meestest, ainult sõjaväelastest ja, kahju küll, ainult barraiaritest. Seal ei ole tal ihukaitsjat vaja. Seersant Taura võib lahkuda ja dendariide juurde tagasi minna, Miles aga jääb üksi keisririigi teiste alamate seltsi.
Pikaajalise kogemuse põhjal oskas Miles juba oodata, kuidas temasse laeval suhtutakse ja kuidas suhtutakse tema ebapiisavatesse mõõtmetesse, mis peaksid ta sõjaväeliste ülesannete täitmiseks sobimatuks tegema. Avalikult ei öeldud midagi – laevalolijatele on selge, et ta on saanud mugava, vaevatu kulleritöö tänu mingile onupojalikule niitidetõmbamisele tema isa asekuningas admiral krahv Vor-selle ja selle poolt. Täpselt sellist reaktsiooni ta tahtiski, et oma töö ülimat saladuskatet säilitada, niisiis ei üritanud leitnant Vorkosigan Igav nende oletusi mingil moel korrigeerida. Tühikud nende infos täidetakse uduga. Noh, võibolla on meeskonna seas mehi, kellega koos ta on ennegi reisinud ja kes on temaga juba harjunud.
Ta pani kapi lukku. Leitnant Vorkosigan ja kõik tema mured jäägu nüüd nädalaks silmist ja südamest. Tal on kütkestavamaid asju, millele mõelda. Tema kõht värises juba meeldivast ootusest.
Viimaks jõudis seersant Taura tagasi ja pistis pea sisse uksest nende tubade vahel. „Kõik on korras,” kandis ta ette. „Mingeid lutikaid välja ei tulnud. Pärast seda, kui me piletid ostsime, pole ühtegi uut reisijat ega mingit lasti peale võetud. Äsja lahkusime orbiidilt.”
Miles vaatas ülespoole, siis veel ülespoole, Taurale otsa, ja naeratas dendariide kõige ebatavalisemale sõdurile, kes oli ka üks parimaid sõdureid. Polnud üllatus, et Taura oma tööd nii hästi oskas: ta oli ekstra selleks ülesandeks geneetiliselt loodud.
Taura oli elus prototüüp kahtlase moraalse väärtusega geneetikaprojektist, mis mõeldi välja ja viidi ellu loomulikult ei kusagil mujal kui Jackson’s Whole’il. Taheti saada supersõdurit ja projekti elluviimiseks määrati teadusnõukogu. Nõukogu, mis koosnes eranditult biotehnoloogidest ja kus ei olnud ainsatki kogemustega sõdurit. Eesmärgiks oli vaimustav toode, mis klientidele muljet avaldaks. See oli neil igatahes õnnestunud.
Kui Miles temaga esimest korda kohtus, oli kuueteistaastane Taura jõudnud täiskasvanu pikkuseni, milleks oli kaheksa jalga, iga toll neist sale ja lihaseline. Tema sõrmede ja varvaste otsas olid rasked küünised ning pikaksvenitatud lõuale andsid metsiku ilme huulte peale jäävad kihvad. Tema keha tundus hõõguvat kuuma õhkavast ainevahetusest, mis andis talle ebaloomuliku jõu ja kiiruse. Lisaks andsid tema pruunikaskuldsed silmad talle hundiliku välimuse, nii et kui ta oli täielikult tööle keskendunud, võis tema raevukas pilk sundida mehi relvi maha panema ja kõhuli põrandale viskuma – psühholoogiline relv, mille mõju tunnistajaks oli Miles ühel ülimeeldival puhul oma silmaga olnud.
Miles oli juba ammu arvanud, et mingil moel on Taura üks kauneimaid naisi, keda ta on eales näinud. Teda tuli lihtsalt osata õigesti näha. Ja erinevalt dendariide missioonidest, mis olid mälus kokku sulanud ja ähmastunud, võis Miles kokku lugeda kõik need harvad korrad, mil nad olid armatsenud, alates nende esimesest kohtumisest, millest nüüd oli möödunud juba… kui palju, kuus-seitse aastat? Tegelikult oli ta Tauraga olnud juba enne seda, kui temast ja Quinnist paar sai. Taura oli tema jaoks mingis mõttes väga eriline esimene, nagu tema oli olnud ka Taura jaoks, ja nende salajane side ei olnudki nõrgenenud.
Muidugi olid nad üritanud korralikud olla, reeglitest kinni pidada. Dendarii eeskirjad eri auastmest sõdurite vaheliste suhete osas olid loodud kõigi heaolu silmas pidades, et kaitsta lihtsõdureid ärakasutamise eest ja ohvitsere selle eest, et nad kaotavad kontrolli distsipliini üle või toimub midagi veel hullemat. Ja kui Miles oli veel noor ja aus admiral Naismith, võttiski ta kindlalt nõuks oma sõduritele head eeskuju näidata – vooruslik otsus, mis… mingil ajal ununes. Võib-olla pärast kes teab mitmendat korda, kui ta oleks äärepealt surma saanud.
