style="font-size:15px;"> Adam jooksis tuikudes minema.
10.09
Ma läksin 6. klassi.
Ema tahab korteri viie tuhande rubla eest maha müüa. Tädi Marjam aitab müüa. Aga keegi ei osta. Pakuvad ühte või kahte tuhandet. Selle rahaga ei saa ära sõita.
Päike paistab.
Ma teen koolitükke. Koolis juhtub kõike. Varem olime sõbrad, nüüd on kõik vaenlased.
10.11
Pole olnud aega kirjutada. Me käisime reisil: mina, ema, Aljonka ja tädi Valja. Sõitsime bussiga ja nägime mägesid! Ja eeslit! Käisime Mozdoki linnas. Külastasime kahte küla Stavropoli krais. Seal elavad lahked vene inimesed. Ema ja tädi Valja tahtsid osta väikest maja, et koos elada. Ema müüb oma korteri maha ja tädi Valja enda oma. Nii otsustati. Ja ostame ühe maja! Meie Aljonkaga oleme siis alati nagu õed.
Kohe, kui inimesed vene külades kuulsid, et oleme Groznõist, kutsusid nad meid külla, pakkusid süüa ja teed. Tädi Lizaveta ja vanaema Olga kinkisid meile mänguasju.
Kallistasid. Ütlesid, et võime mõnda aega nende juures elada. Kohalikud inimesed aitavad põgenikke. Toovad aiamaalt süüa. Korjavad asju. Meile anti kottide kaupa! Me ei suutnud isegi kõike kaasa võtta.
Leidsime maja jõe ääres, seitsme tuhande eest. Jões on kala ja metsas seeni. Meid võetakse sinna kooli. Direktor on sõbralik. Mulle meeldis kõik väga!
Siis tulime tagasi, tahtsime korterid maha müüa. Aga keegi ei ostnud. Tädi Valja mõtles järele ja otsustas, et siia on maetud tema mees, omaksed. Et ilmselt ei ole vaja ära sõita. Äkki saabub rahu?
Ema armastab Groznõid. Ja me jäime.
21.11
Taat Šamil ja tema kaks poega käisid külas. Ütlesid, et linnas on ohtlik. Paljud tahavad sõdida. Ema pakkus neile teed ja heitis nalja.
Taat Šamil on üllameelne. Tal on pikk habe. Ta armastab raamatuid. Ema kinkis talle palju raamatuid vanaisa Anatoli raamatukogust. Mõned raamatud ei põlenud ära. Taat Šamil korjas terve auto täis.
Ta pojad on täiskasvanud, aga kui tema räägib, on nemad vait. Alles siis, kui tema lubab, siis nad räägivad. See on niisugune komme. Mulle tõid nad halvaad ja kompvekke.
Ema on uue halati ja rohelise pearätiga ilus.
04.12
Eile oli Aljonkal sünnipäev. Nüüd on ta kümneaastane. Aga mina saan varsti 11! Mina olen tähtsam!
Elekter võeti jälle ära. Istume pimedas. Kirjutan küünlavalgel.
Naabrid on tädi Valja ära tüüdanud. Nad tahtsid rõdu kaudu sisse tungida, et ta ära tappa. Aga minu ema võttis naelad ja lõi seestpoolt rõdupiirdesse. Naaber Jim vastasmajast ja naaber Baud hakkasid öösel ronima. Nad tõid köögiviljamaalt redeli. Toetasid selle rõdule ja hakkasid ronima. Pärast pistsid röökima! Naelad olid nende käed katki teinud. Karjusid! Kisa peale ärkas ema üles. Me ööbisime Aljonka pool. Ema läks rõdule ja tõukas neid. Nad lendasid koos redeliga alla. Röökisid üle hoovi:
„Vene tõprad! Elajad! Pussitame surnuks!”
Aga ema ütles:
„Malka on teile vaja, mitte vene korterit! Alatud lurjused, ärge puutuge Valjat!”
Teised naabrid ütlesid emale, et ta ei kaitseks tädi Valjat. Kõik armastavad ema. Teda hüütakse Leilaks. Aga ema ütles, et ei anna alla.
