sinuta alustada. Me ei saa seda lõpetada, kuni alustame. Otsi mind üles, Sasha. Tule mind otsima.“
Mees tõmbas ta enda vastu, kattis tema suu oma huultega. Samal ajal puhkes nende kohal torm hullumeelse raevuga.
Seekord võttis Sasha selle rõõmuga vastu.
Ta ärkas, ikka veel väsinud, tõukas end üles ja surus sõrmed oma varjudes silmadele.
„Otsi mind üles,“ pomises ta. „Kust? Ma ei tea isegi, kust otsimist alustada, kui ma seda tahan.“ Tema sõrmed triivisid alla huultele ja ta võis vanduda, et tundis ikka veel mehe huulte survet.
„Aitab. Nüüd aitab sellest kõigest.“
Ta tõusis kiiresti ning hakkas maha tõmbama visandeid seintelt, laualt, lastes need põrandale kukkuda. Ta viib need välja, viskab need välja. Põletab ära. Viskab need välja oma majast, välja oma peast.
Ta peaks ka ise ära minema, reisima kuhugi, ükskõik kuhu. Sellest oli aastaid, kui ta kusagile oli läinud. Kuhugi sooja, ütles ta endale, tõmmates seinalt meeletult oma unenägusid maha. Kuhugi randa.
Ta kuulis omaenese rasket hingamist, nägi oma sõrmi värisemas. Murdumisele lähedal, varises ta põrandale oma visandite vahele, liiga kõhn naine, kelle kehakaalu unenäod olid varastanud, pikad heledad juuksed oma tavapärases korratus krunnis. Varjud ümbritsesid tema selgeid ja kristallsiniseid silmi.
Ta vaatas alla oma kätele. Neis oli anne. Ta oli alati olnud tänulik selle kingituse eest ja jääb alati olema. Kuid ta kandis ka teisi kingitusi, mitte nii tänulikult.
Unenäos oli mees palunud tal näha. Peaaegu kogu oma elu oli ta teinud kõik mis suutis, et blokeerida nägemisvõimet, millega ta oli sündinud.
Jah, et peitu pugeda iseenda eest, just nagu mees oli öelnud.
Kui ta sellele avaneb, selle vastu võtab, tuleb valu ja kurbus. Ja teadmine, mis võiks olla.
Ta sulges silmad.
Ta koristab kõigepealt, et endale aega anda. Ta korjab kõik visandid üles ja paneb ära. Ta ei põleta neid, muidugi ei põleta ta neid. Seda oli rääkinud hirm.
Ta paneb need mappi ja läheb reisima. Kaob kodunt nädalaks või paariks, laseb endal mõtelda ja otsustada.
Ta hakkas visandeid neljakäpukil kokku korjama, pannes need teel õigesse järjekorda. Metsikute silmadega naise, mõõgaga mehe, kõik visandid oma unenäoinimestest.
Merevaated ja maastikud, mäekünkal särav palee, kividering.
Ta asetas ühe tosinast visandist mehest, keda oli äsja unes näinud, kuhja otsa ja sirutas käe teise järele.
Ja teadis.
Teda oli tõmmatud sirbikujulisele saarele mitmesugustest vaatepunktidest ning see visand näitas saare kõrgeid kaljusid, voogavaid mäekünkaid, mis olid tihedalt puudega kaetud. Näitas selle peegeldumist meres, päikesevalgusest pestud. Hooneterägastik, mis moodustas taustal linna, ja maariba, läbistatud kauguses laiuvatest mägedest.
Pliiatsivisand omandas värvi ja elu, kui ta seda uuris. Nii palju rohelist, tuhanded varjundid tumedast smaragdroheliseni. Nii palju sinist, sügavat ja rikkalikku või vahulist seda ümbritsevate lainetega. Ta nägi purjepaate, kujusid, kes sukeldusid lainemurdjalt, et ujuda ja pladistada.
Ja ta nägi kaljuneeme, kus ta oli koos mehega seisnud, kui torm sisse tuhises.
„Hea küll siis, ma lähen.“ Kas ta andis alla, mõtles ta, või astus sellele vastu? Kuid ta läheb ja vaatab.
See kas lõpetab ta unenäod või elustab need samamoodi, nagu elustus visand tema käes.
Ta läks oma väikese kirjutuslaua juurde, avas sülearvuti. Ja tellis lennupileti Korfule.
