Vorbarr Sultana lähedal vastu Keiserliku Julgeolekuteenistuse terramobiil, mis viis ta otse kesklinna Julgeoleku peakorterisse. Kui peakorteri hoone viimase nurga tagant ähvardavalt esile kerkis, oleks Miles tahtnud, et juht vähendaks kiirust või teeks paar ringi ümber kvartali. Justkui poleks veel küllalt neist masendavatest nädalatest, mis ta veetis valitsuse laeval kodu poole lennates ja oma dilemma üle pead murdes. Tal ei olnud vaja rohkem mõelda, tal oli vaja midagi teha.
Auto läbis turvakontrolli ja keeras väravatest sisse, võimsa halli hoone ette, mis oli tohutu ja sünge ja kurjakuulutav. See mulje ei tulenenud ainult Milesi meelteseisundist – Keiserliku Julgeolekuteenistuse peamaja oli üks inetumaid hooneid Vorbarr Sultanas. Kaugetest kolgastest pärit turistid, kellest oleks võinud arvata, et nad hoiavad sellisest kohast eemale, sõitsid siit mööda lihtsalt selleks, et maja näha, austades omapärase mainega arhitekti, kes olevat legendi järgi surnud hullumeelsena pärast oma patrooni keiser Yuri järsku langust. Miles sõidutati peakorteri heidutavast fassaadist mööda, nurga taha, diskreetse külgsissepääsu ette, mis oli mõeldud kulleritele, spioonidele, pealekaebajatele, analüütikutele, sekretäridele, koristajatele ja teistele, kellel oli siia ka tõeliselt asja.
Miles saatis autojuhi ja auto käeviipega minema ning jäi sügisese pärastlõuna jaheduses ukse ette seisma ja veel viimast korda ebalema. Tal oli õõnes tunne, mis ütles, et tema hoolega vormitud plaan ei lähe õnneks.
Ja isegi kui läheks, peaksin ma igavesti üle õla vaatama, kartes, et mulle tagantjärele jälile saadakse. Ei. Ta ei tee nii, nagu kavatsetud. Ta annab üle muudetud ettekandega krüptokaardi, seda küll, selles osas ei olnud ta endale valikut jätnud, kuid seejärel (ja enne seda, kui Illyan jõuab selle kolmekordselt neetud ettekande läbi vaadata) teeb ta Illyanile suulise ettekande ja räägib talle täpse tõe. Ta võib teha näo, nagu oleks kartnud, et uudis tema terviserikkest on liiga tundlik, et seda kirja panna, isegi šifreeritult. Niimoodi viskab ta selle probleemi kiiresti ja puhtalt Illyani kätte, et tema otsuse teeks. Milesil poleks niikuinii mitte kuidagi võimalik olnud kiiremini koju jõuda.
Kui ta jääb sinna külma kätte veel kauemaks seisma ja teesklema, et uurib uksesillusele madalas reljeefis raiutud stiliseeritud graniitkoletisi – keegi naljahammas oli need ristinud „hädas koletisteks” –, tuleb välja valvur ning hakkab esitama viisakaid, kuid tungivaid küsimusi. Otsusekindlalt võttis Miles sineli seljast, seadis korralikult kokkuvoldituna käsivarrele, surus koodlukuga mapi vastu oma rohelist mundrikuube ja astus hoonesse.
Valvelaua korrapidaja laskis tal sõnagi lausumata tavalised isikutuvastamisprotseduurid läbi teha. See kõik oli Milesile väga tuttav. Ta jättis oma sineli – mis polnud pärit mõnest sõjaväe laost, selle oli valmistanud rätsep tema väga ebastandardsete mõõtude järgi – hoiuruumi. Usalduse suurust tema vastu näitas see, et ta saadeti Illyani mitte väga kergesti leitava kabineti poole teele ilma eskordita. Õigele korrusele jõudmiseks tuli sõita kahe liftitoruga üles ja kolmandaga alla.
Kui ta lõpuks kohale jõudis ja käis läbi viimasest turvaskannerist koridoris, avastas ta, et Illyani kabineti ootetoa uks on lahti. Illyani sekretär oli oma laua taga ja vestles kindral Lucas Haroche’iga, siseasjade osakonna juhiga. Kindrali ametinimetus tõi Milesile alati meelde patsiendi sisikonnas ringisobrava kirurgi ja tegelikult oligi see üks koledamaid ja ebatänuväärsemaid ameteid sõjaväes, mis tegeles võimalike reetmisvandenõude ja valitsusvastaste rühmituste jälgimisega rangelt Barrayari poolel. Haroche’i ametivenna kindral Allegre täiskohaga tööks oli teha sama alistatud, kuid rahutul Komarril.
