ei tohi kunagi neid tähti saada. Me toome need kohe alla,“ ütles Arianrhod. „Hävitame need.“
„Liiga suur risk, kuni tema võim ikka veel õhku kõrvetab,“ väitis Celene.
„Nii et me ainult ootame ja valvame ja riskime kõigega?“ vaidles Arianrhod vastu. „Kas me lubame tal väänata särava kingituse millekski tumedaks ja surmavaks?“
„Me ei saa. Me ei luba. Kas need kukuvad alla?“ küsis Luna Celenelt.
„Ma võin näha, et need kukuvad eredas sähvatuses alla, aga ma ei näe, millal.“
„Siis määrame meie, millal ja kus. Seda me suudame teha.“ Luna võttis oma õdede käed.
„Teises kohas, teisel ajal, kuid mitte koos.“ Arianrhod vaatas noogutades üles tähtede poole, nii säravad ja ilusad maa kohal, mida ta oli armastanud ja kaitsnud sellest ajast peale, kui tema aeg algas.
„Kui kasvõi üks langeb tema või temataolise kätte…“ Celene sulges silmad ja avas end. „Paljud hakkavad otsima neid tähti, võimu, varandust, mis on üks ja seesama. Ja saatust. See kõik on üks. Ja meie, peegeldunud valgus, peame saatma endast valguse nende otsingule.“
„Endast?“ kordas Luna. „Kas me ei lähe neid tagasi tooma?“
„Ei, see ei ole meie jaoks. Ma tean, et peame siin ootama ja see tehakse nii, nagu tehakse.“
„Meie valime aja ja koha. Vaikuses,“ lisas Arianrhod. „Isegi meie mõtetes. Ta ei tohi teada, kus ja millal need alla langevad.“
Nad ühendasid meeled ja käed ning igaüks läks oma teekonnale, järgnedes oma tähele, kuhu see sundis, kui see taevast alla langes. Igaüks peitis oma kingituse, igaüks pani kaitsejõu selle kohale.
Ja meeled ühendatud, ainsatki sõna rääkimata, mõistis igaüks, mis peab nüüd jääma teiste kätesse ja südametesse.
„Nüüd me peame uskuma.“ Luna tugevdas oma haaret Arianrhodi käel, kui ta õde midagi ei öelnud. „Me peame. Kui me ei usu, siis kuidas usuvad need, kes tulevad meist.“
„Ma usun, et oleme teinud, mida pidime. See on uskumiseks piisav.“
Celene ohkas. „Isegi jumalad peavad kummardama saatust.“
„Või võitlema sellega, mis püüab neid hävitada.“
„Sina hakkad võitlema,“ ütles Celene nüüd naeratades. „Luna hakkab kindlalt lootma. Ja mina teen kõik mis suudan, et näha. Nüüd ootame.“
Nad vaatasid koos üles kuu poole, mis elas taevas ja hinges, ning kolmele säravale tähele, mis kaardusid selle ümber.
ESIMENE PEATÜKK
Unenäod vaevasid teda ärkvel olles ja magades. Ta mõistis unenägusid, nägemusi, teadmist. Need olid olnud osa temast kogu ta elu ja enamiku elust oli ta õppinud neid blokeerima, eemale lükkama.
Kuid need ei jätnud järele, ükskõik kui palju ta neid tahtejõuga tagasi tõrjus. Unenäod verest ja lahingust, võõrastest veidratest maadest. Neis olid talle tundmatute inimeste näod ja hääled, ent kuidagi elasid nad koos temaga elutähtsalt tuttavana. Naine metsikute ja kavalate hundisilmadega, mees hõbedase mõõgaga. Nad rändasid tema unenägudes koos naisega, kes tõusis naerdes merest, mehega, kel oli kuldne kompass.
Ja tugevalt nende kõigi hulgas tumedajuukseline mees, kes hoidis käes välku.
Kes nad olid? Kuidas tema neid tundis – või kas tundis? Miks ta tundis nii tugevat vajadust nende järele, nende kõigi järele?
