et rikub iseenda tehtud reegleid? Ta ei uskunud, et keegi teine nende suhtest aru saaks.
Kas ta ise saab sellest aru? Kunagi oleks ta võib-olla pobisenud midagi põnevuseotsimisest, kinnismõttelisest huvist mägironimise vastu, jupatsi ülimast seksfantaasiast. Hiljem ehk midagi sellest, et annab surmale elu kaudu vastulöögi. Võib-olla on kõik aga lihtsam.
Võib-olla on nende vahel lihtsalt armastus.
Palju, palju hiljem Miles ärkas ja vaatas magavat Taurat. See näitas Taura usaldust, et Milesi kerge liigutamine ei toonud teda üliärkvele, nagu temasse geneetiliselt programmeeritud tungid tavaliselt nõudsid. Kõigist Taura paljudest ja lummavatest reaktsioonidest oli tõsiasi, et ta magas Milesi juures, kõige kõnekam, kui tema lugu teada.
Miles uuris valguse ja varju mängu Taura väga pikal elevandiluukarva kehal, mida nende läbiräheldud linad pooleldi katsid. Miles laskis oma käel voolata mõne sentimeetri kõrgusel naha kohal mööda Taura kehakumerusi, hõljuda tema kuldsest nahast õhkuvas palavikulises kuumuses. Taura hingamisega kaasnev kerge liikumine pani varjud tantsisklema. Tema hingamine oli, nagu alati, natuke liiga sügav, natuke liiga kiire. Miles oleks tahtnud seda aeglustada. Nagu ei oleks loetud mitte Taura päevad, vaid tema hingetõmbed, ja kui need on kõik ära kulutatud…
Taura oli viimane ellujäänu oma kaasprototüüpide hulgast. Neile kõigile oli lühike elu geneetiliselt sisse programmeeritud, osalt võib-olla kaitsemehhanismina, osalt võib-olla selleks, et sisendada sõdurijulgust mingi segase teooria kohaselt, et lühike elu tuuakse lahingus kergemini ohvriks kui pikk. Milesi meelest ei mõistnud teadlased päriselt julguse tähendust ega ka elu. Supersõdurid surid kiiresti, kui aeg kätte jõudis, nad ei pidanud pikki aastaid kannatama vana ea vaevuste käes, mis neid tasapisi elust võõrutavad. Nemad kannatasid ainult mõne nädala, kõige kauem kuu, nende keha allakäik oli sama tormakas, kui oli olnud nende elu. Nad olid justkui loodud leegitsedes taevasse tõusma, mitte häbiga langema. Miles silmitses tillukesi hõbedasi sätendavaid täppe Taura mahagonikarva juustel. Eelmisel aastal neid täpikesi veel ei olnud.
Jumal küll, ta on ju ainult kahekümne kahe aastane.
Dendarii laevastiku arst oli Taurat hoolikalt uurinud ja andnud talle rohtusid metsiku ainevahetuse aeglustamiseks. Nüüd sõi Taura ainult kahe, mitte nelja mehe eest. Aasta-aastalt pikendati Taura elu, justkui tõmmataks kuuma kuldtraati läbi augu. Kuid millalgi katkeb see traat niikuinii.
Kui palju on veel aega? Aasta? Kaks? Kui Miles järgmisel korral dendariide juurde tagasi tuleb, kas Taura on veel seal ja tervitab teda avalikult määrustikupärase Tere, admiral Naismith-iga, omaette jäädes aga ülimalt määrustevastaselt, rääkimata sellest, et ebaviisakalt ja kähedalt: Tere siis ka, kallis…?
Väga hea, et ta armastab just admiral Naismithi. Lord Vorkosiganile käiks see üle jõu.
Miles mõtles pisut süüdlaslikult admiral Naismithi teisest kallimast, avalikust ja tunnustatud Quinnist. Seda, miks kaunisse Quinni armunud ollakse, ei pidanud seletama ega sellele ettekäändeid otsima. Quinn oli ilmselgelt talle võrdne paariline.
Ja ta ei murdnud ju Elli Quinnile otseselt truudust. Tegelikult tuli Taura Quinnist varem. Ja Miles ei olnud Quinniga vahetanud mingeid vandeid, tõotusi ega lubadusi. Kuigi mitte sellepärast, et seda poleks palutud, sest Miles oli seda Quinnilt palunud valusalt palju kordi. Kuid ka Quinn armastas just admiral Naismithi. Mitte lord Vorkosiganit. Ainuüksi mõttest, et temast saab leedi Vorkosigan ja ta peab jääma igaveseks konutama planeedile, mille ta ise oli häbimärgistanud nimega „tagurlik porikera”, oleks piisanud, et kosmoses kasvanud Quinn jookseks karjudes minema, või siis vähemalt vabandaks ja lahkuks kohmetult.
