style="font-size:15px;"> Kõik põleb. Taevast langevad pommid.
Põiktänavas sai surma üks tädi ja teises majas üks perekond. Inimesed surevad, kui lähevad vett tooma, leiba otsima.
Meie juures käis üks mees, palus petrooleumi. Ema ei andnud.
Meid on palju. Süüa pole midagi. Ema ja teised inimesed käisid baasis. Baas on üks niisugune koht, seal on jäätis kastides. Seda varastavad kõik. Ema ja tädi Valja tõid ka. Ajasime soojaks ja jõime kakukesega. Väga maitsev.
Sulatame lund. Ainult et seda on vähe. Ja see ei maitse meile. Varem olid maitsvad jääpurikad! Aga see lumi on kuidagi kõrbenud, hall. Ema ütleb, et see on tulekahjudest.
10.01
Neftjanka peatuses nähti punase patsiga tšetšeeni tüdrukut. Tal on peas roheline lint. Aga käes on väike automaat. Tüdruk on umbes kuueteistkümneaastane. Ta võitleb Groznõi eest. Temaga oli noorem poiss. Vend vist.
Taat ütles peatuses:
„Ta kaitseb kodumaad. Kui sina suureks kasvad, teed sama!” ja näitas minu poole näpuga.
Aga ema ütles:
„Ilus tüdruk. Jumal aidaku teda!”
Punapea punastas ja läks ära.
Veel sain ma teada, et väikest automaati kutsutakse tulbiks. Täpselt nagu lill!
Toitu pole kuskil. Leiba pole. Nina-memm hankis kapsast. Me sööme kapsast!
Ma saan varsti kümneaastaseks.
12.01
Mansur näitas raketipüstolit. See on toruke. Sellega antakse signaal. Ta leidis selle tänavalt.
Onu Sultan, Hava isa esimesest trepikojast, püüdis kuskilt kana, keetis selle suures ämbris ära ja andis kõigile puljongit juua. Meile andis ka. Tormasime kohe kallale ja panime nahka. See tähendab jõime kanavett. Oh, kui tore! Onu Sultan andis veel kaks kartulit ka!!!
Havat pole kodus. Ta on emaga Inguššias.
14.01
Siniste mägede tagant tuli vanaema Olja poeg. Memm on vana. Ta elas meie pool. Nii sõdurid kui ka rahvaväelased tahtsid poega maha lasta. Ta ütles kõigile:
„Ma lähen ema juurde!”
Ja teda ei tapetud. Ta on vapper.
Me olime nii näljased! Aga tema käis baasis ja tõi meile pool kasti kilu! Oh, kui maitsev! Ta viis vanaema Olja kaasa. Nad lahkuvad linnast jalgsi.
18.10
Süüa pole. Vett pole. Külm. Istun tihti vannitoas. Aknaklaase pole. Trelle pole. Mürsud on kõik minema viinud. Põrandal on lumi. Ma pahandan Nina-memmega. Ta tahab puude asemel raamatuid põletada! Pahandan Baširiga. Ta kisub mind juustest. Vastik istumajääja! Jurake teeb lollusi. Aga mina armastan Mansuri. Ainult et see on suur saladus! Ja et keegi teada ei saaks, hakkan peitma sind, Päevik, kapi taha. Kui Bašir sind leiab, ähvardab mind eluaegne häbi. Ta latrab kõigile.
Mansur on vapper. Ta üritab toitu leida ega karda tulistamist.
Rahvaväelased tegid peatusesse lõksu. Saagisid puid ning püüdsid kinni soomustransportöörid ja tankid. Viskasid nendesse süütesegu. Pärast lasksid sõdurid maha ja lahkusid.
Meie hoovi poisid jooksid kohale. Nad ütlesid, et üks sõdur oli veel elus. Ta palus, et ta maha lastaks. Tal ei olnud jalgu. Need olid ära põlenud. Ta ise palus. Nii ütles Ali, kes elab meist kvartali kaugusel. Ali on 13aastane. Tema tappiski.
