kulunud kaksteist päeva.
Ettevalmistused pealinna jõudmiseks algasid kogu rongipersonalil samal hetkel, kui Kazanis rongi uksed meie jaoks viimast korda kinni läksid. Korduvad meeldetuletused viimane kui üks asi kupee arvukatest soppidest kokku otsida kõlasid nii õhtul kui ka hommikul. Terves rongis võttis maad teatav, lõpufinišisse jõudmisega võrreldav elevus.
Viimased kaks päeva bussidega Venemaa pealinnas ringi vurada tundus kogu läbitud reisi meenutades lihtne kui lapsemäng. Hommikul, kui vagunisaatjate abiga olid suuremad ja väiksemad reisikotid perroonile tõstetud ja sealt edasi bussidesse pakitud, ootas ees kõik see, mis üht Moskva külastajat kiirvisiidi raames oodata võib: mõistagi Kreml, Punane Väljak, Gumi kaubamaja ning kesklinnast veidi eemale jääv vaateplatvorm, kus kohalikud paremate riietega ennast näitamas ja teisi vaatamas armastavad käia. Õhtusest programmist ei puudunud ka sõit Moskva metroos.
Moskvast pärit giid Larissa tundis end bussijuhi kõrval esiistmel sama koduselt kui kala vees. Mikrofon käes, poleks teda aastaarvude ja muude igavavõitu faktide korrutamisest tagasi suutnud hoida ka kõige tugevamad loodusjõud. „Larissa, aitab küll kirikutest, läheme sinu poole koju, seal oleks palju põnevam!” hõikas naljanina John vahele, kui bussi kõlaritesse imekombel paarisekundiline vaikus tekkis. Rühmale paistis mõte meeldivat. Kiitvad hõiked rääkisid iseenda eest. Kimbatusse sattunud Larissa näis mõtet lühikeseks ajaks isegi kaaluvat. „Ma pole kodus olnud kuu aega. 17aastane poeg pole suurem koristaja. Ei taha teada, mis tuppa astudes ees võib oodata. Andke andeks, aga minu juurde me paraku ei lähe,” vuristas naine vastuseks.
Programm jätkus nii nagu ette nähtud. Õhtu kulmineerus piduliku õhtusöögiga. Giididele libistati solidaarselt jootrahaümbrikke. Etiketile kohaselt keegi selja taha jäänud reisi kohta halba sõna ei öelnud ega hinna-kvaliteedi suhte üle nokkima ei hakanud. Õnneks ei leidunud ka neid, kes kogemuse suhtes positiivses mõttes vinti üle oleks tahtnud keerata. Neutraalsete meeleoludega pidulauast lahkudes jäi üle vaid järgmist päeva ja kodulendu oodata.
Reisifoorumites pooleldi läbi huumoriprisma räägitud turistide eluohtlikest seiklustest Moskva taksodes saime kinnitust järgmisel päeval kella kolme ajal, kui tutvuste kaudu leitud soodsa taksofirma päevinäinud välimusega logu meie viietärnihotelli ette keeras. Kuulduste kohaselt võtvat Šeremetjevo lennujaama jõudmine kesklinnast vähemalt tunni, halva õnne korral kaks kuni kaks pool. Põksuvate südametega kella vaadates kokkulepitud ajast pool tundi hiljaks jäänud taksosse istudes jagus ärevust rohkem kui rubla eest. Õnneks ei olnud pühapäevane liiklus kaugeltki hullemate seast, millega Moskva üllatada võib. Ometi küttis adrenaliinitaseme korralikult üles erinevate sõiduradade vahel sajakilomeetrise tunnikiirusega haake tegev taksojuht, kes samal ajal ennastunustavalt mobiilisõnumeid tippis ning aeg-ajalt teise käega Red Bulli purgi järele haaras. Taksos möirgas vali muusika ja pooleldi alla lastud akende vahel vilises tuul. Pisikese jässaka mongoliitsete joontega autojuhiga ma kliendi mugavuste teemal väitlusesse laskuda ei soovinud. Võtsime kogu hullumeelset rallit osana Trans-Siberi raudteel sooritatud reisi lõpuspurdist. (Ma ei mäleta, et iial varem pooletunnise sõidu jooksul viis korda turvavöö kinnitust oleksin kontrollinud.)
Trans-Siberi rongisõidu kohta on keeruline hoobilt musta või valget öelda. Võibolla kehtib just läbi Venemaa kulgeva rongireisi kohta kõige tabavamalt mõttetera: mida otsid, seda ka leiad. Üldjuhul paelub enamike reisijate jaoks askeetlik narivooditel mööda saadetav marsruut napi eelarvega seiklusjanulisi seljakotirändureid, kes pärast viiendat pitsi kõiki maailma keeli räägivad – otsitakse suhtlemist ning seiklusi ja seda ka leitakse. Veel minnakse maailma pikimale raudteeliinile otsima ka Venemaa hingeelu. Nuusutada saab rongiaknast või jaama platvormidelt sedagi. Üks, mis selge: punktist A punkti B pääsemiseks läbib otsast lõpuni selle vahemaa ainult turist. Juba ammu on lennusõit nii ajavõit kui ka rahakotti säästvam variant.