Admiral Naismithi armuelu meenutas teismelise unistust – piiramatu ja mõnikord ka hämmastav seks ilma igasuguste kohustusteta. Miks talle tundus, et enam see ei toimi?
Ta armastas Quinni, armastas tema energilisust ja arukust ja edasipüüdlikkust, nad mõlemad armastasid kirglikult sõjaväelaseelu. Quinn oli üks imelisemaid sõpru, kes Milesil oli eales olnud. Kuid kokkuvõttes oli see suhe… viljatu. Milesil polnud temaga ühist tulevikku loota rohkem kui Elenaga, kes oli seotud Baziga, või Tauraga. Kes on suremas.
Jumal, see on valus. On peaaegu kergendus pääseda admiral Naismithist ja minna tagasi lord Vorkosigani juurde. Lord Vorkosiganil puudub igasugune armuelu.
Miles jäi mõtlema. Aga… millal see oli siis tekkinud, see… puudujääk tema elus? Tegelikult juba üsna ammu. Kummaline. Varem polnud ta seda tähelegi pannud.
Taura silmad paotusid, kiiskasid meekarva. Ta kinkis Milesile unise, kihvalise naeratuse.
„Tahad süüa?” küsis Miles, teades juba kindlalt vastust.
„Mhmhh.”
Nad veetsid mõne meeldiva minuti, uurides kambüüsi poolt pakutavat üpris pikka menüüd, seejärel aga toksisid sisse tohutu tellimuse. Miles mõistis rõõmuga, et kui ta on Tauraga, saab ta proovida peaaegu kõike, ilma et neil tekiks piinlikke toidujääke, mis raisku lähevad.
Pidusöögi saabumist oodates seadis Taura padjad kuhja, tõusis istukile ja silmitses Milesi, mõtlik helk kuldsetes silmades. „Kas mäletad esimest korda, kui sa mulle süüa andsid?”
„Jah. Ryovali keldris. See eemaletõukav kuivtoidubatoon…”
„Kuivbatoonid on paremad kui rotid, usu mind.”
„Nüüd saan ma sulle paremat pakkuda.”
„Ja kuidas veel.”
Kui kedagi päästa, siis peakski ta päästetuks jääma. Kas see ei käi siis niimoodi? Ja siis elame kõik õnnelikult. Kuni surmani. Aga kuna Milesi pea kohal rippus ähvardus errusaatmisest tervislikel põhjustel, siis kas ta saab ikka nii kindel olla, et Taura läheb esimesena? Võib-olla on esimene ikkagi hoopis admiral Naismith… „See oli üks minu esimesi isikupäästeoperatsioone. Ja see on endiselt parimate seas, omal vildakal moel.”
„Kas sinu jaoks oli see armastus esimesest pilgust?”
„Hmm… ei, kui päris aus olla. Esimesest pilgust tuli pigem kabuhirm. Armumine võttis, noh, umbes tunni.”
„Minul oli samamoodi. Tõsiselt armuma hakkasin ma alles siis, kui sa tulid tagasi, mulle järele.”
„Sa ju tead… et algselt ei olnud see mõeldud päästemissioonina.” See oli leebelt öeldud: Miles palgati „eksperimenti lõpetama”.
„Aga sina tegid sellest päästemissiooni. Mulle tundub, et need ongi sinu lemmikülesanded. Sa paistad alati kuidagi eriti rõõmus, kui päästeoperatsiooni läbi viid, ükskõik kui karmiks asi ka ei kisu.”
„Selle töö plussid ei ole mitte kõik rahalised. Ma ei salga, et mulle annab emotsionaalse laengu, kui ma saan hädasolija väga sügavast august välja tõmmata. Eriti kui kõik teised arvavad, et see on võimatu. Ma jumaldan eputamist ja publik oskab minu esinemist alati nii hästi hinnata.” Nojah, Vorberg võib-olla mitte.
„Ma olen mõnikord mõelnud, kas sa oled selle barraiari selli moodi, kellest sa mulle kunagi rääkisid – selle moodi, kes käis ja jagas Talvepidustustel kõigile maksapasteeti, sest ta ise armastas seda hirmsasti. Ja oli alati masenduses, sest temale ei kinkinud seda keegi.”
„Mind ei ole vaja päästa. Tavaliselt.” Läinudaastane viibimine Jackson’s Whole’il oli olnud meeldejääv erand. Aga selles mälestuses
