style="font-size:15px;"> 02.06
… laual oli kaks klaasi. Ühes oli kalade toit, teises rotimürk. Ma teadsin, kummas on mürk. Aga oli huvitav, mis saab, kui toita sellega kalu. Andsin natuke. Nad surid akvaariumis ära. Ma kartsin neid vaadata. Nad olid nüüd surnud, aga enne olid elus.
Ema tormas mind nüpeldama.
„Mõrtsukas!” Ema klohmis käterätikuga. „Sa oled mõrtsukas!”
Tädi Marjami poeg Akbar läks endast välja. Need olid tema kalad. Tädi Marjam ei pahandanud. Ta andis mulle rõngassaia ja ütles, et viskab kalad vetsupotist alla.
Mul ei olnud häbi. Mul oli hirm. Mõrtsukas tunneb hirmu.
16.06
Ema ostis süüa.
Ma pesin Miškat kausis. Aljonka aitas. Pärast jalutasime lõunani. Pikutasime ja vahtisime taevast. Ma rääkisin Aljonkale, et vanas katlamajas hoovi peal elavad kummitused. Ta hakkas kartma. Aljonka on minust tervelt aasta noorem.
Pärast tuli Igor ja hakkas rääkima, et täiskasvanud valetavad ja jõuluvana ei ole olemas. Mina ütlesin, et punase mütsiga jõuluvana ei ole. Aga on olemas jõuluvana, kes elab jää sees. Ta kondab nähtamatuna ringi, piilub talvel akendest sisse. Ainult lapsed näevad teda. Aljonka, Igor ja Hava jäid mind uskuma. Mõtlesin, et ta käib ja vaatab akendest sisse. Kust ma seda muidu teaksin?
23.06
Leivajärjekord, poes kakeldakse.
Ma tõin sipelga. Ta elab klaaspurgis: selles on mulda. Ma olen raamatust lugenud, et sipelgad ehitavad ilusaid linnu ja tahtsin vaadata, kuidas. Las ta siis ehitab purki!
28.06
Hoovis on pulmad! Kõigile anti kommi. Tantsiti lesginkat. Tulistati püstolist. Tädi Marjam ütles:
„Tulistatakse selleks, et kurjad vaimud põgeneksid!”
Meie Aljonkaga rääkisime jälle kummitustest. Aga Islam ütles, et kardab aedadesse minna. Sest seal lendavad kummitused küüslaugu ja sibula kohal.
29.06
Üle kõige maailmas meeldib mulle maja taha joosta. Ema nüpeldab ja keelab. Aga mina käin seal ikkagi. Ma seisan ja vaatan mägesid. Need on sinised. Ma armastan mägesid. Rohkem kui taevast ja päikest. Need ümbritsevad minu linna. Vaatan neid ja mõtlen, et kui suureks saan, lähen nende juurde. Kindlasti lähen!
03.07
Kõik kardavad maavärinat. Naabrid ööbisid tänaval. Aga meie elame esimesel korrusel. Meie ööbisime kodus.
06.07
Vanaisa Anatoli käis külas. Ma küsisin, milline on maavärin. Ta võttis taskust tikutoosi. Pani peopesale ja raputas. Tikud kukkusid maha.
„Nii langeb maja kokku,” ütles vanaisa. „Maa liigub.”
Siis tegi ta karbi lahti ja seal polnudki tikke. Mardikas!!! Suur mardikas. Roheliste tiibadega. Vanaisa näitas mulle mardikat, laskis siis lahti. Mardikas lendas minema ja kadus vahtralehtede vahele.
Me käisime jalutamas ja nägime raudtee taga pommi. Pommi ammusest sõjast fašistidega. See on alles hiljuti maapõuest välja ilmunud.
Tšapa mürgitasid kurjad naabrid kolmandalt korruselt. Nad vihkavad koeri. Tšapa oli sõbralik koer.
Raudteel sõidavad mõnikord rongid. Kuhu nad sõidavad?
27.07
Tädi Marjamil, meie naabril, on võtmed. Need on uksemati all. Ta paneb need alati sinna. Ma võtsin ja peitsin need ära. Tahtsin näha, mis saab.
Tädi Marjam tuli aiamaalt, otsis. Pärast ütlesin ma, et leidsin võtmed tänavalt, ja andsin need tagasi. Tädi Marjam jäi tööle hiljaks.
11.08
Vanaisa on haige. Ta oli voodis. Ema ostis rohtu. Pärast läks vanaisa oma koju.
Tema korteris on palju raamatuid – neid ei jõua iialgi läbi lugeda! Raamatuid on kõik riiulid täis, aga riiulid on põrandast laeni! Vanaisa ostab neid ja hoiab.
Ma lugesin Cervantese „Don Quijote’i”, kaks köidet. Raamatud on vanad. Seal on pildid õhukese paberiga kinni kaetud. Ja mina vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et seiklen samuti seal.Polja
20.08
Ma ärkasin üles ja mulle tuli meelde vanaisa. Üleeile sadas vihma. Pärast paistis päike. Me läksime mööda teed ja vanaisa ütles:
„Näed seda puud? See on laps. Pärast saab puu suureks ja jääb siis vanaks. Kunagi see kaob. Sellest tehakse laud või aetakse ahju. Nii läheb alati.”
See oli kask.
Veel ütles ta:
„Ära rebi lehti. Neil on valus.”
Mina vastu:
„Ei, ei ole valus.”
Aga vanaisa ütles, et lehed on sõrmed. Ja ma sain aru, et kui nad oksa küljest rebida, on neil valus.
Ma ei tee enam.
25.08
Jalutasime õues ja laulsime. Mina, Aljonka ja Hava.
Meie sadamasse tulid laevad,
suured ookeanilaevad …
Mina mõtlesin välja, et laulame. Me käisime ümber maja ja lõugasime. Naabrid paugutasid õhuakendega.
Siis tuli kuu. Me olime üllatunud. Kuu oli punane. Me polnud kunagi varem punast kuud näinud! See oli suur, aga ümberringi oli punane valgus. Ma ütlesin:
„Jookseme siit minema. Põgeneme siniste mägede taha!”
Hava ei olnud nõus, Aljonka ehmatas ära. Me oleme Aljonkaga juba ükskord ära jooksnud. Mitte kaugele. Kõigest kaks bussipeatust eemale.
26.08
Ma lasksin sipelga vabaks. Ta ei ehitanudki klaaspurki paleed. Ta vist lihtsalt loobus. Ei tahtnud mulle ehitada. Või ei suutnud üksi.
27.08
Emale ei maksta töö juures raha. Me müüme ajalehti. Käime ja müüme neid tänavatel hommikust ööni. Karjume: „Ajalehed! Ajalehed!” Jalad valutavad. Peame rohtu ostma. Vanaisa on haiglas.
01.09
Olin koolipeol. Öeldi, et meil algavad kokandustunnid. See on hea. Mulle meeldib süüa teha. Tädi Marjam õpetab mind halvaad ja vareenikuid tegema.
08.09