Andes endale aega ainult kaks päeva, et pakkida, üksikasju korraldada ja maja sulgeda, tähendas, et ta ei saanud ümber mõtelda. Ta magas lennukis unenägudeta, tänulik selle ajutise hingetõmbepausi eest. Ent sellegipoolest oli taksosõit lennujaamast hotelli, mille ta vanalinna lähedal oli valinud, ähmane laik. Ta registreeris end desorienteeritult sisse ja pingutas, et meeles pidada naeratamist ja kerget vestlust registraatori ning heatujulise rõõmsate silmade ja tugeva aktsendiga pakikandjaga, kui nad sõitsid kitsas liftis tema numbrituppa.
Ta polnud palunud erilist korrust või vaadet. Piisas sellest, et ta oli selle sammu astunud, kuhu tahes see võib teda viia. Kuid ta polnud üllatunud, üldse mitte üllatunud, kui astudes tuppa, mida ta vaevalt märkas, seisis ta näoga akende, sinise mere ja liivaranna poole, mida ta nii hästi tundis.
Ta naeratas tõrjuvalt pakikandja pakkumise peale tuua talle jääga jooki või mida tahes, vastavalt tema soovile. Ta tahtis jälle ainult üksi olla. Lennujaamad, lennukid, nii palju inimesi. Need surusid talle ikka veel peale.
Üksi jäänud, läks ta akna juurde, avas selle jahedale kevadõhule, mis lõhnas merest ja lilledest, ning uuris maastikku, mida ta nädalaid tagasi oli visandanud ja koos teistega mapis oma kohvris kaasa toonud.
Ta ei tundnud midagi, praegu mitte, peale ajavahest tekkinud uimasuse ja reisiväsimuse. Ja väikese imestuse, et ta oli impulsi ajel tõepoolest nii kaugele reisinud.
Kõrvale pöördunud, pakkis ta oma asjad lahti, et anda endale mõnel määral koha- ja korratunnetust. Seejärel heitis ta lihtsalt voodisse ja langes jälle unne.
Välgud ja tormid, kõrvetav päike, mere rütm. Kolm tähte, nii eredat ja säravat, et nõelasid ta silmi. Kui need kuukõverusest välja sööstsid ja valgusjugades alla langesid, värises maailm nende jõu löökidest.
Veri ja lahing, hirm ja põgenemine. Ronimine kõrgele, sukeldumine sügavale.
Tema unenäoarmastaja võttis ta suu, ta keha oma valdusse, pannes ta tunnetest valutama. Nii palju. Liiga palju. Mitte iial küllalt. Tema enda naer, vaevalt äratuntav, puhkes rõõmust. Valatud pisarad ajasid leinast üle ääre.
Ja läbi pimeduse põles valgus. Ta hoidis pimeduses tuld oma käes. Kui ta selle üles tõstis kõikidele näha, vappus maa, kaljud kukkusid ümber. Tema peale lendas küüniste ja hammastega raev.
Jumala pärast, Sasha, ärka üles! Aja oma tagumik liikuma.
„Mis?“ Ta ärkas ehmatusega, see hääl ikka veel ta peas kajamas, süda ikka veel hirmust pekslemas.
Lihtsalt veel üks unenägu, ütles ta endale, lihtsalt veel üks, mida oma kollektsioonile lisada.
Valgus oli mahenenud ja lebas nüüd nagu siid vee kohal. Tal polnud aimugi, kui kaua ta oli maganud, kuid unenäohäälel oli õigus. Oli aeg ärgata.
Ta pesi duši all reisitolmu maha ja pani puhtad riided selga. Kuna ta ei töötanud, jättis ta oma juuksed lahtiselt rippuma. Ta käskis endal toast välja minna. Ta läheb alla, istub terrassil, joob midagi. Ta oli tulnud, loobunud oma vaikusest ja üksindusest ning tulnud.
Nüüd pidi miski või keegi tema juurde tulema.
Ta leidis tee välja ja jalutas pergola all, tihedalt põimitud visteeriast, mis hakkas juba õitsema. Selle lõhn saatis teda, kui ta keeras basseini juurest, kokkupandavad puldantoolid rivistatud ümber selle äärise, kiviterrassi poole. Savipotid hunnitute kuumades punastes ja lillades toonides lilledega
