style="font-size:15px;"> Külm on. Kingitusi ei tehtud. Pole elektrit ega vett.
Käis Hava, minu sõbranna. Hava vehkis vanema venna kaardid sisse. Ma ütlesin talle, et vend kaebab vanematele ära, aga Hava ütleb:
„Ei kaeba!”
Mina imestasin. Kuidas ei kaeba?!
„Vaata, millised kaardid need on!” näitas Hava.
Kaartidel olid paljad naised.
„Ma vehkisin need sisse! Nüüd on need minu omad!” ja Hava tahtis kinkida mulle ühe kaardi, kus on aluspüksteta tädi. Aga ema annab mulle peksa. Ma ei võtnud.
Hava läks ära.
20.01
Ema kaupleb Keskturul pirukatega. Mina müün kaupa: juukseharjad, nõelad, käärid. Võtame kaupa müügiks aseritelt. Nad on Bakuust. Ajavad siin äri. Neil on oma kaubaread.
Külm on. Aga ma seisan päev otsa pakase käes. Tööd on vaja teha.
Muinasjuttu pole lõpuni joonistanud.
Mürtsatused. Jälle tulistatakse kusagil.
01.02
Linnas tulistati. Ma ehmatasin ära. Olin turul. Aga mälestussamba juures lendas auto õhku. Istusin laua all, kuni tulistati. Kõik ehmusid. Tegin joogahingamist. Hea, et pärast vaikseks jäi, ja ma müüsin edasi.
Kardan üksi kodus olla. Uute naabrite lapsed on hakanud keppidega aknaid peksma ja uksele prõmmima. Röögivad solvanguid. Ukse peale kirjutati „vene lits”. Ema pesi ust. Ruslan pahandas. Tädi Marjam ütles, et ei tea, kes lastest kirjutas.
Lapsed on uued. Ei räägi vene keelt.
Koeri tulistatakse. Õues tapeti koeri.
09.02
Müüsin. Tulistati hirmsasti presidendipalee poolt. Kõik jooksid turult minema.
Ema käis vanaema Elisabeti otsimas Minutka rajoonis. Aga mitmekorruseline maja, kus elas minu isapoolne vanaema, on puruks pommitatud. Öeldi, et kõik said surma. Keegi ei jäänud ellu.
07.03
Käivad lahingud. Kuulipildujad, automaadid. Lennukid lendavad, tulistavad.
Jooksime oma Neftjanka peatusest Berjozka peatusse. Seal elab ema sõbranna, Ilja. Nad töötasid kunagi koos.
Sõda on lahti läinud. Tädi Ilja kuulis raadiost, et komandör Gelajev tuli oma meestega Groznõisse, aga Vene sõdurid ei lasknud neid läbi.
13.03
Laps sai surma. Aga tema ema mitte. Mürsk lõhkes hoovis.
Me püüame mitte välja minna. Palju tapetuid.
Nägime Stasja-memme veeämbriga. See memm sõbrustab Nina-memmega. Elab meie hoovis.
07.04
Tädi Amina ütles, et Samaški külas tapsid sõjaväelased palju elanikke. Tema vend tapeti seal ja kogu venna pere ka: naine ja lapsed.
Ema istub ja suitsetab sigaretti. Ma ei talu sigarette! Ta peksab mind käterätiga, kui ma need pooleks murran. Tädi Amina istub ka ja suitsetab. Ja mõlemad nutavad.
Aga armeenlane onu Edik on kadunud. Kadus lihtsalt ära. Tema majja kolisid mingid inimesed. Mittevenelased.
24.04
Müün jälle turul. Mis teha? Tuleb edasi elada! Hommikust saati olen teeninud vähe. Ostsin kartulipiruka.
Õpin tšetšeeni keelt. Neid on nüüd vähe, kes vene keelt räägivad. Raamatu andis mulle tädi Marjam. Seal on sellised sõnad:
„Ha tse hu ju?” – Mis su nimi on?
„Ho hu deš ju?” – Mida sa teed?
Ja teisi sõnu on ka.
16.05
Ema sünnipäev! Ostsin talle helmed. Tal oli hea meel.
Hava tuli külla. Aljonka käis ka. Ma rääkisin neile unenäost. Ma nägin unes, et käin Berjozka turul ringi. Talv. Lumi. Mulle tuleb vastu president Dudajev. Tal on seljas pikk punane keepmantel ja roheline sõjaväevorm. Dudajev märkas mind, hakkas naerma. Ütles:
„Küll me veel sõdime!”
23.05
Maja taga aedades juhtub kummalisi asju. Õhtuti ei käi seal keegi. Mitte tulistamise pärast. Islam ja Umari poeg nägid seal kummitusi. Ma ei tea, kas nad valetavad või mitte.
Veel on aedades ära põlenud Aljonka isa ja üks poiss Vadik.
Pisut enne seda suri Aljonkal kass ära. Selline must. Nimi oli Murik. Ta piinles kaua. Sai mürgituse. Ja suri kausis. Tädi Valja mattis ta mureli alla. Ongi kõik.
Pärast vaatasime tädi Valja pool televiisorit. Mina, ema, tädi Valja, Aljonka, onu Valera, memm Nadja ja tädi Fatima. Ja tädi Amina ka. Äkki läks elekter ära, äike. Ja siis kostis järsku kassi näugatus. Nii hirmus, et higi hakkas voolama. See on TEMA hääl! Tädi Valjal ei ole rohkem kasse. Ta käis nähtamatuna korteris ringi ja karjus. Kõik tardusid hirmust. Keegi ei teadnud, kuidas käituda. Mina nutsin ja katsin kõrvad kinni. Kass-kummitus käis mööda tube ja kisas. Nadja-memm hakkas lugema meieisapalvet. Aga kass ei läinud ära! Siis ütles minu ema:
„Murik! Me armastame sind. Aga sa oled surnud. Me matsime su mureli alla. Mine sinna. Mine! Sa kisad – lapsed kardavad, nutavad. Mine, kullake. Me ei näe sind!”
Ja näugumine jäi tasapisi vaiksemaks. Ja kadus. Kõik istusid veel pool tundi ega suutnud liigutada. Aga jumal tänatud, Murik ei hirmutanud meid enam. Läks ära.
03.06
Jäime tule alla! Berjozka turul. Keegi laskis tanki õhku. Pärast püüdsid sõjaväelased inimesi ja tirisid autodesse. Naised kaklesid. Ei lasknud end ära viia. Ema hoiatas Varjat vastasmajast, et ta ei laseks Baširi ja Mansuri toast välja.
Bašir on nii kurjaks muutunud. Pildus mind kividega, narris vene elajaks. Endal on ema venelane. Aga ta on uhke, et tal on isa perekonnanimi!
Aljonka tuli. Nägemist!
14.06
Vett pole. Käisime aiamaal vett toomas. Seal on kaevud. Mul kukkusid korterivõtmed maha.
Küll ma nüüd ema käest saan! Õnneks aitasid Hava ja Aljonka võtmed traadiga kätte saada. Pool päeva jändasime. Aga kätte saime.
Ma käin siiani pearätiga. Juuksed pole veel kasvanud.
19.06
Lehmad ja kitsed on nii ära tüüdanud! Hoovi on tekkinud terve kari kitsi ja lehmi.
