raamatuid. Olen hakanud vähe mängima. Varem ehitasime kividest ja lilledest linnu. Praegu mängime lihtsalt üht lugu. Lugu sellest, kuidas midagi juhtus. Pärast ununes see meelest ja see juhtus uuesti. Ema ostis nuku.
Sõime turul pirukaid. Ema ütles, et me ei hakka Groznõist ära sõitma.
„Kes tahab, see sõitku! Aga meie ei lähe kuskile. Siin on meie kodu!” ütles ema.
11.07
Hea, et koolitunnid on välja mõeldud – ei pea aastat vahele jätma.
Ma käin viiendas klassis. Paha lugu, et inglise keelt enam ei ole.
Tulistatakse vähe. Kas sõda on läbi saanud? Kas nüüd tuleb rahu ja me jääme ellu?
Klassis kakeldakse. Mina ei oska kakelda ega tahagi osata. Väga solvav on, kui lüüakse selle eest, et sul on vene nimi.
Mulle meeldib raamatuid lugeda. Teistele ei meeldi. Olen hakanud lugusid rääkima. Nad kuulavad. Pärast enam ei kakle.
Ööseks loen ma palve pühale Neitsi Maarjale, et ta mind kaitseks. Ja kaitseinglile.
15.07
Esimesel korrusel on ainult kaks korterit: meie ja tädi Marjami oma. Teisi kortereid ei ole, sest kõrval on juurviljapood. Seal ajab äri tädi Amina. Müüb suhkrut.
Tädi Marjam armastab mind. Ta on ingušš. Tal on palju vendi ja õdesid. Kui Inguššiale kallale tungiti, pääsesid nad vaevu. Tädi Marjami vana ema läks koos teistega kuristiku serval üle teeraja. Aga üleval lendas lennuk ja heitis pomme. Surma sai palju inimesi, lapsi.
Tädi Marjamil on kaks poega: Jusuf ja Akbar. Mõlemad on minust vanemad.
Tädi Marjam räägib sageli legende. Ta rääkis, et ükskord juhtus nii. Inimene läks öösel läbi metsa. Näeb lõket. Kõik külaelanikud juubeldavad, pidu. Pidu pilvedeni! Ta hakkas ümber lõkke tantsu lööma. Aga siis tuli talle meelde, et tal on püstol ja ta hakkas õhku tulistama, nagu siin kombeks on. Kõik läks väga pimedaks. Ta vaatas ringi, aga kedagi ei ole!
Metsavaimud heitsid tema üle nalja. Džinnid. Kurjad vaimud kardavad laske. Seepärast on Kaukaasias olnud nii, et kui sünnib laps, tulistab tema isa alati õhku. Et kurjad vaimud minema jookseksid!
23.07
Me nägime õpetaja Jelena Aleksandrovnat! Ta kutsus meid külla!
Aga tädi Marjam ütles, et nägi päkapikke. Kurjad vaimud teevad nalja. Džinnid. Tuleb palvetada. Tädi Marjam loeb moslemite palveid: Bismillah.
Patoška, tüdruk kolmandalt korruselt, ütles, et tuleb lugeda koraani.
05.08
Paljud naabrid sõidavad ära. Korterid on odavad.
Ema räägib, et meie oma ei osta keegi. Memm Katja ja Vera sõidavad ära. Ja naaber Anja. Ja tädi Nataša.
Mul ei ole aega. Olen hommikust ööni turul. Müün.
08.08
Tädi Valjale kiputakse kallale. Tahetakse korter käest ära võtta. Teda ähvardas onu Adam meie trepikojast. Adam ja Aišat tulid siia hiljuti. Varem nad elasid mujal. Neil on kolm last. Adam räägib tädi Valjast, et too on venelane.
Olime tädi Valjal külas, aga Adam tagus jalgadega ukse pihta. Aljonka ehmatas ära, ronis tugitooli alla. Mina tormasin rõdule. Tädi Valja elab teisel korrusel. Suvi – kõik rõdud on lahti, aga keegi ei astu vahele. Onu Adam peksab jalgadega uksi, aga need on tugevad. Ei purune. Ma hakkasin hüüdma:
„Aidake! Aidake! Meid tuldi tapma!”
