me… et me…“
„Seksiunenäod?“ Lõbustatud Riley vaatas meest lähemalt. „Sul oleks võinud põrgulikult halvemini minna.“
„Kui ma näen mehest seksiunenägusid, siis meeldiks mulle koos temaga kõigepealt õhtustada.“
Riley tõi kuuldavale naerupahvaka. „Põrgut, tüdruk võib süüa mistahes ajal. Oled sa uneskõndija, Sasha?“
„Uneskõndija?“
„Mõned kultuurid kasutavad seda terminit. On sul prohvetlikud unenäod? Milleks seda nüüd tagasi hoida?“ küsis Riley, kui Sasha kõhkles. „Sa oled mulle juba rääkinud, et oled seksinud võõraste meestega, ja sa ei ole oma jooki veel isegi puudutanud.“
„Ma ei pea magama, selleks et und näha.“ Jah, mõtles Sasha, milleks nüüd tagasi hoida? „Ning jah, need on tavaliselt prohvetlikud. Ma teadsin, et mu isa lahkub, veel enne, kui ta uksest välja läks, kui ma olin kaheteistkümnene. Ta ei suutnud toime tulla sellega, kes ma olen. Ma ei kontrolli seda, ma ei saa nõuda midagi näha ega ka mitte näha.“
Sasha võttis oma klaasi ja jõi, oodates ettevaatust või mõnitust.
„Oled sa kunagi kellegagi selle kallal töötanud?“
„Mida?“
„Oled sa kunagi töötanud koos mõne teise uneskõndijaga, uurinud, kuidas seda blokeerida või avada?“
„Ei.“
„Sa näed välja targem.“ Riley kehitas õlgu. „On need ainult nägemused või loed sa mõtteid?“
Riley oleks võinud küsida, kas ta maalib õli- või akrüülvärvidega. Emotsioonid ummistasid Sasha kurku nii tihedalt, et ta suutis vaevalt rääkida. „Sa usud mind.“
„Miks ma ei peaks uskuma? Tõestus on üle kogu laua laiali. Suudad sa lugeda mõtteid ja suudad sa seda kontrollida?“
„Ma ei loe mõtteid. Ma loen tundeid ja need räägivad niisama valjusti. Ma suudan seda kontrollida, juhul kui tunded ei ole nii intensiivsed, et need läbi trügivad.“
„Mida ma praegu tunnen? Lase käia.“ Riley ajas käed laiali, kui Sasha kõhkles. „Ma olen avatud raamat, nii et loe seda.“
Sasha võttis hetke, et keskenduda. „Sa tunned minu vastu mõnetist sümpaatiat ja uudishimu. Sa oled lõdvestunud, kuid valvel. Sa kaldud jääma valvele. Sa tunned vajadust millegi järele, mis on alati olnud väljaspool su haardeulatust. See on frustreeriv, sest sulle meeldib võita. Sa tunned praegu veidi puudust seksuaalelust, sest sa ei ole võtnud selleks aega… oled tundnud, et sul on selle vajaduse täitmiseks veel aega küllalt. Sind rahuldab töö, riskid, seiklus, selle nõudmised. Oled oma enesekindluse välja teeninud ja sa ei karda paljut. Kui on hirm, siis rohkem emotsionaalse kui füüsilise ees.
