trooniruumi, mis oli olnud suurkojaks tema esivanemate kindluses. Ministrid järgnesid talle, kui ta astus ees kolmest madalast astmest alla, uksest sisse ja üle värvitud põranda troonini. Algne Eddise trooniruum oli väiksem, algne troon lihtsam kui lõunasaali tseremoniaalne troon. Kivist raiutud ja tikitud patjadega pehmendatud vana troon oli üsna argine. Olles lihtne inimene, eelistas Eddis seda uue trooni kullatud särale. Ta valitses oma riiki väiksemast trooniruumist ja hoidis suurema saali hiilgust bankettideks.
Kannatamatult oma pikki seelikuid sikutades võttis ta istet. «Eugenides võeti Attolias kinni,» ütles ta oma ministritele. «Üks kaupmees tuli pealinnast uudistega. Käskisin valvuritel ta siia tuua.» Ta ei vaadanud rääkides sõjaministri poole. Nõuandjad vahetasid murelikke pilke, kuid ootasid kannatlikult, midagi lausumata.
Eddise valvurid, kes attollase sisse eskortisid, pidasid tal igaks juhuks silma peal, kuid too vaid seisis trooni ees, närviliselt oma särgimansetti mudides. Ta tõi halbu uudiseid ja ta teadis seda. Kuigi ta oli tulnud nii kaugele neid tooma, lootes head tasu saada, kartis ta teate vastuvõtmist.
«Mida sa tead mu Varga kinnivõtmisest?» küsis kuninganna ja kaupmees köhatas paar korda, enne kui rääkima hakkas.
«Nad leidsid ta lossist ja ajasid teda taga läbi linna. Ta oli juba linnamüüridest välja jõudnud, kui ta kätte saadi.»
«Nad vangistasid ta linnast väljas? Oli ta vigastatud?»
«Nad kasutasid koeri, Teie Majesteet.»
«Ah nii,» ütles kuninganna ja kaupmees sahistas närviliselt jalgadega. «Ja kust sa tead, et see oli minu Varas?»
«Valvurid rääkisid sellest järgmisel päeval kõrtsis. Me kõik nägime tema vangistamist, vähemalt mina ja minu naine, kuid see oli keset ööd ja me ei teadnud, kes see olla võis. Valvurid ütlesid, et see oli Eddise Varas, kelle Attolia kuninganna oli kinni püüdnud, ja et…» Kaupmehe hääl vaibus piinlikuks kurguhäälseteks köhatusteks.
«Jätka,» sõnas kuninganna vaikselt, püüdes mitte paista ähvardavana, kuigi ta tahtis meest raputada, kuni tolle hambad plagisevad.
«Nad ütlesid, et Attolia kuninganna paneb ta maksma oma mõnitamise eest, sest varas tegutses lossis meelega nii, et kuninganna teadis tema kohalolekust.»
Kuninganna silmad sulgusid ja avanesid aeglaselt. Nüüd oli see Eugenides, keda ta raputada tahtis.
Ta ütles: «Sa tulid pikka teed väga kiiresti.»
«Jah, Teie Majesteet.»
«Lootes kahtlemata, et sulle selle eest makstakse.»
Kaupmees vaikis. Ta oli ratsutanud kurnatuseni hobuse seljas ja roninud jalgsi mööda kitsast mägiteed, kiirustades igal sammul, et olla esimene, kes uudistega Eddisesse jõuab.
«Andke talle ta topeltkaal hõbedat,» käskis kuninganna oma ihukaitse kaptenit. «Ja andke talle süüa, enne kui ta koju läheb. Andke hõbegreif igaühele, kes täna uudiseid toob,» lisas ta, «ja ma tahan iga uudistetoojaga isiklikult rääkida.»
Kui kaupmees oli läinud, istus kuninganna kaugusse vahtides ja kulmu kortsutades. Ta ministrid ootasid, kuni ta mõtles.
«Ma eksisin teda saates,» ütles ta viimaks. Selle ülestunnistuse taga peitus äärmine õudus, mida ta tundis oma vea pärast. Eugenides oli vihjanud, et risk on suurem, kui ta nii ruttu pärast viimast külaskäiku Attoliasse tagasi läheb. Kuninganna ei võtnud teda kuulda. Ta vajas informatsiooni, mida vaid Varas võis saada, ja too oli minevikus oma vastaseid nii kergesti üle kavaldanud, et Eddise arvates suutis ta seda uuesti teha. Kuninganna oli ta teele saatnud ja Varas oli läinud kõhklematult. Kuninganna pöördus sõjaministri poole. See oli tema poeg, kes võis surra kuninganna valeotsuse pärast.
«Mul on kahju,» ütles kuninganna. «Ta ei võta lunaraha.»
Kerge pearaputusega oli Eugenidese isa sellega nõus.
