ganna varas», 2. osa
I PEATÜKK
Ta magas, kuid ärkas võtme keeramise peale lukuaugus. Laoruumis olid talvelinad ja keegi poleks pidanud neist huvituma keset suve, ja kindlasti mitte keset ööd. Selleks ajaks, kui uks avanes, oli ta lipsanud läbi nelinurkse avause kiviseinas ja sulgenud hääletult metallplaadi, mis seda kattis. Ta oli kitsas õhkküttesüsteemi tunnelis, mis ühendas katlaruumi väiksema vastuvõtutoaga. Luuk, millest ta läbi roomas, oli mõeldud suitsu laskmiseks laoruumi, et linasid töödelda.
Vaikselt libistas ta end mööda õhkküttesüsteemi tunnelit edasi. Paksud sambad toetasid kivipõrandat tema kohal. Polnud ruumi istuda, nii et ta lebas selili ja kuulatas mütsuvaid helisid ta pea kohal, kui inimesed kiirustasid üle vastuvõturuumi põranda. Need võisid olla vaid tema otsijad, kuid ta polnud eriti mures. Ta oli peidus lossi põranda all. Ta esivanemad olid peitnud end küttesüsteemi tunnelitesse alates sellest ajast, kui sissetungijad olid need ehitanud uute majade kütmiseks sadu aastaid varem.
Kütteruumist kostis hääli, mis kajasid pikas, kitsas tunnelis: lohisevaid mütsusid ja praginat, mis kurnas ta kõrvu. Küttekoldesse süüdati tuli. Varsti tungib küttesüsteemi soe õhk ja tema jaoks murettekitavamalt liigub edasi ka suits, et soojendada ülal olevat vastuvõtutuba ja jahisaak välja suitsetada. Vaikselt liikus ta kottpimedas, jõudes tellisesammaste vahel seinani ja siis piki seina lõõrini, mille avaus oli pisut suurem kui teistel. Kitsasse lõõri polnud end kerge mahutada ja kuni ta manööverdas, puhus ta ümber soe, suitsune tuul. Ta meenutas, kui kergesti oli ta lipsanud lõõri esimesel korral, kui oli seda proovinud. Ta vanaisa, kes oli ta lossi toonud, oli enamiku käikude jaoks liiga vana ja suur ja pidi jääma linna kõrtsi, kuni lapselaps uurimisretkedel käis ja leidis, et kõik on just nii, nagu vanaisa oli rääkinud.
Lõõri jõudnud, surus ta sõrmed ja jalad pragudesse ja ronis edasi, kuni toru pöördus nurga all, et ühineda korstnaga vastuvõtutoa kohal. Kui ta korstnasse jõudis, vandus ta vaikselt, kuigi ei leidnud midagi ootamatut. All olevas kaminas põles tuli. Õnneks polnud nad veel suurt tuld alla saanud, kui ta linadehoidlast põgenes, kuid õhk korstnas oli suitsune ja muutus ruttu kuumaks. Kuna vargal polnud muud valikut, ronis ta korstnasse ja liikus mööda seintest väljaulatuvaid telliskivisid üles nii kiiresti, kui suutis, lootes, et tule hääl summutab ta pehmete saabaste krabina. Korsten oli palju laiem kui lõõr ja telliskivid olid mõeldud selleks, et korstnapühkijad neil kergesti ronida saaksid.
Ta ronis edasi, kuni jõudis vahekohta, kus mitmed korstnad jõudsid kokku ühte palju suuremasse, mis kerkis lossi katusele. See korsten oli soe ja suitsu täis, kuid selles ronimise asemel pöördus ta teise avause juurde ja ronis alla. Ta arvas, et kuninganna oli saatnud valvurid lossi katusele korstnaid jälgima.
Ta hingas pinnapealselt ja aeglaselt, lämmatades vajadust köhida. Iga hääl võinuks teda reeta. Kui ta valitud korstnas allapoole laskus, muutus suits tihedamaks, ta silmad jooksid vett, ta kaotas käetoe ning libises mütsatusega all olevale eendile. Ta imes sisse kopsutäie suitsu ja kattis suu mõlema käega, ta nägu muutus punaseks ja veri trummeldas kõrvus. Hingeõhk tungis ta sõrmede vahelt välja ja ta hingas jälle sisse, ettevaatlikumalt, kuid kurgus kõrvetas ja pea pööritas. Ta hingeõhk väljus ja sisenes allasurutud köhahoogudena.
Ta seisis eendil, kus korsten jagunes väiksemateks lõõrideks, mis viisid eri tubadesse. Ta sulges silmad ja kuulatas hääli, kuid hüüdeid ei kostnud, ainult summutatud tulepraginat kusagilt altpoolt. Ta torkas pea ühte lõõri teise järel, endamisi kaalutledes, enne kui valis ühe, mida ta lootis viivat mõne välissaadiku magamistuppa, keda valvurid ei julge öösel häirida, soovides süüdata mittevajalikku tuld tema kaminasse.
Lõõr, mille ta valis, laskus peakorstnast eemale pika, aeglase kallakuga. Peakorstnast eemal oli õhk suitsuvaba ja ta peatus, et tänulikult hinge tõmmata, kuni ta pea selgineb. Kui ta jõudis käänakuni, kus korsten laskus otse all olevasse kaminasse, peatus ta ja jäi kuulatama. Polnud vaja laskumisega kiirustada, sest tuld polnud süüdatud, ja ta tahtis olla kindel, et toas keegi teda ei oota. Pärast pikka vaikust kuulis ta voodi raginat, kui selle asukas unes liigutas.
