turul müümas. Jõudsin koju, aga kurk valutab. Otsustasin puhata. Hõõrusin salviga, võtsin tablette. Aga minu ema läks naabrinaise tädi Marjami poole. Ma panin tema järel ukse lukku, võtsin kätte raamatu „Punapea”, ühest poisist, jätsin tule põlema (et mitte magama jääda), heitsin pikali ja … jäin magama.
Ma magasin vist kaua ja vaat, mis sellest välja tuli: ema oli tädi Marjami pool külas. Sinna tuli ka mu kasuisa Ruslan. Ema ja Ruslan tahtsid koju tulla, aga võta näpust! Ma poleks ärganud ka kahuripaugu peale. Nad tagusid pool tundi ust, aga ma ei kuulnud neid!
Pärast – kartes, et minuga on midagi juhtunud – hakkasid tädi Marjam, ema ja Ruslan välja mõtlema lugusid teemal: „Vaene tüdruk jättis ukse lahti ja tema juurde tulid mõrtsukad.” Te ainult kujutage ette: vaene tüdruk olen mina!
Tädi Marjam peksis meeleheitlikult vastu meie seina (kardeti, et sein kukub kokku), ema kloppis kätega uksele, aga minu kasuisa Ruslan otsustas aknast sisse ronida. Me elame esimesel korrusel! Aga ta ei mahtunud aknast sisse. Pistis pea kass Miškale avatud õhuaknasse ja kukkus röökima:
„Polja! Polja, tee uks lahti! Polja, palun tee lahti. See olen mina, Ruslan!”
Ja nii edasi samas vaimus. Nüüd ma enam muidugi magada ei saanud – avasin silmad, vaatasin teda ja mul tuli pähe mõte: „Mis hirmsat und ma näen? Kurat ronib aknast sisse! Ptüi, kurivaim!” keerasin teise külje ja norskasin edasi.
Saanud aru, et ma olen elus, hakkasid kõik juuresolijad uue jõuga koputama. Isegi neiu Malika teiselt korruselt kopsis haamriga vastu rõdu – äratas mind! Siinkohal ärkasin ma lõplikult, läksin ja tegin ukse lahti. Korterisse vajusid ema, kasuisa ja naabrid.
„Polja, kas sa ei kuulnud midagi?!” karjusid nad.
„Ei!” vastasin ma ausalt.
19.03
Täna on olnud palju ebameeldivusi, suuri ja väikesi. Juhtus nii, et täna on veel ka Ruslani sünnipäev. Meie kassil Ksjušal sündisid hommikupoole pojad, aga kass Markus (kelle jätsid meile Patoška ja Asja) püüdis ühe kinni ja pures teda. Ma andsin kassile laksu. Kõige hullem on see, et kassipoeg on suremas ja piinleb.
Veel sain ma teada, et Aljonka ja tädi Valja otsustasid Tšetšeeniast ära sõita: siin pole mingit elu, venelasi tapetakse. Mägilased võtavad korterid endale. Kui Aljonka ära sõidab, pole mul enam sõpru. Dimka, Serjoža ja teised on ammugi vanematega ära sõitnud ja oma majad maha jätnud. Aga minu ema kinnitab, et armastab Tšetšeeniat ja loodab rahule.
Vaat, mida ma endale ette kujutan. Ma lähen nagu tavaliselt kooli. Vihma sajab. Sügis. Ümberringi on pilked, mõnitamine, solvangud (need saavad olema, nagu on praegugi):
„Vene elajas!”
„Me lööme ta maha!”
„Vene lipakas, mis su nimi on?”
„Sõida oma neetud Venemaale!”
(Mida ma rõõmuga teeksingi. Aga meil pole teistes piirkondades omakseid, pole elupaika. Meil pole kuhugi sõita.)
Nii ma siis lähengi üksi läbi pori, läbi pilgete ja süljelärakate, aga minu sõbrannat, minu kasuõde EI OLE!
EI – see on väga hirmus sõna. Veel hirmsam on: Jää jumalaga!
Aga vihm, tuul ja lumi jäävad. Samuti solvangud ja pilked. Ja mina olen üksipäini, Aljonkata. Uuel sügisel, uuel õppeaastal. Aga homme on minu sünnipäev.
