Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004. Полина Жеребцова

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова страница 13

Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова

Скачать книгу

on kõik ära närinud. Aga see tädi hakkas ähvardama, karjuma, et kõik venelased tuleb ära tappa. On ikka loll! Kedagi pole vaja tappa!!!

      See krõhva elab Krasnõi sadi taga, mis jääb Berjozka turu tee peale. Tädi Valja ütles, et venelastel pole elu – kõik kihutatakse minema, korterid võetakse käest ära. Aga onu Adam istus vaikselt ja on mõneks ajaks isegi minema sõitnud.

      Aga Vovka vanaema ja tädi Klara peksti läbi. Nad sõitsid Groznõist ära. Nüüd elavad nende korteris teised inimesed.

Polja

      23.06

      Müüme päevalilleseemneid. Vaska käis meil. Tema ema Dusja ja isa Petja elavad kolmandal korrusel, teises trepikojas. Nad ei taha Groznõist ära sõita!

      Vaska tõi küpsiseid. Kuulasime grammofoni. See on vana ja seal keerleb plaat. See on vanaisa Anatoli plaadimängija.

      Mansuri ei ole. Räägitakse, et ta on vangis. Uurimisele viidud.

      Naabrionu Issa ütles, et vahel tulistavad Vene sõdurid üksteist. Vihkavad üksteist.

Polja

      27.06

      Tulistamine! Lamasime rohus. Berjozka peatuses said surma tädi ja tüdruk. Otse trepikoja ees. Nad kandsid ämbritega vett, aga mürsk lõhkes.

      01.08

      Mul pole vabu päevi. Müün. Ärkan kell kuus, söön ja sätin kauplema. Turul olen kella kuueni. Söön pirukaid, kui õnnestub teenida, kui ei teeni, ei söö midagi. Pärast lähen koju ja koristan, pesen. Toon aiamaalt vett. Sest majas pole vett. Aljonkat ma ei näe. Ema karjub, pahandab. Tädi Marjam kaitseb.

Polja

      06.08

      Täna kella nelja paiku hommikul hakati tulistama meie Staropromõslovski rajoonis. Neftjanka peatuses. Esialgu kaugel, pärast lähedal. Just automaadid.

      Naabrid istusid algul vaikselt. Mina panin padja pea peale ja lamasin. Siis hakkasid naabrid meie ja tädi Marjami korteri uksele koputama. Ema pani taburetid. Kõik lapsed istusid. Tulid Patoška, tema õde Asja ja nende vanaema Zina. Nad on avaarid. Elavad kolmandal korrusel, meie trepikojas. Nende järel tulid meie poole teise korruse naabrid, aga tädi Marjami poole tulid neljandalt korruselt tädi Tamara, tema lapsed ja vennapojad.

      Nii istumegi. Räägivad jälle, et sõda.

      Oh, akna taga kõmatas kahur!

      07.08

      Rumisa jooksis meie poole. Tšetšeenitar, kes elab kõrvalmajas. Tal on hirm, et naabrid võivad võitlejatele öelda, et tema vend päästis Vene sõduri, lenduri. Nad teenisid koos sõjaväes. Nüüd peidavad teda kodus. Ta on raskelt haavatud. Tema nimi on Ivan. Nad hüüavad teda Ramzaniks – valetavad, et see on mehe tumm vend. Ta ei oska ju tšetšeeni keelt.

      Ema andis talle palderjani.

      08.08

      Algas sõda. Kõikjal on võitlejad. Nad kihutavad Vene sõjaväelasi Tšetšeeniast minema. Meie rajoonis on võitlejaid umbkaudu sada. Neil on komandör. Selline pisike onuke, käbe.

      Kõik kutsuvad teda Vanaks. See on hüüdnimi. Veel on neil üks kahekümnendates aastates võitleja. Nahaalne. Läks ja varastas kuskilt seepi. Aga rahvas kaebas Vanale. Küll see tarkpea siis sai!

      Vana pani ta hoovis kõigi teiste ette seisma ja hakkas karjuma:

      „Me sõdime Vene vallutajatega!” edasi tuli midagi tšetšeeni keeles, aga seejärel: „Allah, kui häbi mul sinu pärast on! Haram! Sa pole sõdalane, sa oled varas!”

      (Haram tähendab pattu.)

