teisi lahendusi.”
„Teisisõnu valetasid sa oma ülemustele. Ja nüüd jäid vahele.”
Veel pole jäänud. „Sa tead, kui palju mul on kaotada.” Miles tõusis, läks teisele poole lauda ja võttis Quinnil käest, enne kui naine küüsi närima jõudis hakata; nad kallistasid. Miles ajas pea kuklasse, libistas käe naise kuklale ja tõmbas ta madalamale, et teda suudelda. Kuigi hirm oli Quinnis samamoodi alla surutud kui temaski, tajus ta seda naise kiirest hingamisest ja tõsisest pilgust.
„Miles! Ütle neile… ütle neile, et sinu ajud polnud siis veel päris lahti sulanud. Sa ei vastutanud oma otsuste eest. Anna end Illyani armu alla, enne kui asi hullemaks läheb.”
Miles raputas pead. „Läinud nädalal oleks see võib-olla veel läbi läinud, aga pärast seda, mida ma Vorbergiga tegin… Ma arvan, et hullemaks minna see enam ei saa. Mina ei annaks armu alluvale, kes sellise trikiga hakkama saab, nii et miks peaks Illyan seda tegema? Kui muidugi Illyani… selle probleemi olemasolust ei teavitatagi.”
„Suured ja väikesed jumalad, ega sa ei arva ometi, et saad seda ikka veel varjata?”
„See võib ettekandest ilusti välja jääda.”
Quinn tõukas end õudusega temast eemale. „Külm on sul tõesti ajud ära võtnud.”
Miles nähvas pahaselt: „Illyan loob endale suure hoolega kõiketeadja mainet, aga see on haip. Ära lase Horose silmadega lõkmetel” – ta matkis Julgeoleku märki, tõstes ringiks kokku pandud pöidlad ja nimetissõrmed silmade ette ja jõllitades neist läbi nagu öökull – „ennast mõjutada. Me üritame lihtsalt jätta mulje, et teame alati, mida teeme. Ma olen salafaile näinud ja tean, kui nässu asjad teinekord avalikkuse eest varjatult lähevad. See peenike mälukiip Illyani peas ei tee teda geeniuseks, vaid lihtsalt tähelepanuväärselt vastikuks.”
„Pealtnägijaid on liiga palju.”
„Kõik Dendarii missioonid on salastatud. Sõdurid ei lobise sellest kellelegi.”
„Ainult üksteisele. Sellest räägib juba terve laev, kuigi lugu on moonutatud. Selle kohta küsiti isegi minult!”
„Ee… mida sa siis vastasid?”
Quinn kehitas pahaselt ühte õlga. „Ma andsin mõista, et see oli skafandririke.”
„Aa. Väga hea. Aga ikkagi… nemad on kõik siin, aga Illyan kaugel Barrayaril. Vahemaa on tohutu. Mida ta võiks kuulda peale selle, mida meie talle räägime?”
„See vahemaa pole ju nii tohutu.” Quinni paljastatud hammastel ei olnud naeratusega midagi ühist.
„No kuule, mõtle loogiliselt. Sa oskad ju loogiliselt mõelda. Kui keiserlik Julgeolek oleks sellest kuulnud, siis oleksid nad sellest kuulnud juba mitu kuud tagasi. Nähtavasti pole Jacksonilt nendeni mingit infot jõudnud.”
Quinni kaela peal tuksles veresoon. „Selle juures pole midagi loogilist!
Kas sa ei saa aru, kas sa oled segi läinud, kurat võtaks? Jumala eest, sa oled juba sama võimatu kui sinu kloonvend Mark!”
„Kuidas korraga Mark sellesse jutuajamisse sattus?” See oli halb märk, hoiatus, et arutlus hakkab järsult allamäge minema. Milesi kolm kõige raevukamat vaidlust Elliga olid kõik olnud Marki pärast ja kõik hiljuti. Püha taevas. Miles oli selle missiooni ajal hoidunud – enamalt jaolt – tavalistest intiimsustest Elliga, kartes, et naine saab tunnistajaks tema järjekordsele hoole. Miles ei arvanud, et suudaks seda seletada mingi vapustava uutmoodi orgasmiga. Kas Elli seostas tema jahedust pidevate erimeelsustega tema venna pärast? „Markil pole sellega mingit pistmist.”
„Just Markil sellega pistmist ongi! Kui sa poleks planeedile talle järele läinud, ei oleks sa surma saanud. Ja sinu pähe poleks mingi pagana krüooniline lühiühendus tekkinud. Sinu arvates on ta võib-olla kõige vaimustavam leiutis Necklini ajami järel, aga mina vihkan seda väikest paksu värdjat!”
