Eestlast aga Trans-Siberi raudtee jalust ei raba. Kui n-ö vägivaldselt reisielamust üldistada, paelub neid turiste, kes ööpäev läbi viinaklaasi taga ei sotsialiseeru, reisi sisemine ilu, võimalus pikkadeks loodusest inspireeritud sisekaemusteks. Aeg iseendaga? Nii oli vähemalt minuga.
Meie reis toimus kruiisilaeva põhimõttel toimiva luksusrongiga. Vahetevahel tegime päevaks-paariks peatuseid. Ööbisime hotellides ja käisime pikematel väljasõitudel.
Selline formaat ei ole tavapärane. Üldjuhul jääb iga rätsep oma liistude juurde: rongifirma müüb pileteid, hotellid pakuvad majutust, ekskursioone teeb keegi kolmas. Abitu turist sipleb kõige keskel omapäi. Kuna reisi planeerimine osutus suureks peavaluks, otsustasimegi puust ja punaseks valmis tehtu kasuks. Kui reklaamis lubati luksusrongi, siis tegelikkuses sõidutas meid lihtlabane Vene vagunitega Saksa reisifirma logodega liikur. Reisiseltskonnaks – üllatus-üllatus – peaasjalikult pensionieas sakslased. 19liikmelisse inglise keelt kõnelevasse rühma kuulusid hollandlased, käputäis ameeriklasi, paar belglast ja noor venelanna.
Olgugi, et minu Pekingi esmakülastusest oli möödas vaid viis aastaringi, võinuks Hiina pealinna arengut kirjeldades nähtu ette lisada vaid kaks sõna: veelgi enam. Rahvamasside, kõikvõimalikest ajastutest pärit arhitektuuri, kaubavaliku ja kultuuri poolest teeb 21,15 miljoni elanikuga suurlinn silmad ette paljudele riikidele, linnadest rääkimata.
Pekingi esmakülastajatel läheb aur enamasti Keelatud Linna, Taevatempli, Hiina müüri, Tiananmeni väljaku ja Mao Zedongi mausoleumi külastuse peale. Teisel korral on suurem tõenäosus saada kohaliku igapäevaelu lainetest läbi loksutatud. Just siis, kui kohustuslikud turismiatraktsioonid käidud-nähtud saavad, avanevad silmad kohaliku elu vastuvõtlikkuse suhtes justkui kaevuluuk. Kui linn oleks raamat, siis järsku loed sellest hoopis teisi peatükke. Tuiasin kohtades, kus turist ei käi. Sõin ja poodlesin paikades, kuhu ränduri jalg ei satu. Võrreldes võrreldamatut, on tänapäevane Peking nagu New York, aga veelgi glamuursem, modernsem, puhtam, rohelisem, külluslikum. Seda kõike küll oma agadega …
Kuidas Hiinas aru sain, et väliselt vahva pealispinna all on inimõigused veel vaeslapse rollis? Youtube’i ja Facebooki lehed Hiinas ei avanenud. Kuidas Pekingis ära tundsin, et olen turistikohas? Keegigi rääkis viimaks inglise keelt! Kuidas aru sain, et midagi kahtlast toimub? 40aastane soravat inglise keelt kõnelev hiinlasest „tudeng” uuris, kas olen üksi ja võiksin temaga kohvikusse minna. See on tavaline turisti petmine – hirmkallites teemajades arve kruttida ja välismaalane maksma jätta … Kuidas aru sain, et taksojuht tahtis mind haneks tõmmata? Teeskles, et sai minult valeraha. Nõudis agaralt sadat jüääni, et siis mulle juba tegelikku valeraha tagasi anda. Väljusin pooleldi autost, pistsin täiest kõrist inglise keeles abi ja tõlki karjuma. Taksojuht ehmatas kaameks. Karjus minu rahustamiseks: „Ok! Ok! Ok!,” Võttis nobedalt vastu pakutud summa, mille ta esialgu valeraha pähe ära oli põlanud, ja käratas: „Fuck you!”. Selleks ajaks olin taksoukse enda järelt juba kinni saanud. Kuidas aru sain, et Hiinal selgelt juba liiga hästi läheb? Überluksuslikus juveelipoes keeldus müüja sõrmust vitriinist minu jaoks välja võtmast. Mõmises: „Too expensive” – „Liiga kallis!” Kuidas omal nahal tunda sain, et Hiina ajab nii poliitikas kui ka äris selgelt oma joont? Enamikes moodsates kaubanduskeskustes ei tunnistatud ei Visat ega ka Mastercardi. Müüjad pööritasid silmi. Küsisid kohalikke kaarte või sularaha.
Kaks Pekingi päeva selja taga, kupatati meid rongi. Rööbastel seiklus võis alata. Betoondžunglist oli hommikul ärgates saanud liivamägede ja küngastega kõrb. Aknast vilksatasid eeslid, mõni üksik hobune üritas aasa meenutavate rohututtide vahelt kehakinnitust leida. Vahetevahel jäid silma kariloomad. Maastiku vallutanud hiigelrohututtide vahelt paistsid üksikud savimajad. Mida lähemale kahe riigi piirile jõudsime, seda rohkem märkasime rändhõimudele omaseid telkmaju, jurtasid. Teekonna täpse jälgimiseta GPSilt olnuks raske öelda, kas asume Hiinas või Mongoolias. Fakti, et kogu reis toimub 21. sajandil, tuletasid meelde vaid lõputud elektriliinid. Tõsi, märkamatuks ei jäänud ka keset tühermaad üles tõmmatud mobiilsidemastid. Tiibu pööritasid võimsad tuulepargi tiivikud. Maha ei saa salata raudtee äärde loobitud prügi ja põõsastesse kinni jäänud kilekotte.
