varga lossis kinni püüda. Ta teadis, et varas oli ta lossis neli korda viimase aasta jooksul ringi liikunud, kord lahkudes toast vaid hetk enne kuninganna sisenemist, ja kord käis ta kuninganna arvates tema enda magamistoas, kui ta magas. Viimasel korral oli varas pääsenud vaid ülinapilt, ja kuninganna teadis, et enam see tal ei õnnestu. Siiski häiris kuningannat, et varas polnud kinni püütud juba lossis.
Kõrvaltänaval kuulis varas nooli enda järel plagisemas ja selle järel hüüet üsna enda kannul. Ta loobus vaikselt liikumast ja jooksis nii ruttu, kui suutis, läbi käänuliste tänavate. Laskumine paleeseinalt oli olnud väga raske, ja kuigi ta oli end veeretanud, oli maandumine teda raputanud. Ta käed tuikasid ja õlad valutasid. Enne kui õõnes tunne rinnas kadus, asendas seda pistmine küljes, kui ta edasi jooksis, higistades soojas öös.
Kitsastel tänavatel oli nii palju käänakuid ja ristmikke, et ükski jälitaja poleks suutnud teda pidevalt jälgida või kuulda ta samme, sest nad ise tegid nii palju lärmi, kuid iga nurga peal paistis olevat rohkem sõdureid, ja enne kui ta jõudis silmist kaduda, oli ta jälle üles leitud. Ta hingeldas raskelt, kui viimaks sirge tänavani jõudis. Ta pöördus sellele ja sprintis. Ta võis kuulda koerte haukumist ja mõtles, et need polnud linnakoerad, kes olid haukunud sellest ajast saadik, kui algas lärm, vaid lossikoerad, kes olid toodud teda küttima.
Tee, mida mööda ta jooksis, lõppes ummikteega linnamüüri ääres. Nagu losski, olid linnamüürid uued, ehitatud just enne sissetungijate okupatsiooni lõppu. Need olid järsud, tõustes püstloodis parapetini, mitte nagu vanemate linnade veidi kaldus müürid. Tal polnud mingit lootust neid mööda üles ronida, kuid nende allosas, kus kitsast rada ääristas kraav, mis kogus tugevaid talvevihmasid, oli roiskveetunnel, kust vesi voolas linnamüüride alla. Poolel teel läbi müüri pidi olema raudvõre, nagu ka teistes roiskveetunnelites, kuid see võre oli kunagi katki läinud. See oli parandatud mõned aastad tagasi, ja varas oli veetnud kolm pikka ööd trelle läbi viilides, et uuesti avada seda erakäiku linna.
Tunnel polnud suur. Eelmisel õhtul linna jõudes oli varas liikunud aeglaselt kätel ja varbaotstel, püüdes hoolikalt riideid mitte mustaks teha. Ta oli pesnud räpaseid käsi purskkaevus, pühkinud kingi ja läinud endale lõunat ostma.
Lossi koerad teda taga ajamas, kiirustas ta peatumata müürideni ja heitis end, pea ees, tunneli sissekäiku, libisedes esimesed paar jalga äravoolutunnelis oleval mudal. Tagantpoolt kostis inimeste jooksu ja koerte haukumist.
Kui ta jõudis mudas lebava raudvõre juurde, mis asus poolel teel läbi tunneli, ronis ta sellest üle ja tõstis selle tagasi õigesse kohta. Kui ta kuulis seda seinu kriipimas, tõmbas ta kõvemini, lootes, et kui koerad end selle vastu suruvad, lükkab nende raskus võret paremini kohale, et see uuesti mutta ei kukuks.
Torust läbi roninud, tiris ta end välja linnamüüri all oliiviaia serval. Koit oli tundide kaugusel ja kuna taevas polnud kuud, võis ta vaevalt näha kätt oma näo ees, kuid tal polnud vaja ümbrust vaadata, et teada, kus ta on. Tema ees olid korralikult ridadesse istutatud oliivipuud. Kui ta ridade vahelt allamäge suundus, kuulis ta jõge oliivisalu taga voolamas. Jõe juures võis ta tõmmata end veest välja ühe kaldal kasvava puu otsa. Ta raputaks koerad maha ja siis jõuaks linnast kaugemale, enne kui koit ta paljastaks.
Lähim värav müüris oli üsna palju paremal. Sellest ilmusid välja väikesed valgustäpid, jälitajate laternad. Usaldades oma teadmisi oliivisalust ja puude korrapärasusest, tõusis varas püsti ja jooksis. Puud liikusid nagu varjud mustas öös, kui ta suundus allamäge, üha kiiremini ja kiiremini, asetades jalgu ettevaatlikult juhuks, kui ta peaks puujuurele astuma. Ta mõtles jõele ja teda ei hoiatanud miski, kui äkki ilmus otse ta ette vari ja ta jooksis, nägu ees, vastu planku. Kui ta raskelt maha kukkus, oli ta ähmaselt teadlik, et ta jalg polnud midagi tabanud, ainult ta pea.
