haiged jäid oma kohale.
Mida teha? Vanaisa Anatoli on juba nädal aega surnud. Ema nutab.
14.11
Vanaisa maeti maha. Mind ei võetud kaasa. Igal pool tulistatakse.
Kuulsin, kuidas ema ütles tädi Valjale:
„Ei saanud kirstu panna, sest aeg oli möödas.”
Ema andis kõigile hapendatud tomateid ja leiba – mälestamine.
Naabrid sõitsid linnast maale. Aga paljud on siia jäänud.
21.11
Me käime emaga müümas. Muidu pole midagi süüa.
Eile lendas lennuk turu kohal madalal ja kõik tõmbusid küüru. Lennuk lasi kuuldavale jubeda ulgumise.
Müüsime vanaisa õngi ja lante. Tal on neid palju.
Keegi ei usu, et venelased hakkavad pommitama. Nad on ju inimesed.
25.11
Tahtsime emaga vanaisa korterist asjad ära tuua. Ütlesime, et ka meie naabrid võtaksid, mida soovivad. Mälestuseks. Ja kõik võtsid. Tädi Valja ja tädi Dusja ja onu Adam teiselt korruselt – ta ostis Stjopa-taadi ja Ljuba-memme korteri – ja paljud teised ka.
Siis tuli onu Šamil. Ta tahtis vanaisa korteri ära osta. Aga meile öeldi, et vanaisa korter kuulub ühele tšetšeenile. Me ei uskunud. Vanaisa ei olnud seda ära müünud. Aga nii ütlesid militsionäärid. Ja ütlesid, et ema võib võtta ainult asjad.
30.11
Kesklinnas põlesid majad.
Ema ostis koti jahu. Küpsetame lõkke peal kakukesi. Mina ja vanaema Nina kanname puid.
01.12
Me läksime turule. Siis hakati tulistama. Ja kõik panid jooksu. Kukkusid lompidesse. Mina kukkusin.
Keegi tungis kellelegi kallale. Ja tulistati. Pärast sai ühe naise laps surma ja naine karjus. Karjus koledal kombel. See oli kuul. Kuulid olid kõikjal ja kõik aina jooksid ja jooksid. Meie jooksime ka.
Ronisime bussi. See hakkas sõitma ja siis hakkasid kopterid bussi tulistama. Nad tulistasid meie bussi! Kõik karjusid ja pugesid üksteise taha peitu. Kopterid lendasid ja tulistasid. Ja lennukid lendasid ja põrisesid.
Me läksime Neftjanka peatuses maha ning jooksime üle põllu ja raudtee. Seal oli mingi taat ja mingi tädi lastega. Mina ja ema. Kõik jooksid. Aga kopter lendas ja tulistas meid kuulidega. Mina viskasin koti käest ja jooksin esimesena koju. Aga ema polnud.
Ma ei teadnud, mida teha. Võtsin raamaturiiulist vana ikooni. Sellele on joonistatud Jeesus. Ma langesin põlvili ja hakkasin nutma:
„Issand, palun tee nii, et kedagi ei tapetaks! Palun! Päästa ema ja lapsed ja vanaisa ja tädi!”
Teise korruse Malika tormas kohale:
„Meid tapetakse ära! Meid tapetakse ära!”
See on Nura tütar.
Siis tuli ema.
„Kobakäpp, miks sa koti maha viskasid?” küsis ta.
Malika küsis emalt:
„Seal tulistati. Kes ära tapeti?”
„Mitte kedagi. Kõik jooksid minema,” vastas ema.
Malika ütles, et nende pere sõidab linnast maale.
08.12
Miks Jeltsin ja Dudajev kokku ei lepi? Jeltsin on üks onu, aga Dudajev on meie president. Jeltsin elab Moskvas ja tahab siin sõdida. Aga Dudajev elab siin. Dudajev on ilus!
11.12
Me käisime leivatehases. Tulistati kõvasti ja lennukid viskasid pomme. Mürtsatused. Tõime leiba. Andsime tädi Valjale, Nina-memmele ja Juri Mihhailovitšile, teise korruse taadile.
Pärast ei tahtnud ma kuskile minna, aga ema vedas mu kaasa. Kesklinnas on maja. Seda oli tabanud pomm. Vanainimesed lamavad seal all. Venelased. Nad sõdisid fašistidega. Nüüd ei saa neid keegi kätte. Kraanat ei ole. Aga maja kukkus kokku. Korrused kukkusid alla!Ematirismind, agaminaeitahtnud.Makartsin, etkuulennende karjeid ega saa enam kunagi magada. Maja juures põlesid küünlad ja kausikestes oli toit. Inimesed on juba kolm päeva karjeid kuulma pidanud, aga päästa ei saa kuidagi. Lihtsalt palvetasid. Ja kõik nutsid. Väga hirmus.
26.12
Ema käis Berjozka turul. Seal räägiti, et elanikud ei lasknud Vene sõdureid kuhugi ja nood tapsid kellegi ära. Ühele tädile tehti midagi halba. Ja nüüd on kõik ehmunud.
Lennukid pommitavad. Pomme visatakse meie peale!
30.12
Naabrid elavad meie pool: nad kardavad kõrgel elada. Tulid meie poole. Vanaema Olja, vanaema Zina, Aljonka jookseb emaga siia ja siis jälle tagasi (neil on kodus vana memm Rimma). Vastamajast tulid meie poole memm Nina ja tema tütar tädi Varja, kellel on heledad juuksed. Ja tädi Varja lapsed: Mansur, Jurake ja Bašir. Bašir on minust aasta vanem. Käisime temaga koos 55. koolis.
Aga Mansur on minust viis aastat vanem. Nende kodu tabasid mürsud. Ja sein varises kokku. Nüüd pole neil kuskil elada. Nad elavad meie pool. Meil on ühetoaline korter. Magame kordamööda ühel diivanil. Teel sõidavad tankid ja tulistavad. Ema hankis kuuse. Uus aasta!
1995
01.01
Algas Sea aasta! Sodiaak on selline.
Öö otsa tulistati maja. Lamasime koridoriorvas. Seal pole aknaid. Enne seda istusime kelgu peal vannitoa põrandal. Maja värises. Põles. Tankid sõitsid maanteel, tulistasid. Hirmus krigin. Mansur käis poistega tanke vaatamas.
Lennukid viskasid pomme. Aga pärast põmatas niimoodi mürsuga, et köögis tuli aknavõre eest ära. See kukkus emale, Nina-memmele ja tädi Varjale selga. Nad tähistasid põrandal uut aastat. Nüüd on neil pead lõhki.
Joonistan Mansuri portreed.
02.01
Tulistatakse, aga ma olen harjunud. Ei karda. Kui kärgatab lähedal, siis Nina-memm laulab või esitab rumalate sõnadega tšastuškasid. Kõik naeravad ja ei ole üldse hirmus. Nina-memm on tubli!
Me teeme süüa trepikojas, tellistest tehtud pliidil. Ma vaatan tuld ja mõtlen: seal elavad salamandrid.
Me oleme kriimulised, räpased. Kõik asjad on nõgised. Vett toomas käime maja tagant, torudest. Vahel lamame maas, et ära ei tapetaks. Nii on vaja.
Memm Rimma on haige. See on Aljonka vanaema. Käin nende pool teises trepikojas. Neil on väike raudahi! Aga meil on väga külm.
