mind sinna ootama… ma pean minema kokkulepitud kohtumispaika nii kiiresti kui võimalik, kasutades vajaduse korral ka tsiviillaevu. Kas nad ei õppinud siis Vorbergi väikesest seiklusest midagi? Siin pole öeldud isegi „lõpeta ülesanne ja…”, siin on kirjas lihtsalt „tule”. Nähtavasti pean ma kõik muu kõrvale jätma. Kui asi on nii kiire, siis on kindlasti tegemist uue ülesandega, aga miks nad sellisel juhul tahavad, et ma kulutaksin mitu nädalat kojusõidule, kui ma pean pärast jälle mitu nädalat tagasi laevastiku juurde tulekule kulutama?” Korraga pitsitas Milesi rinda jäine hirm. Võib-olla on see hoopis isiklik asi. Isa… ema… Ei. Kui midagi oleks juhtunud krahv Vorkosiganiga, kes teenis nüüd keisririiki asekuninga ja Sergyari koloonia kubernerina, oleksid ülegalaktikalised uudisteteenistused kuulnud sellest isegi nii kaugel kui Zoave Twilightil.
„Mis siis saab,” – Quinn, kes toetus teisel pool vastu komkonsoolilauda, leidis oma sõrmeküüntelt midagi huvitavat uurida – „kui sa reisi ajal jälle kokku kukud?”
„Suurt midagi,” vastas Miles õlakehitusega.
„Kust sa tead?”
„Ee…”
Quinn tõstis terava pilgu. „Ma ei teadnudki, et psühholoogiline salgamine võib IQ-st nii palju punkte maha võtta. Pagan küll, sa peaksid nende hoogudega midagi ette võtma. Sa ei saa lihtsalt… teha nägu, et neid pole olemas, kuigi nähtavasti oled sa just seda üritanud.”
„Ma üritasin midagi ette võtta. Ma arvasin, et meie arst saab need hood kontrolli alla. Ma kibelesin tagasi laevastiku juurde, arsti juurde, keda ma võin usaldada. Nojah, usaldan ma teda tõesti, aga ta ütleb, et ei saa mind aidata. Nüüd pean ma midagi muud välja mõtlema.”
„Sa usaldasid teda. Miks mitte mind?”
Milesil õnnestus kuidagi õnnetult õlgu kehitada. Selle reageeringu ilmselge mannetus sundis teda rahustavalt lisama: „Tema täidab käske. Ma kartsin, et sina üritad minu heaks midagi teha, ükskõik, kas mina seda tahan või mitte.”
Kui Quinn oli
