sobi, sina tulid tema juurde, aga tema läheb ära!” Erik oli vist otsustanud minuga arved õiendada.
„Ja siis? Mis siis sellest?” vastasin mina (mul ei tulnud midagi muud pähe).
Aga Saška ütles veel kõva häälega oma emale, et ma tahtsin nendega koera mängida! Aga mul hakkab seal igav. Oleksin häbi pärast peaaegu surnud.
Erik ja Saška läksid rahumeeli õue.
31.05
Meid lasti koolist ammugi vabaks.
Aljonka ja tädi Valja püüavad ikkagi kuidagimoodi ära sõita. Ma ennustasin kaartidega. Ma tahan ka nendega ära sõita.
Täna koputas Saška meie uksele. Ma tegin lahti. Ta ütles:
„Polja, tule meile külla. Palun!”
„Ei tea,” vastasin ma viimaseid päevi meenutades.
„Ma tulen sulle poole tunni pärast järele!”
Ja läks ära. Vaatan: jookseb poole tunni pärast Erikuga poiste juurde hoovi – koera mängima. Ahah! On ikka tõbras!
02.06
Vihma sajab. See nutab koos minuga.
Kui läheb õnneks, sõidavad Aljonka ja tädi Valja täna Tšetšeeniast igaveseks ära. Nad lubasid kirja saata. Tädi Valja ja Aljonka annavad kirja teistele inimestele, aga nood annavad meile edasi, et neid üles ei leitaks ega tapetaks. Asju ei antudki neile tagasi, aga lubati võtta dokumendid.
Kogu korter, kõik asjad kuuluvad nüüd ühele tšetšeeni perele, kes aitab neil ära sõita. Aga mis peamine – tädi Valja ja Aljonka on elus.Minu viimased sõnad olid: „Me lähme veel 1. septembril koos kooli, Aljonka! Nägemiseni!” Kinkisin Aljonkale hüvastijätuks kaelaketi. See oli minu ainus hinnaline ese. Veel leppisime temaga kokku, et ei lõika juukseid, kuni taas kohtume.
Loodan peagi oma sõbratari kallistada.
Aita mind, jumal!
03.06
Saška ei räägi, Aljonka sõitis ära, kirju pole.
Vaatasin eile tädi Aljaga komöödiat. Elekter tuli korraks. Tavaliselt pole majas sõja algusest saadik elektrit, vett ega gaasi.
Lugesin raamatut hiromantiast, lappasin vanavanavanaema märkmikku, kus oli kirjutatud käejoontest, ja panin kokku saatuse kaardi.
Riskist väljub võiduga. Loobub võimust kunsti pärast. Tundlik hing. Luuletaja.
Kalduvus kõhuorjusele, tundelisusele ja kavalusele. Elus tuleb ette ohtusid, mässe ja sõdu. Õnnetu armastus ja õnnelik, rahulik abielu.
Ei ole musikaalne, aga on sõnaosav.
On lõbusus ja lihtsus. Egoism ja uhkus rikuvad vahel kõik, mida on saavutanud.
Päästavad filosoofia ja huumor.
Tegelen juba peaaegu aasta joogaga. Kaks tundi päevas. Teen Hatha harjutusi ja mediteerin lootose asendis. Olen õppinud sulgema silmi ja nägema valgust. Mitte millelegi mõtlema. Eriti aitab see pärast tülisid ja solvumisi. See päästab.
Loen palju Buddhast.
06.06
Kauplen terve päeva Keskturul. Müün mahla. Onud ajavad mulle ligi. Täitsa nahaalseks muutunud, värdjad!
Ainus rõõm: nägin turul Erikut. Küsisin, kuidas läheb. Ka tema käib kaupa müümas, aitab ema, et saaks toiduaineid osta.
Palka ei maksta kellelegi. Mu kasuisa müüb pruugitud varuosi katkistele teleritele. Parandab televiisoreid. Ema müüb pirukaid, mina mahla. Aga süüa on ikkagi vähe.
Teenisin täna 19 000. Selle eest saab osta ainult leiba, võid ja karbi sairat. Ema teenis 32 000.
Ma lugesin raamatut, kui ema ütles asja eest teist taga, et mul sünnivad varakult lapsed. Kust ta seda võtab? Tuleb välja selgitada.
11.06
Ma olen kadunud inimene! Keegi ei sõbrusta minuga, keegi ei armasta mind. Mul on väga, väga halb. Ma ei tea, kas Aljonka on elus. Kuhu nad viidi? Kirja pole. Müütan hommikust hilise ööni turul mahla ja nätsu. Saška ei räägi, jookseb minema. Sõbrustab Mansuri, Baširiga.
19.06
Kodus. Ei aja äri. Vihm.
Kavatsen sulle kõik ära rääkida, Päevik, aga aega pole. Mul on asjatoimetusi: kodu koristamine, pärast pikad meditatsioonid. Mõtlen, kas mitte budistiks hakata.
Gautama oli suur filosoof. Ta ütles, et igaüks võib jõuda valgustatuseni. Aga minule tundub, et pimedus mu ümber võib mind alla neelata. Ma tahan valgustust. Ma tahan end rattast lahti rebida ja olla vaba.
Eile käisid Džambulat ja Adar, vanaisa Šamili lapsed. Nad on 20–25aastased. Kasuisa ei olnud kodus. Nad istusid ja ajasid emaga juttu.
Mulle ei meeldinud nende jutud. Minu meelest on nad muutunud, hakanud narkootikume tarvitama. Ema laskis nad sisse, sest nad on vanaisa Šamili pojad! Muidu poleks lasknud. Aga isata käituvad nad teisiti. Nahaalselt.
Džambulatil oli automaat. Ta otsustas näidata, kuidas automaadist tulistada. Aga kui ma võtsin automaadi kätte, sain aru, et vihkan relvi. Ma vihkan relvi sellepärast, et need tapavad inimesi ja loomi. Sellepärast, et kuulid tabavad puid.
Džambulat läks täitsa ülbeks ja otsustas mind emmata, kui näitas, kuidas päästikule vajutada. Ma tõukasin ta eemale ja ütlesin, et räägin kõik vanaisa Šamilile ära. Džambulat ehmus väga. Läks vennaga kiiresti minema.
21.07
Tervitus! Ma pole sulle kaua kirjutanud, Päevik.
Hakatuseks panen kirja plaani:
1. Tüli Saškaga
2. Islam
3. Retk
4. Magnetofon
5. Patoška
6. Töö/turg
7. Erik
Ma pole Saškat näinud kaheksa päeva. Ma pole teda näinud peaaegu kogu selle aja, aga praegu räägin viimasest nädalast. Äkki ilmus ta välja. Koos oma ema, tädi Alja ja vend Erikuga. Neil hakkas õhtul igav ja nad kõmpisid meie poole teed jooma. Tal jätkus jultumust öelda mulle, et ta hakkab käima Patoškaga! Avaari neiuga kolmandalt korruselt. Ta on minust aasta noorem.
Nüüd sai mulle üht-teist selgeks. Tema juurde ta viimasel ajal jooksebki! Kutsub teda tennist ja koera mängima! Mind pole ühtegi korda kutsunud.
Aga
