ja Saška jooksid kohe meie poole, külla. Elektrit ei olnud. Istusime küünalde valgel ja mängisime kaarte. Pärast kutsusid nad mind enda poole, aga ma ei läinud.
Täna panin selga oma kõige ilusama halati ja kammisin pead. Ema märkas seda ja räägib:
„Polja, sellest ajast, kui poisid saabusid, oled sa hakanud enda eest hoolitsema!”
„Ei, ma ei lähe neile isegi külla,” lendas mu suust (kuigi see pole tõsi).
„Nad ei kutsugi!” lõikas ema.
Ei tea, miks, aga ma punastasin kohutavalt. Ma ei lähe vist tõesti nende poole. Saška ütles saladuse, et nad ei tulnud kauaks – sõidavad kahe nädala pärast Tšetšeeniast ära. Nad tulid oma vanaemale järele. Vanaema rünnati ta enda majas. Rööviti paljaks. Hirmutati. Ta on vana, elas meist kaugel, mikrorajoonis.
„Elu on raske”. See on tõesti nii.
28.04
Ma ei läinud kooli. Angiin.
Eile hiilisin jälle Aljonka juurde, eramajade rajooni. Nad ei ole veel ära sõitnud. Võitlejad otsisid neid – ähvardasid maha lasta vanaätt Paša, kes oli Aljonkat ja tädi Valjat enda juures varjanud. Tal tekkis südamerike, ta on suremas.
Võitlejad on end korteris kindlalt sisse seadnud. Välja ei saa ajada! Nad ei taha kuulda tõde onu Adami kohta.
Aljonkal ja tädi Valjal ei õnnestu Tšetšeeniast ära sõita. Mis siis teha? Kas nad tapetakse?!
Nägin Saška ja Eriku vanaema. Tema nimi on Tosja.
03.05
Mulle osteti kleit! Läksin kohe Saškale külla.
10.05
Müün turul mahla. Teenin söögiraha.
Käisin naabrite pool: Saška, Erik, tädi Alja. Aga Saška keeldus ilma igasuguse põhjuseta rääkimast ja jooksis Baširi poole. Jalgpalli mängima. Aga Erik läks Mansurile külla. Pidin olema hapukoorega pliinide, tädi Alja ja televiisori seltsis. Rohkem ma nende poole ei lähe!
Oh, kui see Bašir mulle ette juhtub!
13.05
Olin Eriku pool. Ta laskis kohe jalga, aga Saška istus-istus ja tõmbas ka minema.
Nüüd on mul plaan, mida öelda: homme näidatakse filmi „Kolme südamed” ja ma ütlen Saškale, kui ta mulle järele tuleb: „Tule siia. Kellele ma külla tulen? Sulle või tädi Aljale? Miks sa mind kutsud, aga ise lähed jalutama? Kui sa ei taha sõbrustada, siis nii ütlegi!” Vaatame, mis sellest välja tuleb.
Emal on varsti sünnipäev. Ostsin talle kingituse.
18.05
Mis puutub Saška noomimisse, siis mul ei tulnud muidugi midagi välja. Ta tormas järgmine päev kohale ja ma andsin talle andeks. Aga praegu muust.
Päevik, ma käisin Eriku ja Saškaga aedades-aiamaal joogivett toomas. Meie majades pole vett. Tassime pangedega. Poisid norisid minu kallal terve tee, aga mitte vihaselt, vaid naljaga pooleks. Yupi mahla pärast. Nad rääkisid, et ma ei sega seda karahvinis mitte lusikaga, vaid kätega. Nojah, mu käsi on pisut värvi muutnud.
Siis irvitasid nad sukkade üle. Kutsusid mind Pipiks. Kui me astusime mööda pori aedade vahel, said sukad minu õuduseks mustaks, ja nad naersid veel ka selle üle. Seejuures Erik naljatab ja Saška kiidab järelejätmatult takka, kurjam.
„Kui me detsembris Tšetšeeniast Venemaale sõitsime, siis me ei teadnud!” ütles Erik. „Nüüd tulime tagasi ja näeme: sa oled rumal, väike, rätiga räpakott. Meil olid seal vene külas ehtsad, miniseelikutega tüdrukud! Nad tantsivad laua peal ja joovad! Ja suudlevad. Aga sina oled rumal laps.”
Ma solvusin väga. Tahtsin nutma hakata, aga ei hakanud. Erik nägi seda ja andis mulle võmmu. Mina kiskusin teda juustest. Pärast seda ütles ta, et poisid ja tüdrukud ei pea kaklema, vaid tegelema millegi muuga, aga mina saan sellest aru alles paari aasta pärast. Siis fantaseeris ta veel üht-teist.
Miks ta mind õpetab? Ma olen 12aastane!
Saška on 11, aga Erik sai hiljuti 15! Ja Saška, kes vandus mulle armastust ja palvetas minuga koos rahu eest meie linnakeses, kiitis nüüd vanemale vennale takka.
Me seisime veejärjekorras kaua. Kui sinna tuli üks 14aastane neiu, hakkasid minu sõbrad talle naeratama. Hakkasid puistama komplimente, eputama ja külge lööma. Aga mina võtsin vett, läksin koju ja olin väga solvunud.
20.05
Käisin koolis. Mulle meeldib Imran. Ta on minu klassivend. Tal on rohelised silmad. Kuigi Erik ja Saška meeldivad mulle ka. Ma ei tea, Päevik, kas sa suudad mind mõista: ma ei saa isegi endast aru.
25.05
Käisin koolis. Meil oli koondus – kõik rivistati klasside kaupa üles. See oli sellepärast, et 11. klassil on eksamid. Räägitakse, et nüüd tuleb tunnistusele hundiga pitsat. Selline pitsat on ainult Tšetšeenias. Mujal seda ei tunnustata. Meid filmiti kaameratega, näidatakse vist televiisoris.
Aga mina katsin kõrvad kätega kinni, ja mitte ainult mina, vaid kõik tüdrukud. Poisid pildusid rivistusel otse jalge ette lõhkepakette ja paugukaid, aga keegi ei teinud neile märkust.
Saška ei sõbrusta minuga. Eile, kui me saabusime emaga tädi Alja poole külla, küsis ta:
„Kas mängid meiega pimesikku?”
Ma vastasin:
„Olgu.”
Aga siis tuli Bašir ning kutsus Eriku ja Saška õue palli mängima, koera. Saška muutus ülevoolavalt rõõmsaks ja huilgas:
„Hurraa! Hurraa! Mina olen koer, tšurr, mängus, mina olen koer!”
Seda sellepärast, et see, kes on koer, võtab teistelt palli ära.
Siis tuli minu kasuisa ja ema läks koju, meie esimesele korrusele. Mina jäin.
Ütlen Saškale:
„Kas tohib, ma mängin ka teiega koera?”
Saška vastas:
„Asi pole tohtimises, vaid sul hakkab igav,” ja kükitab, paneb ketse jalga.
Aga Erik räägib:
„Polja, sa tulid ju Saškale külla? Kuhu ta läheb?”
(Seda küsimust kartsin ma kõige rohkem.)
„Ma …” tahtsin ma vastata, aga siis segas vahele tädi Alja:
„Polja tuli meie poole!”
Aga Erik ei taltunud:
„Polja tuli minu noorema venna Saška juurde! Aga tema läheb ära! Miks?”
„Mis
