Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004. Полина Жеребцова

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова страница 18

Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова

Скачать книгу

aeg pahandas – ta tahtis, et sa oleksid veelgi parem”.”

      Leppisime Aljonkaga ära! Hakkasime rääkima ja kõik!

      Aga emaga on pidevalt tülid ja kõik üsna totrad. Näiteks see. On pime. Elektrit pole. Istume köögis. Meie kass Miška näugub akna all. Ta käib õhuaknast jalutamas ja tuleb jälle tagasi. Ema räägib:

      „Mine tuppa ja kutsu kass sisse!”

      „Seal on pime,” vastan mina küünalt võttes. „Ta pole ju veel aknale hüpanud! Tuleb oodata.”

      „Mine! Mine! Muidu hakkad saama!” karjub ema ähvardavalt.

      Elus pole midagi head: kogu silmnägu on punne täis – häbi on peeglisse vaadata.

      Lugesin uuesti raamatuid teismelistest. Võtsin ette „Angélique’i” köited. Vägev naine! Kuidas ma tahaksin olla korsaar või kohtuda Joffrey de Peyraciga või saada kuninga armukeseks.

      Nägemiseni! Ilusaid unesid. Kaitsku meid jumal!

Polja,Poldi,Paulina.

      Paulina – nii hüütakse mind kodus. Ruslan, ema mees, räägib, et araabia keeles tähendab see paabulindu.

      10.03

      Lugesin koraani. Milline imeline suura valetajatest!

Laimaja

      Jumala, kõige Armulisema, Halastavama nimel.

      Häda igale laimajale ja klatšijale,

      kes on vara kogunud ning seda loendanud.

      Ta kujutab ette, et ta vara muudab ta surematuks,

      kuid ei, tõesti, ta visatakse Hävitajasse.

      Ja mis ütleks sulle, mis on Hävitaja?

      See on jumala igavene tuli,

      mis neelab südamed.

      Tõesti, see sulgub nende ümber

      kõrgete sammastena.

      11.03

      Kui me Aljonkaga koolist tuleme, siis vonkleb meie ees tühi tee, betoonaiaga baas ja tühermaa. Aeg-ajalt ajavad meile seal ligi poisikesed. Aga see on tühiasi – me saadame nad seenele. Tänagi astusime tühermaal ristmiku poole ja lobisesime.

      Hiljuti vestles meiega Aljonka ema. Ta rääkis, et tüdrukuid röövitakse ja müüakse välismaa lõbumajadesse. Kuigi mina ja Aljonka tahame väga välismaal rännata, siis sellesse majja küll mitte.

      Olime juba maanteele jõudnud, kui äkki kihutas meie juurde helesinine auto. Ja kujutage ette: see jäi seisma just meie kõrval! Uks avaneb, aga ümberringi pole ainsatki inimest. Põllud, tühermaa, betoonaed … Te ainult kujutage ette! Aljonka lõi kohe araks, aga mina ei jõudnud veel ehmudagi, sest autost ronis välja mürakas onu! Aljonka (ema õpetas talle nii) hakkas jooksma ja röökima:

      „Appi! Ruttu! Päästke!”

      Mina tardusin soolasambaks. Pärast seda, kui olin autost kümne meetri kaugusele taandunud. Onu vaatas põgenevat Aljonkat ja tema nägu venis üllatusest pikaks.

      Tüdruk,” ütles ta, „ega sa ei tea, kus asub Polonskaja tänav?”

      „Ei!” vastasin mina ja jooksin Aljonkale järele.

      Olime temaga jooksnud peaaegu tühermaa servale, kui näeme: auto sõidab meile jälle järele.

      „Oi, Polinake, oleme omadega sees,” räägib Aljonka. „Noh, jää hüvasti, emake!”

      „Anna käsi!” ütlesin ma ja me hakkasime jooksma nii kiiresti, kui jalad võtsid.

      Jooksimegi eest ära. Aljonka on kindel, et see oli maanteeröövel.

      „Ma ei lähe enam kunagi tühermaale jalutama,” ütles sõbranna. „Kui veel midagi sellist juhtub, siis ma ei ela seda üle!”

      Ja mis te mõtlete?! Olime vaevu jõudnud mahapõlenud viiekorruselise majani, mis moodustab meie neljast kortermajast vene П ülaserva, kui taas peatus auto. Sellest hüppas välja mehenäss ja küsis:

      „Lapsed, kus siin elab tädi Zarja?”

      „Ei tea,” vastasin mina.

      Aljonka hakkas hirmust värisema ja jooksis sõnagi lausumata oma ema juurde.

      „Mida sa teeksid, kui mind autosse tiritakse?” tundsin ma pisut hiljem huvi.

      „Jooksen loomulikult minema,” vastas Aljonka ausalt.

      Oleksin peaaegu minestusse langenud.

      „Aga sina?” küsis ta igaks juhuks.

      „Löön autoklaasi puruks, teatan sõjaväepostidele. Küll nad üles leiavad!” vastasin mina. „Poste on kogu linn täis. Märkamatult ei saa minema sõita.”

      „Mõttetu. Parem on jalga lasta!”

      Ma ei hakanud vaidlema: kui inimene ei taha võidelda, ei ole tal millestki kasu.

Polja

      12.03

      Läksin jälle Aljonkaga tülli. Tulime koolist: mina, Aljonka ja Zulja. Zulja on tšetšeenitar, aga teised ei sõbrusta temaga, narritavad. Ta on vaesest perest ja paksuke. Äkki küsib Zulja:

      „Aljonka, kas sul vend on?”

      „Mul pole kunagi venda olnud,” vastab Aljonka.

      „Aga Luka?!” küsin ma, sest mulle tuli meelde tema onupoeg, kellesse ta on salaja armunud.

      Aljonka tormas joostes eemale ja röögib sealt:

      „Mis on sinul asja minu ja minu sugulastega, sa ülbe lojus?!”

      Ütlen otse, et mul vajus suu lahti.

      Zulja õppis Aljonkaga esimeses klassis, teises koolis. Nii et Aljonkast teadis ta niikuinii kõike. Kuuldes Aljonka sõimu, keeras Zulja teisele teele. Aga mina jooksin Aljonkale järele. Ma ei saanud aru, millega olin teda solvanud.

      „Mis nüüd siis lahti?” küsin ma.

      ”Sa rääkisid talle kõik ära!!!” halab Aljonka ja trambib raevukalt jalgu. „Sa ütlesid, kuidas ma teda armastan; ütlesid, et kui ta suureks kasvab, saab temast minu mees!”

      „Ma pole midagi sellist rääkinud …”

      „Valetad! Lollakas! Kaabakas!”

      Ja läheb edasi, nagu poleks midagi olnud. Ma hõikasin teda, näitasin talle vaikides keskmist sõrme – ropp žest, mida olin näinud ägedas ameerika filmis – ja läksin samuti teises suunas. Kas pole see Aljonka ikka loll? Ja võibolla olen seda minagi. Paulina

      15.03

      Leppisin Aljonkaga ära. Küsid, kuidas? Väga lihtsalt: ta astus majast välja ja ütles:

      „Polja, palun anna mulle jumala pärast andeks!” ja tegi mulle sellise grimassi, et ma hakkasin naerma ja andsin talle kohe

Скачать книгу