26.03
Minu sünnipäev oli eelmisel neljapäeval. Ma sain 12.
Midagi head ei ole. Üks õnnetus teise otsa: tädi Valjat laimati. Seda kõike tegi onu Adam, kes sai trepikoja ees haavata, kui ta purjuspäi lõõtsa tõmbas. Tema kirjutaski kaebuse. Nagu oleks tädi Valja ta Vene sõjaväelastele üles andnud ja need piinasid teda ja nii kaotas ta jala.
Ja võitlejate komandör Bassajev kirjutas paberile alla – tappa reeturid – asjasse süvenemata. Nad pole ju mingid reeturid!!! Neid tuldi tapma õhtul. Võitlejad. Neljakesi. Tšetšeenid automaatidega. Neil oli käsk, hundiga pitsat ja Bassajevi allkiri. Keegi ei astunud vahele. Kõik ehmatasid ära. Jooksid minema. Ainult taat Idris, ingušš, kes elas samuti oma memmega teisel korrusel, astus trepikotta. Ta peksti püssipäradega läbi.
Aljonka ja tädi Valja jõudsid rõdu kaudu voodilina abil põgeneda – riietes, mis parajasti seljas olid. Võitlejad võtsid nende korteri endale! Tädi Valja ei saa korterit tagasi võtta. Kardab. Peidab end tuttavate inimeste pool. (Tädi Fatima rääkis meile kõigest salaja.)
Me elame ju teises trepikojas ega teadnud, et neid tuldi tapma.
Aljonka ja tädi Valja lahkuvad Tšetšeeniast, kui ellu jäävad. Ühed tšetšeenid aitavad nad välja viia. Ema keelab mul Aljonka juures käia (neid peidetakse praegu eramajades). Kui mind jälgitakse, siis tapetakse nemad ja needki, kes neid peidavad.
Kahju, et Aljonka ära sõidab. Aga nad peavad ära sõitma. Ainult et pole dokumente ega raha. Saatsime neile leiba.
Kass Markus pures veel ühe kassipoja surnuks. Me viisime emaga kassi ära. Jätsime turule – las elab omapäi, mõrtsukkass.
Tädi Aišat, onu Adami naine, neab minu ema. Räägib:
„Sina, Lena, päästsid ta, aga mina pean nüüd sandiga elama!”
Mu ema ei rõõmusta ka ise, et ära päästis.
02.04
Suutsin Aljonka juurde tungida. Neil aidatakse ära sõita. Nendega koos kavatseb Tšetšeeniast põgeneda ka onu Saša.
Istusime Aljonkaga põrandal – nii, et meid aknast näha poleks. Vaatasime vana filmi, mis on tehtud Dumas’ romaani „Kolm musketäri” järgi. Seal on laul:
Kulunud sadul kägiseb taas,
tunda jälle annab vana haav.
Mis pagan, isand, teid küll teele veab,
kas rahu endal’ lubada ei saa?
Meie ei saa seda tõesti endale lubada. Rahu. Meie emaga jääme siia. Ruslan ei saa Venemaal elada. Seal vihatakse tšetšeene. Kiputakse samuti kaklema, narritakse. Nii nagu siin vihatakse venelasi.
Kõik on sõja pärast. Kui ei olnud sõda, oli rahu.
26.04
Eile saabusid sõbrad: Saška, tema vanem vend Erik ja tädi Alja. Ootasin neid ammugi. Ei uskunud, et nad tagasi tulevad. Kui nad sõitsid detsembris Krasnodari kraisse, sugulaste juurde, palusin neid mõtteis iga päev: „Kallid, armsad naabrid, tulge tagasi! Ärge jätke mind maha! Ma armastan teid kõiki väga (eriti Erikut ja Saškat). Miks te juba tagasi ei tule? Tulge, ma igatsen nii väga!”
Isegi luuletus sündis iseenesest, niipea kui ma Erikule mõtlesin.
Räägib kohtumisest mulle
akna taga jäine tuul,
et ma näen sind varsti jälle
imelisel suvekuul.
Räägib, et sa tuled taas,
aga
