style="font-size:15px;"> Käisime vanaisa korteris. Seal on Vene sõdurid. Nad kiskusid põrandad üles. Pole parketti. Auk. Nad tegid lõket. Põletasid Puškini ära!!! Õudus! Jube! Keetsid lõunat.
Ema rääkis nendega. Pahandas. Nad noogutasid. Ema räägib:
„Nad on kaheksateist! Ei saa aru, mida teevad!”
Aga minu meelest on nad suured onud. Üks oli vuntsidega. Nad elavad seal ja tulistavad.
Vanaisa korterisse sattus mürsk. Korter on purustatud.
Sõdurid tulistasid televiisori tükkideks. Miks?
15.02
Käisime Berjozka turul. Seal müüdi kakukesi, sigarette, hapukurke.
Kui tulistama hakati, panid kõik jooksu, peitsid end ära.
Läksime tagasi, näeme: memmeke. Tassib midagi kelgul. Tekiga kinni kaetud. Ema arvas, et kirst. Memmeke astus vaevu. Ta oli kaheksakümne kanti. Hallid juuksed räti all. Ümberringi tulistatakse. Aga tema on kurt. Ei kuulegi.
Ema läks appi. Tiris kelgu üle maantee. Tuli tuulehoog, tekk kukkus maha. Meie vaatame, aga see pole üldse kirst, vaid uus külmkapp pakendis. Memmeke oli selle kuskilt varastanud.
23.02
Kõik varastavad. Tädi G ja tädi A ja tädi Z ja onu K ja H ja M! Kõik võtavad hommikul kärud. Lähevad. Aga siis tulevad tagasi, toovad vaipu. Nõusid. Mööblit. Ainult kaks-kolm inimest ei varasta. Juri Mihhailovitš ei varasta ja veel mõned naabrid ei varasta. Teised naabrid räägivad:
„Vene sõdurid varastavad!”
Ja see on tõsi.
„Meie hakkame ka varastama! Kraam läheb niikuinii kaduma.”
Ja teevadki nii.
Vastasmajast on kõige väsimatum taat Polonius. Ta töötas varem vanglas. Valvurina. Nüüd veab viis korda päevas kärusid. Temaga on kümmekond sõpra. Vahel tülitsevad, kes mida saab. Röögivad otse õues.
Meie majast paistavad silma tädi Amina ja tädi Rada.
Läksime kesklinna: mina, ema, tädi Valja ja Aljonka. Läksime samuti eramajja. Seal oli teed. Võtsime igaüks ühe paki. Pärast nägin nukku. See oli pisipõnn. Ja ma võtsin selle endale. Aljonka leidis pliiatsid. Aga ema ei võtnud midagi. Ütles, et snaiper oleks ta peaaegu tapnud. Snaiper tulistas ema. Häbi ju, kui sind tapetakse võõras majas ja leitakse kui varast.
„Meil on kodus terve hunnik oma asju. Pole kuhugi panna!” ütles ema. „Lähme koju!”
Ja me tulime ära.
25.02
Käisime kirikus. See on silla taga, kus on Sunža jõgi. Sunža on räpane, sogane. Kirik on mürskudest viltu vajunud. See on mitu korda pihta saanud. Ümberkaudsed majad on nagu pärast hirmsat maavärinat: olid majad, aga nüüd on ainult tükike seina.
Kirikus anti hapendatud tomateid ja makarone klaasides. Memmed olid venelannad, aga oli ka tšetšeeni tädisid. Lapsi oli palju. Memmed torisesid nendega.
Veel nägin ma seal Ljusjat. Ta elab purustatud trepikodades. Tema isa, ema ja vanaema tapeti. Ljusja värvib huuli. Ta leidis purustatud majast punase huulepulga. Ta on 14aastane.
Ema ütles, et pomm kukkus loomaaeda ja loomad said surma. Aga mina nägin koera. Killud olid tal nina maha lõiganud. Ta on nüüd ninata. Ja tapetud koeri on palju.