Sul on saladus,“ pomises Sasha. „Tihedalt suletud.“ Sasha nõksatas tagasi ja kortsutas kulmu. „Sa palusid mul vaadata, käisid isegi peale, nii et ära vihasta, kui ma seda teen.“
„Nüüd aitab. Ja see tähendab, aitab.“
„Ma usun privaatsusse.“ Ta polnud veel kunagi kedagi nii avalikult, nii eesmärgikindlalt lugenud. See jättis ta punetavaks ja veidi kimbatusse. „Ma ei kaevu inimeste saladustesse.“
„Ma usun privaatsusse.“ Riley tõstis jälle oma klaasi. „Kuid mulle meeldib hullupööra kaevata.“
„Su töö pakub sulle uhkust ja rahulolu. Mis see on?“
„Sõltub asjaoludest. Põhiliselt. Ma olen arheoloog. Mulle meeldib otsida asju, mida keegi teine ei suuda leida.“
„Ja kui sa selle leiad? Mida sa sellega teed?“
„Ka see sõltub asjaoludest.“
„Sa leiad asju.“ Sasha noogutas peaaegu lõdvestunult. „See peab olema üks põhjusi.“
„Milleks?“
„Sinu siinolekuks.“
„Mul on põhjus siin olla.“
„Kuid sel ajal, selles kohas?“ Sasha viipas jälle visandite poole. „Ma tean, et peame vaatama, peame leidma…“
„Kui sa tahad mu tähelepanu, pead kõik välja laduma.“
Rääkimise asemel tõmbas Sasha välja veel ühe visandi. Rand, rahulik meri, palee mäekünkal, kõik valge täiskuu all.
Ja kuu all kaares säras kolm tähte.
„Ma ei tea, kus see on, kuid ma tunnen neid kolme tähte, neid seal kuu lähedal, neid ei ole olemas. Ma ei ole astronoom, aga ma tean, et neid ei ole seal. Ma tean ainult, et nad olid, et nad olid kunagi. Ja ma tean, et need langesid alla. Vaata seda.“ Ta pani välja veel ühe visandi. „Kõik kolm kukuvad samal ajal, jättes need komeedilaadsed sabad. Me peame nad leidma.“
Sasha vaatas üles, nägi Riley silmi, kiskjalikke ja külmi, ainiti enda omadesse vaatamas.
„Mida sa nendest tähtedest tead?“ nõudis Riley.
„Ma räägin ju sulle, mida ma tean.“
Kiire liigutusega sirutas Riley käe välja ja pigistas Sasha rannet. „Mida sa tead saatusetähtedest? Kes kurat sa oled?“
Kuigi ta sisemus värises, sundis Sasha end vaatama nendesse metsikutesse silmadesse, käskis oma häälel mitte väriseda.
„Ma olen sulle rääkinud, kes ma olen. Ma räägin sulle praegu, mida ma tean. Sina tead neist rohkem. Sa tead, mis need on. Sa oled neid juba otsinud – see ongi põhjus, miks sa siin oled. Ja sa teed mu käsivarrele haiget.“
„Kui ma avastan, et sa ajad mulle jama, teen ma haiget rohkemale kui su käsivarrele.“ Kuid ta laskis Sasha randme lahti.
„Ära ähvarda mind.“ Viha, kuum ja üllatav, hüppas esile ja välja. „Mulle aitab. Ma ei palunud seda, ma ei taha seda. Kõik, mida ma tahtsin, oli elada rahus, maalida, et mind rahule jäetaks ja ma saaksin töötada. Siis tungite sina ja need teised mu unenägudesse, teie ja need pagana tähed, millest ma aru ei saa. Üks neist on siin, seda ma tean samamoodi, nagu tean, et selle leidmine ei tule rahumeelne. Ma ei oska võidelda, aga ma pean võitlema. Veri ja lahing, unenäod, täis verd ja lahingut ja valu.“
„Vaat nüüd läheb huvitavaks.“
„See on kohutav ja ma tahan selle kõige juurest minema kõndida. Ma ei usu, et saan. Hoian üht oma käes.“
Riley kummardus ettepoole. „Sa hoiad üht tähtedest käes?“
„Unenäos.“ Sasha pööras peopesa ülespoole ja vaatas seda ainiti. „Ma hoidsin seda, hoidsin tuld. Ja see oli nii ilus, et pimestas. Siis tuli see.“
„Mis asi tuli?“
„See tume, näljane, elajalik.“
Järsku tundis Sasha pööritust, uimasust. Kuigi ta võitles sellega, mis temast läbi voolas, see võitis.
„Naine, kes on pimedus, ihaldab. Iha saada,