Valu oli tohutu ja ta lebas selili, püüdes näha läbi tulesähvatuste, mis ta silme ees välgatasid. Ta klammerdus puuviljaaia hõredasse rohtu, siis veeretas end kõhuli ja tõmbas end põlvili, püüdes mitte oksendada. Ta roomas lähedalasuva oliivipuu poole, järgides selle juuri läbi kõva mulla, ja tõusis puust kinni hoides püsti. Öö, mis enne oli olnud pime, oli muutunud läbitungimatult mustaks. Üks käsi ikka veel ümber puu, liigutas ta kõhklevalt teist kätt läbi pimeduse, kuni tundis, et see tabas midagi tugevat.
See oli laud, mõistis ta aeglaselt, mis ulatus puude vahele. Ta tõukas seda. See oli paigale naelutatud. See oli just ta pea kõrgune ja ka kivimüür poleks olnud tõhusam.
Ta imestas, miks ta just siis kuulis kedagi mäe otsas hüüdmas. Tal õnnestus teha paar ebakindlat sammu puust eemale, teadmata, millises suunas, enne kui esimene koer temani jõudis. See hüppas talle selga ja teine koer tabas teda põlveõndlasse. Ta kukkus rohu sisse, tundes kuiva, kõva mulda selle all. Ta keris end keraks ja lootis, et koerte omanikud jõuavad enne kohale, kui loomad ta tükkideks närivad.
Attolia kuninganna ootas linnamüüri juures, kuulates oma meeste võidukaid hüüdeid ja koerte haukumist. Ta oli hobuse seljas, ja kui nad tõid tema juurde varga, keda kaks valvurit pooleldi kandsid, tõstis varas pead, et teda vaadata. Nahk varga kulmude vahel oli katki ja haavast tilkusid mõned verepiisad. Veri ta ninast voolas üle ta huulte ja mööda lõuga alla, tilkudes raskete pritsmetena ja segunedes mudaga ta kuuel.
«Nii tore sind jälle näha, Eugenides,» ütles kuninganna.
«Hea meel sind näha – nagu alati, Teie Majesteet,» vastas Eugenides, kuid pööras pea aeglaselt ära, nagu oleks naist ümbritsev tõrvikuvalgus olnud tema jaoks liiga ere.
«Teleus,» ütles Attolia oma ihukaitsjate kaptenile, «vaata, et meie külaline väga hoolikalt luku taha pandaks.» Ta pööras hobuse ringi, ratsutas tagasi linnavärava juurde ja läbi linna oma lossi. Tema eratubades ootasid teenijad, et teda lahti riietada ja ta pikki juukseid kammida. Kui nad olid valmis, saatis kuninganna nad ära ja istus hetkeks kamina ees. Oli suveaeg ja tulease oli tühi. Ta kuulis selja taga naisehäält.
«Sa said ta kätte.»
«Oh, jah,» ütles kuninganna pead pööramata. «Ma sain ta kätte.»
«Ole ettevaatlik,» ütles naine. «Ära solva jumalaid.»
Kui valvurid viisid ta kitsast trepist alla ja jätsid ta kiviseintega kongi lossi keldris, laskus Varas nii kergelt kui suutis neljakäpakile ja tõstis otsekohe vastikust tundes käe. Põrand oli märg. Ta pööras pead, et kongi üle vaadata. Ukses olevast trellitatud aknast tulev ähmane valgus peegeldus peaaegu tervelt kivipõrandalt. Põrand oli loike täis.
Pea pööramine oli olnud viga. Ta roomas nurka ja oksendas, kuni ta lõunajäänused olid läinud. Siis roomas kongi vastasnurka ja heitis niisketele kividele. Ta palvetas Varaste Jumala poole. Vastust ei tulnud ja ta jäi magama.
II PEATÜKK
Möödusid päevad, enne kui uudised vahistamisest kõrgele Hephestia mägedesse jõudsid. Esimene teatetoojaist oli üks kaupmees, kes saabus Eddise kuninganna lossi just siis, kui õukond oli kogunenud tseremooniasaali lõunat sööma. Kuninganna seisis ja vestles lõunat oodates mõne oma ministriga. Tema taga oli uhke tseremooniatroon. Laual olevad nõud olid kullast, ja tema taldriku kõrval oli kuldne, sepistatud karikas, millest Eddise kuningad ja kuningannad olid joonud juba sajandeid.
Kui kuninganna asus oma kohale laua ääres ja kuningliku perekonna liikmed, lossis peatuvad parunid ja erinevad saadikud sama tegid, tuli üks Eddise vahimees üle saali kuninganna tooli taha seisma. Õukond jälgis teda, kui ta kummardus ja vaikselt kuningannaga rääkis. Kuninganna kuulas liikumatult, heites pilgu pikas lauas oma onu poole, kes oli sõjaminister. Kuninganna rääkis valvuriga ja laskis tal minna, siis pöördus tagasi laua poole.
«Tulen