Karjusin viis minutit. Keegi ei tulnud välja. Aljonka röökis nutta. Siis tuli trepikotta tädi Amina, kellel on kuus last ja kes asus hiljuti elama tädi Valja korteri kohale. Ta keelitas onu Adamit lahkuma. Ütles, et tema lastele ei meeldi, kuidas me karjume.
13.08
Õpetaja Jelena Aleksandrovna ütles, et sõidab Groznõist ära. Ta hakkas armastama ühte Vene sõdurit. Too tuli siia sõdima. Ta tutvustas meid sõdurile. Sõdur ostis mulle šokolaadi! Me nägime neid Berjozka turul.
15.08
Me ööbime tädi Valja pool. Valvame, et teda ära ei tapetaks. Tädi Fatima aitab meid salaja, et keegi ei teaks. Muidu ta alles saab! Ta keerab õhtul trepikoja ukse lukku. Ta elab tädi Valjaga ühes trepikojas.
Tädi Valjat piinab majavaim. Kägistab teda unes. Ja kimbutab ka päise päeva ajal. Kui tädi Valja lämbuma hakkas, siis ta libistas käega üle keha ja tundis midagi karvast. Hakkas palvetama – läks üle. Panime majavaimule alustassi leiva ja veega.
19.08
Onu Adam tahtis ema ja tädi Valja noaga ära tappa. Nad läksid Berjozka turule, aga mina ja Aljonka seisime rõdul ja nägime kõike! Onu Adam võttis noa ja hakkas meie õuel ringi jooksma. Röökis:
„Lõigun vene lojuse tükkideks! Veristan ära nagu lamba!”
Oli päikeseline päev. Palju rahvast oli ka, naabreid. Veel oli seal töömehi. Nad panid aknaklaase raamidesse, sest klaasid olid plahvatuste järel välja kukkunud. Ja keegi ei astunud vahele.
Aljonka hakkas kohe nutma. Aga Aljonkal on elutoas ikoon: Neitsi Maarja ja väike Jeesus Kristus. Aljonka nuttis:
„Mida teha?”
„Tuleb paluda!” ütlesin mina.
Me lasksime põlvili ja palusime: „Palun, Neitsi Maarja, tee nii, et onu Adam ei tapaks meie emasid ära. Palun!”
Siis kuuleme – onu Adam tuleb. Ta astus trepikotta ja hakkas jalgadega ust peksma. Tagus jalgadega ja karjus, et tapab meid ära. Et me oleme venelased, aga kõik venelased on vaja ära tappa ja korterid endale võtta.
Peitsime end kappi ja istusime seal. Pärast tulid ema ja tädi Valja. Leidsid meid kapist. Meile kukkus riiul kaela, aga me ei tulnud välja – kartsime. Mis siis, kui emad lamavad surnult hoovis? Kuidas me vaatame? Aga tuli välja, et kui onu Adam neile järele jooksis, ei hakanud minu ema eest ära jooksma. Ta ütles mehele kõva häälega:
„Sa oled argpüks! Sa ei ole tšetšeen! Tšetšeen ei hakka naistele järele jooksma, et neid noaga selja tagant rünnata. Sa ei ole mees. Ma võtan seeliku seljast ja panen sulle selga!!!”
Kõik hakkasid õues naerma. See on ju häbi – lüüa selja tagant! Mehele on häbiks, kui seelik on seljas! Mingid inimesed jooksid onu Adami juurde, kellel oli nuga käes, ja ajasid ta minema, aga ema ja tädi Valja läksid ära. Siis ootas onu Adam, kuni nad kaugemale jõuavad, ja tuli meid hirmutama. Uksi peksma.
29.08
Onu Adam võttis punti viinaninad ja vargad. Nad ähvardavad tädi Valjat. Tädi Valjat kaitsevad onu Valera, meie ja tädi Fatima.
Eile õhtul lõhkus onu Adam ikkagi tädi Valja korteri ukse luku ja tungis sisse. Purjus. Püstoliga. Meie vaatasime televiisorist seriaali: mina,