Veel räägiti, et vanadekodu tabas pomm ja kõik elanikud said surma.
Kirikus viis nunn mind sisse, alla. Seal keldris on pime, ainult peenikesed küünlad põlevad ikoonide juures. Kõik palvetasid, et sõda kiiresti läbi saaks. Nunn andis mulle kala ja kartulit. Ja mina sõin. Aga ema pühkis kiriku hoovi puhtaks.
Räägiti, et makaronid ja tomatid tõid kasakad. Kasakad on ühed inimesed, elavad kuskil kaugel ja aitavad meid. Sest on sõda.
Pärast läksime tagasi. Sõjaväelased tulistasid kõvasti. Lamasime maas. Ja nägime surnud Vene sõdurit. Ta sai surma otse meie silme all. Ta lebas, relv kõrval. Tal oli sinine munder seljas.
Ema läks hoovi. Seal oli soomustransportöör. Ja ütles:
„Tulge, teie poiss lamab seal!”
Aga sõdurid sõid midagi ja jõid pudelist. Nad ei tulnud. Meie läksime koju.
Andsime vanaisa Juri Mihhailovitšile natuke tomateid ja makarone. Ta rõõmustas!
27.02
Tankid sõidavad, aga nendes on vaibad. Räägitakse, et need viiakse Mozdoki linna, müüakse maha. Ja Inguššiasse. Seal on isegi turg. Kõik varastatu ostetakse ära.
Naabrid varastavad ja sõjaväelased varastavad. Uksed on mürskude ja pommide tõttu avatud.
Kui majadest ei ole asju minema viidud, siis on need puruks lastud: tulistatakse televiisoreid, pesumasinaid.
Käime ja otsime leiba. Kuskil pole. Jahukott sai tühjaks. Ma olen kogu aeg näljane ja ema on ka. Meie põgenikud parandavad oma kolmanda korruse korteris seina. Jooksevad sinna, kui ei tulistata.
Kord juhtus, et Vene tankid sõitsid hoovi, aga meie läksime välja. Me polnud kordagi keldris käinud, aga nüüd otsustasime minna. Tulistati kõvasti. Läksime välja ja panime ukse kinni. Tank suunas toru trepikojale. Aga trepikojas olid lapsed, vanaemad ja tädid. Me hakkasime vastu ust prõmmima. See ei lähe lahti. Ma panin silmad kinni, arvasin, et tank hakkab kohe tulistama ja me saame surma.
Tank tulistaski, aga pani mööda. Ei tabanud trepikoda, vaid kõrgemale. Aedadest hakkasid rahvaväelased tanki pihta tulistama ja hüüdma: „Vanja, anna alla!” Tank hakkas taganema.
Emal värisesid käed, uks ei avanenud. Aga kõik karjusid:
„Lena, rutem! Lena, tee uks lahti!”
Uks oli plahvatustest kiivas. Pärast tuli uks ikkagi lahti ja kõik kukkusid meie koridori. Ja lamasid maas. Hoovis tulistasid tankid.
03.03
Ema käib meie kõrval baasis. Otsib puid. Puid pole, aga teekannu tuleb lõkkel soojendada.
Baasis käivad lahingud. Vene sõdurid ja rahvaväelased jooksevad. Mansur läks puude järele ja nad hakkasid tema pihta tulistama. Ta sai vaevu ära joosta. Hüppas teiselt korruselt alla.
Mansur kannab mütsi. Ta on mereröövel! Tõeline mereröövel!!! Ma ei suuda talle sõnagi öelda. Kuigi tahan väga. Aga ei suuda. Häbenen. Ta leidis kusagilt lauvärvid ja tõi mulle. Sellised väikesed, karbikeses. Sirelikarva. Kingitus! Mulle!
04.03
Oli Uraza-Bairami pidu! Vanaema Zina tõi hapendatud tomateid ja riisi. Aga onu Ahmed tõi praekartulit. Terve pannitäie! Lõkke peal praadis.
Oh, kui õnnelikud me oleme! Jagasime oma kingitusi tädi