Leilaks kutsub ema minu kasuisa Ruslan. Ta on tšetšeen, ema südamesõber. Ema päästis ta. Turul: saabusid soomustransportöörid ja hakkasid mehi kinni võtma. Pärast piinavad ja tapavad ära. Viiakse ühte kohta, mille nimi on filtratsioonilaager, ja seal tapavadki.
Ruslan müüs autode varuosi. Turul võeti tema vahekäigust kõik kinni – noormehed ja neiud. Ema andis Ruslanile tühja pudeli vee jaoks ja hakkas karjuma:
„Süda jukerdab! Vett! Vett!”
Ta ütles sõduritele, et Ruslan on tema naaber ning toob talle vett ja ravimeid. Ja Ruslan lasti vabaks.
Neid, kes kinni võeti, ei nähtud enam kunagi.
10.12
Me teeme remonti. Valgendasime lagesid. Ma värvisin ja valgendasin nagu emagi.
Ruslan kaupleb pruugitud autoosadega. Söögiks jätkub.
Ma ei käi koolis. Jätsin pooleli. Ema ütles, et ma võin aasta vahele jätta. Sest lapsed kadusid koolist. Veel olid mänguasjakujulised miinid. Meie neid ei puutunud, aga ühel poisil rebis käe küljest. Ta tahtis vaadata, mis karbike see on.
Aljonkat ja mind ründas maniakk. Paljas mees põõsastest. Aljonka hakkas karjuma, aga mina viskasin teda kiviga. Ta jälitas meid terve kvartali, aga pärast jooksis kuhugi ära. Ilmselt jälle põõsastesse.
Ma loen kodus õpikuid ja joonistan muinasjuttu: merineitsi muutus inimeseks ja sattus meie maailma. Teda ootavad sõjaseiklused. Talle on abiks pisike draakon.
16.12
Vahel ööbime kodus, vahel tädi Valja pool.
Ema mõtles välja sellise asja: võtsime vana raadio, lõikasime juhtmed läbi. Tegime juhtmed noaga puhtaks. Mina ja Aljonka aitasime. Akna taga sadas vihma. Keetsime makarone. Aga öösel, kui meie emaga koju läheme, paneb tädi Valja juhtmed aknalauale. Seda nimetatakse maanduseks. Stepsel läheb kontakti. Kui keegi tuleb aknast tädi Valjat tapma, jääb ta voolu alla. Päeval koristame juhtmed ära. Nii elamegi.
Mägedest on tulnud kurjad inimesed. Võtavad kõik endale. Paljud naabrid on ära sõitnud: kes on läbi pekstud, kes minema aetud.
Meie oleme jäänud. Emal on Ruslan. Tal on Venemaal raske elada – seal ei armastata tšetšeene. Tädi Valja jäi Aljonkaga, naaber onu Valera ja vanakesed jäid. Neil pole kuhugi sõita. Omakseid pole kusagil.
23.12
Varsti on uus aasta. Otsustasime Aljonkaga soovida, et enam poleks kunagi sõda. Tuleb teha nii: soov kirjutada paberile, see ära põletada ja puistata šampuse sisse. Meile ei anna šampust keegi, seepärast puistame tee sisse.
Naabrid, kes on elama asunud ümberkaudsetesse majadesse, pilluvad prügi aknast välja. Toidujäätmed, koored. Röögivad, kaklevad. Hiljuti oli hoovis kaklus. Vanad naabrid kaklesid uutega. Nii ühed kui ka teised on tšetšeenid. Nad peksid üksteist mingisuguse kännuga, mis läheduses lebas. Meie vaatasime Aljonkaga rõdult.
Aljonkal on oma tuba, veel on elutuba ja tädi Valja tuba. Neil on palju mööblit nagu meilgi. Igasugused vaasid, nõud. Mulle meeldib hiiglaslik tugitool elutoas. Me istume seal alati kahekesi. Mina ja Aljonka.
Veel on minu emal võimed. See on see, kui inimene teab seda, mida keegi teine ei tea. Ema tuli eile tädi Valja juurde ja räägib:
„Sul on surm majas!”
Me ehmatasime väga ära. Tädi Valja ütles, et see pole tõsi. See on rumalus!