Aknast välja põrnitsemine lõppes keskpäeva paiku. Olime jõudnud piirilinna Erliani. Ees ootas lõuna ja kogu reisi esimene ja viimane rongivahetus. Põhjuseks omavahel sobimatud Aasia ja Venemaa raudteerööbaste mõõdud. Kotid kuulekalt kokku pakkinud, asusime teele. Restoran ootas poole kilomeetri kaugusel. Vahemaast polnuks ehk suurt lugugi, kuid väljas ootas meid lõõskav päike ja 33kraadine kõrbekuumus. Ometi olid õiged vintsutused alles ees. Hiinapärastest roogadest lookas laua taga seitset käiku kugistades ei tulnud meile pähegi, et programmis välja reklaamitud rongide vahetus plaanipäraselt ei pruugi sujuda. Teadmata põhjustel olevat Moskvast Mongooliasse sõitnud Zarengoldi rong rajalt maha tõmmatud. Vastutava pardadirektori naeratuse taga paistis sulaselge ärevus. Tunnid möödusid. Eakate kaasreisijate näole ei toonud naeratust isegi mitte 25minutine Mongoolia muusikute raudteejaama perroonil spetsiaalselt meile esitatud välkkontsert. Mõnevõrra aitasid pettunud rahvamassil auru välja lasta reisifirma kulul pakutud karastusjoogid ja õlu. Kogu rongitäis pisikese rongijaama konditsioneeriga
VIP-ruumi ei mahtunud. Kolmest suveniiride- ja pudi-padi-leti imetlemisest sai samuti kiirelt villand. Valitses tülpimus.
Umbes kella seitsme ajal õhtul veeres sõna otseses mõttes meie õuele õnn, sedapuhku kauaoodatud rongi kujul. Kottide rongi laadimine oli jäätud kohaliku kaitseväe hooleks. „Dušši!” karjus mulle kogu päeva higistanud keha ja lahtiste kingade kandmiseks tolmuvärvi muutunud varvaste vahed. Ei läinud kaua, kui puhta moega rongi õhtusöögilauas istet võtsime. Saabus öö. Vaguniga samas taktis rööbaste vahel õõtsudes tekkis tunne, nagu oleksin uinunud hiiglaslikus titekärus.
Hommikul kupee aknakatet kergitades kiirgas väljas ere päike. Zarengoldi logodega bussid olid Mongoolia pealinna Ulan-Batori rongijaama esise kenasti umbe tõmmanud. „Kas teate, miks Ulan-Batori liiklus läänest tulnud inimestel juhtme kokku ajab?” uuris kohalik giid läbi bussimikrofoni. Vaikus. „Sest autot juhitakse siin maal nagu hobust!” Naerupahvakas. Tegelikult ei teinud giid üldse mitte nalja – täpselt nii oligi.
Maavarade poolest rikkas Mongoolias on kapitalismi lipu all riiki purjetanud ka moodsa ühiskonna pahupool: meeletu tarbimise tulemusel tekkinud jäätmete probleem, linnastumine, ummikud, triiki täis autobussid. Kõike seda kroonib eriti saastunud õhk, mis mäeahelike vahele pidevalt kinni jääb. Kesklinnas ilutsevad naljakad reklaamsildid: Volkswageneid ja Sierrasid teenindav Vip Autopesula, restoran Authentic American Pizza, Rich Korean restoran, L. A. SPA.
Linnaekskursiooni käigus näeme raudteemuuseumi, tuvidaamiga Choijin Laama templit, veel üht templit ja mõistagi keskväljakul asuva Tšingis-khaani kuju. Mongoolia pealinnast kustumatut muljet ei jäänud.
Päev kogus mõnusamad tuurid üles õhtu eel. 90minutine bussireis Mongoolia Alpidele, lähimasse rahvusparki, jäi meelde mitme kandi pealt. Pildistasime üles nii jakke kui ka kõrgeid kivihunnikuid. Viimastega on Mongoolias üldse omaette lood: iga kord, kui kultuurist lugupidav pärismaalane teekonnale asub, käib ta kolm korda ümber kivihunniku, igal ringil ise ühe kivi juurde lisades. Nii tulevat rikkus, reisiõnn kui ka üldine heaolu. Seal, kus olemasolevat hunnikut parasjagu ees ei leita, alustatakse uue kasvatamist.
Muinasjutuslikest rahnudest ümbritsetud mäenõlvale jõudsime paar tundi enne päikeseloojangut. Silmitsesin loodust nii, nagu oleksin seda näinud esimest korda. Ronisin kõrgema mäeaheliku jalamile loodushääli kuulama. Kauguses virvendas loomakari, keda koerte haugatuste saatel ööpimeduse eest varju aeti. Rohelisel aasal värvi andvad ohtrad põllulilled olid selleks päevaks õied kokku tõmmanud. Maad hakkas võtma pimedus. Sipelgatena jurtade vahel