      Aga noor võitleja lõi käed puusa ja vastas:

      „Mina olen Dudajevi onupoeg. Ära karju mu peale! Käi minema!”

      Kus Vana alles vihastas! Ta hakkas karjuma vene ja tšetšeeni keeles vaheldumisi. Aga mõte oli selline: kui ta veel kord varastab, siis ei hooli Vana, kelle sugulane ta on, vaid kihutab ta rühmast häbiga minema! Kõik naabrid rõõmustasid. Olid Vanale tänulikud. Ülejäänud võitlejad on madalamad kui muru. Ei roni kuhugi.

      Võitlejad on üldiselt elama asunud korteritesse. Inimesed võtavad nad vastu! Toidavad.

      Esimeses trepikojas elatakse esimesel korrusel. Hava jooksis kohale, rõõmustas. Nad sõidavad emaga Inguššiasse – seal on rahu, aga isa Sultan jääb asju valvama. Tema isa meeldib mulle. Ta ei riidle Havaga kunagi, annab talle kõik andeks. Armastab väga!

      Tädi Marjami korteris magab üks neiu. Tema nimi on Laila. Tal on pikk pats, aga ise on ta imekõhn. Pearätita. Ema ja tädi Marjam andsid talle süüa. Ta keeldus. Jõi ainult tassi kohvi. Laila on võitleja. Ta on 19aastane. Vene sõdurid piinasid tema meest ja tapsid ta ära. Nad viskasid mehe ja teised inimesed tehases lubja sisse. Ema ütleb, et õudne! Põletasid elusast peast.

      Laila sai kõik teada. Ta jättis kaheaastase lapse vanaema ja vanaisa juurde ja võttis automaadi. Ta polnud kunagi relva käes hoidnud, aga kui tema mees lihtsalt niisama ära tapeti, siis võttis relva. Ja nüüd sõdib.

      Rühmas on veel kaks kuueteistkümneaastast võitlejat. Nad panid mütsid pähe nagu mereröövlid. Nende ees keerutavad viieteistaastased hooviplikad. Üks on Tamara tütar, meie trepikojast. Tema hüüdnimi on Ehmeke. Ta käib kergelt, nagu tantsides. Aga teine plika on vastasmajast. Tema nimi on Rita. Tal on lokkis juuksed. Nad käivad võitlejate juures, naljatavad nendega. Naeravad. Kostitavad moosiga. Määrivad moosi leiva peale ja annavad võileiba.

      Aga ema ütles mütsidega võitlejatele:

      „Te olete lapsed! Miks te need mütsid pähe panite ja veel suled ka külge? Minge koju!”

      Aga võitlejad piiksuvad vastu:

      „Tädi, meid tapetakse niikuinii. Me panime nimme ilusti riidesse. Me tahame, et jääksime meelde ilusatena!”

      Mu ema vangutas pead ja läks ära, aga mina istun, panen kõik kirja. Päike paistab! Kõikjal tulistatakse, kuulid lendavad, aga plikad kõkutavad mütsides võitlejatega naerda. Söövad moosi. Ehmekesele meeldib väga sinisilm. Poisi nimi on Ratmir.

P

      09.08

      Öösel läksid täiskasvanud vett tooma. Aga mind ei võetud. Ma kartsin väga. Istusin tädi Marjami korteris Lailaga. Kõik võitlejad läksid kuhugi, aga Laila miskipärast jäi.

      Õues on palju elanikke. Lapsi! Aga mürskudega tulistatakse otse hoovi. Väikesed lapsed ei taipa, et ei tohi õue minna.

      Käisin päeval väljas ja nägin Vaskat. Ta on minust aasta noorem. Mängis väljas. Siis hakati tulistama ja me istusime nende trepikojas. Vanaisa Idris ütles, et varsti saab sõda läbi, ja andis meile prääniku. Jagasime prääniku pooleks.

      Nägin Islami põiktänavast. Ta oli emaga. Nad jooksid küürakil tule all aiast mööda.

      Ma võtsin ema lõhnaõli ja piserdasin endale peale. Ema tundis lõhna ja andis mulle korralikult kere peale! Kätega ja käterätiga. Valus. Keelas mul tema asju võtta. Vaska isa astus minu kaitseks välja. Aga ema karjus tema peale ka. Ema karjub

Скачать книгу