Noh, kui ei saa reeglitest kinni pidada, saab vähemalt olla diskreetne.
„Väga hea, seersant.” Miles sirutas käe Taura poole. „Sa võid siis väikese pausi teha – näiteks järgmised seitse päeva?”
Taura nägu lõi särama, tema huuled avanesid naeratuseks, mis paljastas kihvad täielikult. „Tõesti?” küsis ta, kõlav hääl erutusest värisemas.
„Tõesti.”
Taura sammus Milesi juurde, kusjuures tema lihaselise kogu raskus pani kajutipõranda tema lahingsaabaste all kergelt kriuksuma, ja kummardus, et vahetada Milesiga paljutõotav suudlus. Tema suu oli kuum ja joovastav nagu alati. Võib-olla vallandasid Milesi kehas alateadlikult adrenaliinitulva Taura kihvad, kuid peamiselt oli selle taga lihtsalt tema puhas imeline… Tauralikkus. Taura nautis elu, ahmis uusi kogemusi, elas lõputus Praeguses ja tal oli selleks ka enam kui küllalt põhjust… Miles sundis oma mõtted eemale allakäigukõverast selles osas tulevikust ja ka kõigis teistes osades ning libistas käe naise kuklale, et avada tema korralikult nõeltega kinnitatud mahagonikarva juuksepalmik.
„Ma käin värskendamas,” ütles Taura mõne aja pärast laia naeratusega ja tõmbus Milesist eemale. Ta sättis oma halli mundrikuube, mis oli eest lahti tehtud.
„Naudi vannitoamõnusid, nii palju kui süda lustib,” soovitas Miles südamest. „Siin on kõige sübariitlikumad võimalused, mida ma näinud olen, kui Dyne’i jaama suursaadiku vannitoakompleks välja arvata.”
Miles taandus oma vannituppa, võttis mundri ja auastmetunnused ära ning asus kiirustamata ettevalmistuste meeldiva rituaali juurde, mille juurde käisid depilatsioon, hügieenitoimingud ja lõhnastamine. Taura oli väärt parimat. Lisaks oli ta ära teeninud nii palju aega, kui ise tahab. Ta sai harva ajada maha karmi seersandi kesta ja paljastada häbelikult selle alla peidetud naiseliku mina. Väga harva võis ta kedagi usaldada ja ennast niimoodi haavatavaks teha. Miles mõtles temast kui haldjaprintsessist. Paistab, et meil kõigil on salajased minad.
Miles keeras endale soojendatud paksu ja pehme vannilina ümber nagu sarongi ning läks voodile istuma ja valvsalt ootama. Kas Taura oli oodanud, et nad saavad koos olla, ja kui oli, siis millise napi riideeseme ta seekord oma reisikotist välja toob? Ta nõudis alati, et saaks Milesi peal neid loodetavalt seksikaid asjakesi proovida ega mõistnud ilmselt, kui väga jumalanna moodi on ta juba siis, kui tal pole kehakatteks midagi muud peale tema voogavate juuste. Nojah, hea küll, need polnud voogavad, sest kui need omapäi jätta, kippusid need minema jäigaks ja tõrksaks ja harali ning kõditasid Milesi nina, aga Taurale need sobisid. Miles lootis, et kohutavast punaste sulgedega roosast kostüümist on Taural õnnestunud lahti saada. Viimane kord oli vaja läinud kogu Milesi taktitunnet, tegemaks Taurale selgeks, et kostüümi värv ja kujundus ei too võib-olla tema parimaid jooni esile, ilma et ta oleks ainsagi sõnaga mõista andnud, et tema maitses või väljanägemises oleks midagi viltu. Taura oleks suutnud ta ühe käega pooleks murda, aga tema oleks suutnud Taura tappa ainsa sõnaga. Mitte iialgi.
Kui Taura tagasi tuli, lõi varjamata rõõmust särama Milesi enda nägu. Taural oli seljas midagi kreemikat ja siledat ja küütlev-siidist – meetrite kaupa kangast, mis oli nii õhuke, et selle oleks saanud vähese vaevaga läbi sõrmuse tõmmata. Jumalanna-efekt oli kenasti võimendatud, Taura määratu sisemine väärikus jäi aga kahjustamata. „Oh, imeline!” lõõritas Miles teesklematu innuga.
„Kas sinu meelest on tõesti?” Taura keerutas end ning siid hõljus laiali ja koos sellega hõljus laiali vürtsikas-muskuseline aroom, mis tundus minevat Milesi ninasõõrmetest ilma segavate vahepeatusteta otse väikeajusse. Taura paljad varbad ei klõbisenud põrandal – ta oli targu kõik küüned ära lõiganud ja nüriks teinud ning siis kuldse lakiga üle värvinud. Seekord ei teki Milesil raskestiseletatavat vajadust õmbluste ega haavaliimi järele.
Taura heitis Milesi kõrvale pikali ja kõrvaldas sellega nende pöörase pikkusevahe. Nüüd viimaks saavad nad ehk rahuldada oma nälga