Aga pärast nuttis, sest tappa on hirmus. Ta tappis püstoliga. Ninamemm lõi risti ette ja kõik nutsid. Ali andis tädidele kirja. Sõdur oli kirjutanud nii: „Hoia tütreid. Lähme Groznõi peale. Valikut pole. Ringi keerata ei saa, meie tankid on meid sihikule võtnud. Kui me ringi keerame, on see reetmine. Meid lastakse maha. Lähme kindlasse surma. Anna andeks.”
Tädid tahtsid kirja minema visata, aga ema pani kirja sinna, kus on raamatud. Lubas kohale toimetada. Tänavat ja majanumbrit pole. Ära põlenud. Aga kirjas on: xxxxx oblast. Mul on sõdurist kahju. Ma ei lähe peatusesse, läbi aedade. Seal on tema laip ja teised surnud ka.
20.01
Sõjaväelased tulistavad koeri. Koerad söövad surnuid.
Tänavatel lamavad surnud inimesed ja surnud koerad. Ma püüan mitte vaadata, kui mööda lähen. Ma panen silmad kinni. Sest ma hakkan karjuma, kui neid näen, ega saa enam pidama. Aga ema pahandab. Ütleb, et ma olen argpüks.
Rahvaväelased sõdivad Vene sõjaväelastega. Rahvaväelased on inimesed, kes kaitsevad oma kodumaad. Nii ütles vanaema Zoja.
Vanaema Zoja lapselaps on viieaastane. Tema nimi on Slavik.
Nägime emaga onu Sultanit. Ta käis mööda tühje kauplusi, otsis vist toitu ja puid. Ei leidnud midagi.
Lahingud ei lõpe. Räägitakse, et külades on tapetud palju inimesi.
21.01
Istun koridoriorvas madratsil. Ümberringi käib tulistamine. Tulistatakse otse maja pihta.
Eile magasin tädi Valja, Aljonka ema pool. Meie pool pole kuskil magada. Kõik magavad põrandal ja diivanil. Jalgu pole kuhugi panna.
Miks puhkes sõda? Me käisime emaga sügisel rahumarsil.
26.01
Üks meie maja naine sai jalgadest haavata. Need läksid paiste. Kõrvalmaja onul rebiti käed küljest.
Aga kui me peitsime end tulistamise ajal orva, sai auto akna taga mürsutabamuse.
Auto tahtis linnast ära sõita. Seal olid mees, naine ja lapsed. Naine sai raskelt haavata, aga teised hukkusid kohe. Naine karjus-karjus, aga siis suri ka.
Mina katsin kõrvad kätega ja lamasin põrandal. Ma ei suutnud kuulata, kui jubedalt ta karjub. Pärast öeldi, et ta oli lapseootel. Nende laibad viidi ära. Autost ei jäänud peaaegu mitte midagi järele.
30.01
Suvel matsime Aljonkaga mardikaid ja vihmausse. Tegime igaühele haua ja panime kivikese hauasambaks. Aga pärast ei leidnud surnuid. Siis tapsin ma paar uut mardikat ja matsin samuti maha. Tahtsin, et surnuaed oleks suurem. Loll!
Aga see pole veel kõik. Kui ma käisin haiglas vanaisa vaatamas, siis tegin midagi väga halba. Ma petsin teda. Petsin. Kui paha see on! Ja jumal karistas mind. Meie juurde tuli sõda.
03.02
Hoovis olid Vene sõdurid. Nad viisid kõik õue. Noormehed kisti paljaks ja vahiti. Mul oli väga häbi. Miks neil riided seljast võeti?
Tädid ja memmed pahandasid. Sõdurid ütlesid, et otsivad jälge. Rihma jälge justkui. Automaadirihma jälge. Ja üks noormees