Eddis jätkas: «Ta on meile liiga väärtuslik ja Attoliale liiga ohtlik, kui tal minna lastaks. Kuninganna ei tee midagi kiirustades, aga kui Eugenides on teda mõnitanud, häbistanud teda õukonna ees… siis saab ta teha vaid ebameeldiva otsuse. Eks vaatame,» ütles ta. «Eks vaatame, mida me teha saame.»
Eugenides lebas oma kongis. Kui valutav pea ta äratas, avas ta korraks silmad, siis jäi jälle magama. Ta teadis, et peaks püüdma ärkvel püsida, kuid ei hoolinud sellest. Vahel, oma sügavaimas unes, arvas ta kuulvat kedagi oma nime hüüdmas, ja võitles end teadvusele ainult selleks, et leida end üksi pimeduses. Ta ärkas, kui ukse alumises osas olevast luugist vesi ja toit sisse lükati, ja vahel roomas üle põranda, et juua halvamaitselist vett. Enamasti nõudis see liiga suurt jõupingutust ja ta loobus sellest.
Aeglaselt lakkasid põrandakivid tema all kõikumast ja pimestav valu rauges, jättes pea pisut vähem tuikama. Aeg-ajalt toodi veel toitu ja vett. Viimaks keerati kongiuks lukust lahti. Ta tundis end jälle haigena, kui ta püsti tõsteti, kuid ei teadnud, kas see tuleb peavalust või hirmust. Ta nõjatus valvuritele ja püüdis oma mõttejäänused kokku koguda, kui nad viisid ta kongist kuninganna lossi.
Ümbritsetuna oma hiilgavast õukonnast, kuulas Attolia kuninganna mägedest tulnud Eddise saadikute looritatud solvanguid, kes olid saadetud arutama Varga vabastamist. Eddis oli saatnud oma parimad ja nad vaidlesid osavalt. Attolia kuulas, ta muutus kannatamatuks ja üha vihasemaks. Ta polnud saatnud Eddisesse mingit ametlikku teadet, et oli Varga kätte saanud. Ta oli vaid oodanud, kaaludes Varga saatust, arvates, et Eddis teeb mingi muu katse Varga tagasisaamiseks kui see delegatsioon, mis loopis talle näkku ähvardusi, nagu õrritaks koera.
Ta oli troonile tõusnud, kui ta isa oli mõrvatud, ja tema valitsemisajal polnud ta riik kunagi rahupõlve nautinud. Ta armeele maksti hästi ja see oli seetõttu ustav, kuid ta varakamber oli peaaegu tühi. Ta ootas head lõikust, et varakambrit jälle täita, ja saadik Eddisest ähvardas seda lõikust. Kõigepealt pakkus saadik muidugi lunaraha, mida teadis, et kuninganna vastu ei võta. Siis solvas teda viisakalt paar korda ja viimaks ütles, et Hamiathese veehoidla väravad suletakse ja need jäävad kinni seni, kuni Eddise Varas koju jõuab. Hamiathese veehoidla vesi voolas Aracthuse jõkke ja sealt kanaleisse, mis niisutasid tema riigi mõningaid kõige viljakamaid maid. Veeta närbuks saak suvekuumuses.
Kuninganna saatis Varga järele. Tema ette toodud Eugenides pilgutas silmi nagu koopast välja tiritud ööloom päevavalgel. Ta laubal paistis juuste vahelt välja musta-kollase-rohelise kirju plekk. Haav ta kulmude kohal oli kärnastunud, kuid kuivanud veri oli ikka veel ta näol ja mustad märgid silmade all olid plekist tumedamad. Muda ta rebenenud riietel oli ikka veel niiske.
«Sinu kuninganna saadik pakkus su eest lunaraha, Varas, kuid ma keeldusin.»
See ei üllatanud Eugenidest.
«Siis sa hakkaksid kohe jälle mu lossides nuuskima, jättes kirju mu hommikusöögi kõrvale. Ütlesin sinu kuninganna saadikule, et ma ei võta sinu eest ükskõik kui suurt lunaraha, ja kas tead, mis ta vastas?»
Eugenidesel polnud aimugi.
«Ta ütles mulle, et Aracthuse veed ei voola enne, kui sa uuesti oma kuninganna juures oled. Kuninganna sulges mägedes oleva veehoidla väravad ja kogu mu saak Seperchiast ülalpool kõrbeb põldudel, kuni sind koju saadetakse. Mis sa sellest arvad?»
Eugenidese arvates oli see väga hea plaan, kuid ta teadis, et see ei lähe läbi. Eugenides oli Attolia kuningannat häbistanud ja ta õukond teadis seda. Veel enam, Attolia ei saa enam nõuda lunaraha, millest ta oli juba keeldunud. Ta pidi arvestama,