Koos nendega käis surm ja valu – ta teadis –, ent ometi tuli koos nendega ka võimalus tõeliseks rõõmuks, tõeliseks iseendaks. Tõeliseks armastuseks.
Ta uskus tõelisse armastusse – teiste jaoks. Ta polnud seda kunagi otsinud iseenda jaoks, sest armastus nõudis nii palju, tõi ellu nii suurt kaost. Nii palju tunnet.
Ta tahtis ja oli alati tahtnud vaikset ja rahulikku elu ning uskus, et leiab selle oma väikeses majas Põhja-Carolina mägedes.
Siin oli tal üksindus, mida ta otsis. Siin saaks ta veeta oma päevad maalides või oma aias segamata või katkestamata töötades. Tema vajadused olid vähesed, ta töö andis piisavalt sissetulekut, et vajadusi katta.
Nüüd kummitasid tema unenägudes viis inimest, kes teda nimepidi hüüdsid. Miks ta ei suuda nende nimesid leida?
Ta joonistas oma unenäod üles – näod, mered ja mäed ja varemed. Koopad ja aiad, tormid ja päikeseloojangud. Pika talve jooksul kattis ta oma töölaua visanditega ja hakkas neid seinale nööpnõeltega kinnitama.
Ta maalis meest, kelle käte vahel oli välk, kulutades päevi iga detaili täiustamiseks: mehe silmade täpne toon ja kuju – sügavad ja tumedad ja varjutatud –, kitsas valge arm nagu välgunool vasakul kulmul.
Mees seisis kõrgel kaljul vahutava mere kohal. Tuul voogas läbi tema tumedate juuste. Ta võis seda peaaegu tunda nagu kuuma hingeõhku. Ja mees oli tormi palge ees kartmatu, kui surm tema poole lendas.
Ta seisis kuidagi koos tema, niisama kartmatuga.
Ta ei suutnud magada, kuni oli selle lõpetanud, ja nuttis, kui oli seda teinud. Ta kartis, et on aru kaotanud ja need nägemused olid kõik, mis talle oli jäänud. Ta jättis maali päevadeks molbertile, samal ajal kui mees maalil jälgis teda töötamas või koristamas või magamas.
Või und nägemas.
Ta kinnitas endale, et pakib maali sisse ja saadab oma agendile, et see ära müüa. Ja kastnud pintsli värvisse, signeeris ta selle lõpuks.
Sasha Riggs – tema nimi tormist laastatud mere serval.
Ent ta ei pakkinud seda ärasaatmiseks. Ta pakkis selle asemel teised pika talve tööd ja korraldas nende transpordi.
Kurnatult andis ta alla, kägardus sohvale pööningul, mille ta oli oma ateljeeks muutnud, ja laskis unenägudel end kaasa viia.
Torm raevutses. Tuul piitsutas, meri raksatas, sakilised välgunooled paiskusid taevast nagu leegitsevad nooled vibult. Vihm pühkis merelt kui tihe kardin kalju poole.
Kuid mees seisis ja jälgis seda. Ja sirutas oma käe tema käe järele.
„Ma ootan sind.“
„Ma ei saa sellest aru, mitte millestki sellest.“
„Muidugi saad, sina saad rohkem kui enamik.“ Kui mees tema käe oma huultele tõstis, tundis Sasha, kuidas armastus teda küllastas. „Kes peidab end iseenese eest, Sasha, nagu sina teed?“
„Ma tahan ainult rahu. Ma tahan vaikust. Ma ei taha torme ja lahinguid. Ma ei taha sind.“
„Valed.“ Mehe huuled kooldusid, kui ta naise käe jälle nende juurde tõstis. „Sa tead, et sa valetad mulle, valetad iseendale. Kui kaua sa keeldud elamast nii, nagu sind on määratud? Armastamast, milleks sa oled sündinud?“
Mees võttis ta näo käte vahele ja maapind Sasha all vappus.
„Ma kardan.“
„Astu