„Minule see väike paks värdjas meeldib! Kellelegi peab ta ju meeldima. Jumala eest, sa oled lihtsalt kade! Ära ole selline pagana teraskalk mõrd!”
Nad seisid teineteisest eemal, mõlemad hingeldasid, käed rusikas. Miles teadis, et kui asi peaks löökide vahetamiseni minema, jääb tema kaotajaks, igas mõttes. Niisiis surus ta läbi hammaste: „Baz ja Elena lähevad ära, kas sa teadsid juba? Ma ülendan sinu kommodooriks ja oma paremaks käeks laevastikus Bazi asemel. Peainseneriks saab Pearson. Lisaks oled sa „Peregrini” kapteni kohusetäitja, kuni ülejäänud laevastikuga kokku saate. „Peregrini” uue komandöri valimine on sinu esimene ülesanne uues ametis. Võta keegi, keda usa… kellega koostöö sujub. Võid minna!”
Pagan küll, niimoodi ei olnud ta tõesti tahtnud Quinnile tema ammuigatsetud aukõrgendust serveerida. Tal oli olnud kavas asetada see Quinni jalge ette nagu võimas auhind, mis rõõmustaks tema hinge ja oleks tasuks tema tohutute pingutuste eest. Mitte visata see talle vastu pead nagu mingi pott käestläinud kodutüli käigus, kui sõnad ei suuda enam tunnete raskust kanda.
Quinn maigutas suud. „Ja kuhu sina enda arust lähed, kui sul mind ihukaitsjaks kaasas pole?” pressis ta lõpuks läbi hammaste. „Ma tean, et Illyan keelas sul väga ühemõtteliselt ilma ihukaitsjata reisida. Kui mitu korda sa tahad oma karjääri põhja lasta?”
„Siin sektoris on ihukaitsja ainult formaalsus ja ressursside raiskamine.” Miles hingas sisse. „Ma võtan… seersant Taura. Sellisest ihukaitsest peaks ka kõige paranoilisemale julgeolekubossile piisama. Ja igatahes on ta puhkuse ära teeninud.”
„Oh! Sa igavene…” Seda, et Quinnil teotussõnad otsa said, tuli ette väga harva. Ta pöördus kannal ringi, marssis ukse juurde, pöördus seal uuesti ja andis au, sundides Milesi samaga vastama. Automaatset ust on kahjuks võimatu prõmmuga kinni lüüa, kuid tundus, et see sulgus vähemalt ussilaadse sisinaga.
Miles räntsatas toolile ja jäi mornilt komkonsooli põrnitsema. Ta kõhkles. Siis otsis ta välja lühema ettekande missioonist ja salvestas šifreeritult turvakaardile. Ta otsis välja ka pika versiooni – ja vajutas kustutamisnuppu. Tehtud.
Ta pistis šifreeritud ettekande koodlukuga mappi, viskas mapi voodile ja tõusis, et kojusõiduks asju pakkima hakata.
Kolmas peatükk
Ainsad kaks vaba kõrvuti kajutit esimese Zoave Twilightilt Tau Cetale suunduva hüppelaeva pardal olid juhtumisi kõrgeima klassi luksussviidid. Miles muigas selle ebaõnne peale ja tegi mõttes märke, et meenutab turvanõuetest tulenevat vajadust Illyani raamatupidajatele kirjalikult, rõhutades lisaks, kui vähegi võimalik, millist häbematut tulu äsjalõppenud missioon oli toonud. Ta kohmerdas ringi, ei kiirustanud oma napi pagasi ärapanekuga ja ootas, millal seersant Taura lõpetab tubade piinlikult põhjaliku turvakontrolli. Valgus ja sisustus olid heledad, voodid avarad ja pehmed, vannitoad eraldi ja privaatsed, ja nad ei pea isegi söömiseks tubadest lahkuma sest krõbeda hinna sisse käis piiramatu toateenindus. Kui laev on jaamast lahkunud, elavad nad järgmised seitse päeva sisuliselt oma väikeses universumis.
Ülejäänud kojusõit pole sugugi nii ahvatlev. Tau Ceta vahejaamas peab Miles vahetama mundrit ja identiteeti ning astuma Barrayari valitsuse laeva pardale juba leitnant lord Miles Vorkosiganina, Keiserliku Julgeolekuteenistuse kullerina, noore tagasihoidliku ohvitserina, kellel on sama auaste ja kohustused kui õnnetul leitnant Vorbergil. Miles raputas oma keiserliku sõjaväe rohelise igapäevamundri sirgeks ja riputas lukustatavasse kappi, kuhu
