Aljonkale hobuse. Tema kinkis selle Vaskale. Ma haarasin hobuse jalgadest kinni. Ei tahtnud, et Vaska selle ära viiks. Kõik ulgusid.
Pärast nägin Vadiku vanaema. Tema nimi on Aksinja. Ma sõbrustasin Vadikuga. Sõidutasin teda kelguga, kui oli talv. Ta on ju väike!
Pärast läksin ükskord välja, aga mulle jooksevad vastu poisid: Vitja ja onu Umari poeg. Karjuvad:
„Vadik põleb! Vadik põleb!”
Mina mõtlesin, et Vadiku aed põleb. Maja taga põlesid juba aiad. Kuiv, vihma pole. Läksin Vadiku vanaema juurde. Ütlesin:
„Teie aed põleb.”
Tema vastas:
„Las põleb!”
Sest ükskord oli tulekahju ja Aljonka isa põles seal ära: kustutas naabrite aias tulekahju. Vaat nii.
Pärast läksime jalutama: mina, ema ja Aljonka. Olime pargis ja sõime jäätist. Tulime koju, teise korruse Saška sõidab jalgrattaga. Karjub:
„Vadik leiti üles!”
Ema ei saanud aru, mina ka mitte, aga Saška ütles:
„Vitja ja Vaska panid ta aias kuuri luku taha ja siis tule otsa. Ta põles sisse! Elusalt.”
Ma ütlesin, et see ei ole tõsi. Ma nägin Vaskat. Ta vaatas Aljonka pool televiisorit. Aga mulle jooksid vastu Vitja ja onu Umari poeg. Heledapäine tšetšeen.
Vaska ei pannud kedagi põlema. Ta vaatas multikaid! Aga Vadiku pere kirjutas Vaska vanemate peale miilitsale kaebekirja. Sest Vitja vanemad on joodikud. Vitja on mandunud. Aga Vaska on normaalne.
Vadik maeti kinnises kirstus. Ainult foto oli.
11.09
Turul olid relvadega inimesed. Otsisid midagi. Kõik ehmatasid ära.
14.09
Ma läksin uude kooli. Klassis on palju lapsi. On üks tüdruk Diana. Tema ema on õpetaja. Diana peksab kõiki ja võtab neilt hommikusöögi ära. Rebib vihikuid puruks. Minul rebis ka.
Olin etteütluse ajal nii närvis, et ajasin sõnad sassi. Kardan väga kolme. Ema võib peksa anda.
See-eest meeldis mu kirjand kõigile. Isegi vanemate klasside õpilastele loeti seda ette. Öeldi, et lihtsalt suurepärane! Ma kirjutasin, et sügis on käes. Iga leht on elus. Temas on tallel tema elu lugu.
16.09
Meie õpetaja Ljudmilla Nikolajevna mängib meiega vahetunnis. Ta on halli peaga. Me armastame teda väga ega tülitse tema juuresolekul. Ta palus vihikusse joonistada slaavi mütoloogilisi olendeid: majavaimu, metsavana ja vetehaldja.
Veel õpetatakse koolis süüa tegema. On selline tund. Me teeme salateid.
18.09
Ema tuleb mulle kooli järele pärast kauplemist turul. Me lähme koju.
Aga täna on pühapäev. Läksin talle appi ajalehti müüma. Aga müüa ei saanud midagi. Ema nuttis. Vanaisal on rohtu vaja. Haiglas ei ole. Tuleb osta.
Keegi võõras tädi andis meile jäätist.
24.09
Kõik kiitsid minu ettekannet planeetidest. Ma kirjutasin Jupiterist ja Marsist. Ema aitas pilte kleepida.
05.10
Tulistati! See oli niiii hirmus. Ma nutsin. Aga Idrise-taat, meie naaber, ütles, et ärgu me kartku, sõda ei tule. Mul peksis süda rinnus. Plahvatused.
Ma kardan koolis käia.
09.10
Taevas tiirutasid kopterid ja lennukid. Madalal. Süda peksab. Kas nad hakkavad meid tapma? Ütlesin emale.
Ema räägib:
„Ei. Sõda ei tule. Ei tule!”
11.10
Palju habemikke vanamehi. Kõik räägivad midagi. Jooksevad ringi ja loevad palvet. See tundub mulle väga kummaline.
Aga Idrise-taat ütles, et kõik läheb hästi ja andis kommi. Tädi Valja ütles ka. Ja vanaema Zina. Ja tädi Marjam.
Sõda ei tule. Lennukid lendavad niisama. Vaatavad meid.
15.10
Lennukid tulistavad. Ma ei käi koolis. Keegi ei käi. Mina ja ema käisime haiglas vanaisa vaatamas. Ma nägin oma vanaema Elisabeti. See on minu isa ema. Ta on vana. Ta küsis minult:
„Kas sa hakkad minu eest hoolitsema? Mind aitama?”
Pärast ütles:
„Vanaisa eest hoolitsed sa hästi!”
Olen teda näinud kõigest kaks korda. Rohkem ei ole. Nad ei saa emaga läbi. Vanaema Elisabet elab Minutka rajoonis.
Vanaisa Anatoli varastati haiglas paljaks. Raha ja toit varastati ära. Talle tehti süst, ta jäi magama ja kõik oli ära varastatud.
Haiglas pole süüa. Tuleb toitu tuua.
18.10
Olime turul. Lennuk lendas madalalt. Kõik kartsid. Varem vaatasin taevasse ega kartnud, aga nüüd kardan väga. Ja vaatan jalge ette.
Tänavatel tulistatakse automaatidest.
19.10
Täiskasvanud räägivad, et linna poole liiguvad tankid. Vene omad. Jeltsin kuulutas meile sõja, olgu ta neetud!
Vanaisa on haiglas. Ma kardan, kui pommitatakse. Mina ja ema müüme ajalehti. Neid ostetakse halvasti. Üks kord ma isegi kerjasin emaga, teine kord üksi. Kätt sirutada pole häbi, inimestele otsa vaadata on häbi. Ostsime selle raha eest rohtu.
26.10
Me peame vanaisa haiglast ära tooma. Tal on parem. Me ei saa välja minna – tulistatakse. Naabrid tulid meie poole. Nad kardavad.
27.10
Ema nägi unes oma ema. Vanaema Galjat. Ta suri hiljuti ära.
Vanaema ütles:
„Mine. Su isa ootab matmist.”
Ema ütles talle:
„Ei, ta on elus, ta on haiglas.”
Ja ärkas üles. Rääkis mulle unenäost.
Me ei pääse haiglasse. Tulistatakse.
29.10
Ema jättis mu tädi Valja ja Aljonka poole. Tuli ka Vaska, tädi Dusja poeg. Mängisime kaarte. Elektrit pole, gaasi ka mitte.
Pärast