Soomes Vantaa lennuväljalt kodu poole sõites tundusid selja taha jäänud viimased päevad justkui unenägu. Olgugi, et Venemaa pealinn Moskva asub kaardilt vaatates kodu mõttes vaid kiviviske kaugusel, ei saa seda öelda muude külastatud paikade kohta. Ulan-Batori, Ulan-Ude, Irkutski, Novosibirski, Jekaterinburgi asukohta kodus olles kaardilt vaadates tundub aina uskumatum, et sellisesse kohta kunagi sattunud olen. Üks, mis selge: sadade eri rahvuste, mõtteviiside ja arusaamadega suurriigi hingeelust nägime 15 päeva jooksul vaid tolmukübemeid.
MINU SANDY
Kui päikesepaistelisel pühapäeval viimaste seas Stockmanni hullude päevade ajal soodusmüügis olnud New Yorgi lennupileti sappa haakisin, oli plaanis teha ja näha kõike muud kui orkaani. Ometi läks teisiti.
Sinisesse sügistaevasse saabusid esimesed murepilved kolmandal New Yorgis viibimise päeval. Sõnumitoojaks sai sõbranna Kadri, kes ärevale ilmateatele viidates kokkulepitud küllakutse osas meelt muutis. „Vist ei ole hea mõte laupäeval seitse tundi rongis istuda, et juba teisipäeval tormist räsitud suurlinna kaosega võidelda,” vihjas Virginia osariigis kanda kinnitanud kunagine koolikaaslane. Kehitasin õlgu. Moraal enne Sandyt oli suhteliselt ühene: meedia tormihirmudest toitubki. Kaost on ennustatud varemgi. Aga asjatult. Peatselt puhkeva orkaani jutt käis Suure Õuna õhtusöögilaudades paar päeva enne õiget kuupäeva rohkem naljaga pooleks.
Reedel, kui Virginias ettenägelikumad kohalikud vara kaitseks liivakotte tassisid, vedelesime meie sõbranna Liisiga New Yorgis 44. katusekorruse Manhattani ja East Riveri panoraamvaatega basseinikompleksis. Keerutasime end mullivannis ühelt küljelt teisele. Siunasime lohakat vetelpäästjat, kes iitsatamata pealt vaatas, kuidas karvased pesemata mehed Pesemine kohustuslik silti eirates kuiva kehaga basseini hüppasid. Siis meil veel tõelisi probleeme ei olnud …
Laupäev oli päev nagu iga teinegi. Lihtsalt selle vahega, et hoiatusi meedias peatselt läheneva tormi kohta saabus aina rohkem ja rohkem. Ühistransporti hakati vaikselt koomale tõmbama. Metroo lõpetas töö. Autoga liiklemist soovitati vältida. Asutused rakendasid lühendatud tööpäeva poliitikat. Poed sulgusid. Väljas ulus tuul. Mitte küll selline, mis kedagi veel lendu viiks, kuid oli aimata, et midagi on tulekul. Tõelist tralli ennustati pühapäevaks. Ilmaennustus eksis. Tegelik möll tabas suurlinna esmaspäeva öösel vastu teisipäeva.
Päev otsa 28. korruse akna taga vilisenud tuul mutus eriti intensiivseks kuue paiku õhtul. Õnneks olime selleks valmistunud. Kokku kandnud toidumoona ja selgeks teinud evakuatsiooniplaanid. Põgus intervjuu uksehoidjaga päädis teadmisega, et elektrikatkestuse korral toimivad meie koduks olnud kõrghoone liftid generaatori pealt. Ühesõnaga, muretsemiseks polevat põhjust. Etteruttav faktitäpsustus: liftid olid pärast orkaani rivist väljas neli päeva. „Ei tea, kas peaks aknad ka kinni teipima?” konsulteeris Liis interneti teel ehitusspetsialistist isaga. Aknaid me siiski teipima ei hakanud, sest spetsialisti sõnul lendavat aknaklaas pigem tuhandeks väikeseks killuks, mitte üheks suureks, mida kleeplindiga püüda. Niisiis teipis Liis kinni vaid aknalengid, et raamide vahelt puhuv marutuul neid hooga lahti ei lükkaks. Elektrikatkestuseks valmistusime täislaetud mobiiliakudega. Igaks elujuhtumiks said aegsasti ka olulisemad telefoninumbrid paberile kirjutatud. Külmkapis leidus mõistlikus koguses toitu, mida gaasipliidil vajaduse korral rahulikult soojaks sussutada.
Tuul peksis vastu akent ja õues aina pimenes. Hoolimata hoiatusest akendest võimalikult kaugele hoida, oli kiusatus kaldast aina kõrgemale loksuvat East Riverit aeg-ajalt siiski piilumas käia. Kaheksa paiku nägin teisel pool jõge esimest korda, kuidas taevas mõneks sekundiks helesiniseks värvus. Sellel hetkel ei osanud ma seda veel üleujutatud