Neil harvadel puhkudel, kui Miles ei ajanud asju otse Illyaniga, suhtles ta tavaliselt galaktiliste asjade osakonna juhiga (Milesi meelest juba palju eksootilisem tiitel, mis pani kujutlusvõime lendama). Kuid GA osakond asus Komarril ja seekord oli Miles suunatud otse koju Barrayarile, ilma et ta oleks peatunud planeedil, mis valvas Barrayari ainsat hüppepunkti, kust pääses ülegalaktikalisse ussiurkevõrgustikku. Tuleb järeldada, et asi on pakiline. Võib-olla on asi lausa nii pakiline, et juhib Illyani tähelepanu Milesi halbadelt uudistelt mujale.
„Tere, kapten. Tere, kindral Haroche.” Ametlikult kõige madalama auastmega Miles tervitas mõlemat ainult umbkaudu sihitud auandmisega, millele nemad sama hooletult vastasid. Miles ei tundnud Illyani sekretäri kuigi hästi, aga mees oli olnud selles ülitähtsas ametis ligikaudu kaks aastat, niisiis oli Miles olnud Illyani käealune temast vähemalt kuus aastat kauem – kui keegi peaks tahtma selliseid asju arvesse võtta.
Sekretär sirutas käe, et koodlukuga mapp vastu võtta. „Ettekanne, väga hea. Palun andke allkiri ka.”
„Ma… tahtsin selle nagu ise bossile üle anda.” Miles nookas peaga kabineti suletud ukse poole.
„Täna ei saa. Teda pole kohal.”
„Pole kohal? Ma arvasin… ma pean ettekandele üht-teist suuliselt lisama.”
„Ma ütlen edasi, kohe, kui ta tagasi jõuab.”
„Kas ta jõuab varsti tagasi? Ma võin oodata.”
„Täna mitte. Ta sõitis linnast ära.”
Kurat. „Nooh…” Vastumeelselt ulatas Miles mapi selle adressaadile ja surus peopesa neli korda vastu komkonsooli skannerit, et üleandmist kinnitada. „Niisiis… kas ta jättis mulle mingeid korraldusi? Kindlasti ta teadis, millal ma kohale jõuan.”
„Jah, leitnant. Te peate võtma puhkuse, kuni ta teid kutsub.”
„Mina sain aru, et asi on kiire, miks ta pidi mind muidu esimese laevaga koju kutsuma? Ma sain laeva pardal konutades juba mitu nädalat puhata.”
„Mis ma oskan öelda?” Sekretär kehitas õlgu. „Mõnikord tuleb Julgeolekule meelde, et tema on ka sõjavägi. „Kiirusta kohale ja jää ootama!””
Oli selge, et sellelt mehelt ei meelita Miles välja midagi, mida tal pole lubatud öelda. Aga kui aega on nii palju… Milesi nutikas plaanike – hüpata salajaseks raviks Escobarile –, mis oli nii äsja porisse trambitud, hakkas end jälle püsti ajama. „Või puhkus, mis? Kas mul on aega ja luba sõita Sergyarile vanemaid vaatama?”
„Kahjuks mitte. Te peate olema valmis tunni jooksul siia tagasi ilmuma. Teil oleks parem linnast mitte lahkuda.” Milesi masendunud ilmet nähes lisas sekretär: „Mul on kahju, leitnant Vorkosigan.”
Mitte pooltki nii kahju kui minul. Paratamatult meenus Milesile tema enda tabav mõttetera, et ükski lahinguplaan ei ela üle esimest kokkupuudet vaenlasega. „Noh… öelge siis Illyanile, et ma tahaksin temaga kokku saada kohe, kui on tema poolest võimalik.”
„Loomulikult.” Sekretär tegi ülestähenduse.
„Ja kuidas teie vanematel käsi käib, leitnant Vorkosigan?” uuris kindral Haroche südamlikult. Haroche oli hallinev üle viiekümnene mees, kellel oli seljas roheline pisut kortsus igapäevamunder. Milesile meeldis Haroche’i hääl, mis oli sügav ja rammus ja mõnikord lõbus ning kus oli kerge läänepoolsete piirkondade provintsiaktsent, mida pealinnas veedetud aastad polnud suutnud päris ära siluda. Haroche’i töö oli talle Julgeoleku siseringis hirmuäratava maine toonud, kuid oli väljaspool seda peaaegu tundmatu – olukord, mis oli ka Milesile tuttav. Ta oli olnud Julgeoleku peakorteri lahutamatuks osaks umbes aasta kauem kui Miles, kuid kümme aastat sellist tööd nagu Haroche’il, mõtiskles Miles, ajaks igaühel juuksed halliks ja tekitaks ka kõhuprobleemid.
„Ilmselt on teil nende kohta värskemat infot kui minul, härra kindral. Arvatavasti kihutab minule mõeldud post praegu alles Komarrilt Galaktiliste Asjade Osakonna peakorterist siiapoole.”
Haroche laiutas