Varas laskus ettevaatlikult korstnast alla, kuni oli just kamina ülemisel serval. Siis klammerdus ta telliste külge ja langetas pea, et magamistuppa vaadata. Seal ei paistnud valvureid olevat ja ta laskus hääletult tuleasemele. Voodis välja sirutunud kogu ei liigutanud ja rohkem polnud toas kedagi. Varas kükitas tühjal tuleasemel, mõeldes läbi, mida teadis lossi magamistubadest. Ta ei arvanud, et läheduses võiks olla eriti palju tube, kus sõdurid poleks juba tulesid süüdanud. Nad polnud tõenäoliselt selle ruumi asukat tülitanud, kuid nad kindlasti ootasid ukse taga eeskojas, et tagaaetav neile sülle jalutaks.
Tal polnud plaaniski lahkuda ukse kaudu. Magamistoa aken oli palee välismüüris. Müüri all oli tee, mis eraldas lossi seda ümbritsevast linnast. Varas möödus voodist, läks akna juurde ja tõmbas kardinad eemale, et vaadata teele. Ta avas akna ja heitis pilgu üles, tehes kindlaks, et ükski valvur ei vaata katuselt alla. Keegi ei piilunud üle parapeti, seepärast heitis ta end üle aknalaua ja hakkas alla laskuma. Lõhed paleefassaadi marmorkivide vahel olid kitsad, kuid küllalt laiad sõrmedele ja varvastele. Ta oli poolel teel maapinnani, kui ülalt kostis hüüe. Teda oli nähtud. Varas ronis piki seina paremale, oodates, et iga hetk tabab ta õlga ammunool, kuid ühtegi ei tulnud. Kuninganna ihukaitsjatel olid püssid, meenus talle, kuid keegi ei tulistanud. Ehk nad ei kasuta püsse keset ööd, mõtles varas. Ehk nad ei taha kuningannat äratada. See ei selgitanud noolte puudumist, kuid ta ei hakanud hetkel mõistatuse üle pikemalt juurdlema. Ta jõudis ühe aknani ja libistas end sisse.
Ta oli kabinetis. Enamik ruume sellel korrusel, kus töötasid kuninganna maksukogujad, olid kabinetid ja laoruumid, paljud neist olid omavahel ühendatud. Ta oli korrus kõrgemal olevate valvurite käest minema lipsanud, ja kui ta kiiresti teeb, jõuab ta kaduda, enne kui nad otsimise ümber korraldavad. Polnud mõtet end kuhugi lossi peita nüüd, kui nad on nii lähedal ta kinni püüdmisele. Ta pidi lossist välja saama ja ohutult linna jõudma.
Koridorilampide valgel vaatas ta end üle ja krimpsutas nina. Kuigi ta kandis ühe Attolia teenri majalivreed, olid ta riided kaetud nõe ja ämblikuvõrkudega, ja ta oli liiga räpane, et sobida süütuks lossielanikuks, kes on lärmi peale üles ärganud. Ja lärmi polnudki. See oli väga vaikne jaht, mis liikus läbi lossi koridoride, sest Attolia ihukaitsjad hiilisid vaikselt, lootes varast üllatada, ja varas hiilis veel vaiksemalt, lootes nende käest pääseda. Mäng muutus iga hetkega üha meeleheitlikumaks, sest varas leidis sõdureid iga nurga taga. Nad olid igas ruumis, millest ta pidi läbi minema, kuni viimaks nad jälitasid teda joostes, saapad kõmisemas paljastel põrandatel, kui varas riivistas ukse, mis viis välja müürile ühe lossihoovi ümber.
Nad olid ikka veel tema taga, kui ta sprintis mööda parapetti, kuid ihukaitsjad olid aeglasemad. Ühel pool oli püstloodne, saatusliku kõrgusega langus lossihoovi ja teisel samasugune lossi ümbritsevale teele. Veel üks rühm kuninganna ihukaitsjaid olid müüril varga teed ära lõikamas. Mõlemad rühmad olid kindlad, et püüavad varga enda vahele. Too võis liigagi hästi ette kujutada, mis temaga juhtub, kui ta kinni püütakse, ja kui ta nurgani jõudis, ei aeglustanud ta jooksu, nagu valvurid ootasid, ega pöördunud. Ta astus parapeti servale ja heitis end sellest alla, mustavasse öhe.
Valvurid jõudsid parapeti servani liiga hilja. Nad viskusid kõhuli laiadele kividele, et vaadata mööda järsku seina alla tänavasillutisele. Meenutades käske varas elusalt kinni võtta, otsisid nad murtud keha varjuderägastikus kiirtevihkude vahel, mida heitsid palee seintele riputatud laternad. Varjud muutsid nägemise raskeks ja alles mõne aja pärast nad mõistsid, et inimkeha all ei ole.
Viimaks näitas üks valvureist katustele, mis asusid paleed ümbritseva allee vastaspoolel. Komistades oli varas püsti tõusnud ja ületas katust nii ruttu, kui suutis. Ta laskus madalamale katusele ja kadus vaateväljast, kuid nad märkasid teda vilksamisi, kui ta alla alleele jõudis. Keegi ihukaitsjatest vandus, osalt masendusest, osalt imetlusest.
«Kas sa nägid, kuhu ta läks?» küsis külm hääl nende taga, ja ihukaitsjad tõmbusid valvele, kui nende leitnant vastas: «Kõrvaltänavale,
