usse. Lugu elust, sõjast ja rahust
Tänuavaldus
Tänan südamest kirjanik Enn Nõud abi eest Eesti ajaloo küsimustes, nii mineviku kui tänapäeva osas, mil see väike maa pingutab, et hoida elus võitlusvaimu ja säilitada sõltumatust.
Mõned nimed selles raamatus on muudetud, sest pole tarvis heita varju eelmise põlvkonna järeltulijatele, kelle esivanemate käitumine oli kooskõlas nende ajaga. See, et me praegu teame paremini, ei tähenda, et oleksime nende olukorras teistmoodi käitunud.
Proloog
TÕOTATUD MAA
Kui pr. Liki Toona kolmapäeval, 27. okt. õhtul peale kella kuut töölt koju tuli, leidis ta korteris oma ema, 91 a. vana Ernst Enno lese verisena ja segasena eest. Tema rahakott, kus oli olnud üle 7-me naela raha, oli tühi, kuid ema hoidis käes ühte verist naelalist. Tütar helistas haiglasse ja kutsus välja politsei.
Veel selgus, et kõrvalkorterisse oli tahetud sisse murda, ukse klaaspaneelid olid purustatud. Teisel päeval vähe närvishokist toibunud pr. Enno jutust tegi politsei järelduse, et vanaproua läks ukse tagant kuuldud müra peale ust avama, kuna arvas, et tegemist on postiga. Kui ta oma ukse avas, lõi sissemurdja teda rusikaga näkku, milline hoop vanaproua maha paiskas, tungis tuppa ja tühjendas laual oleva vanaproua rahakoti, kusjuures üks nael põgenedes maha kukkus. Pr. Enno jäi segasena tuppa maha, oskamata abi otsida. Ta ninast ja kurgust tuli verd. Nii leidis teda tütar.
Politsei arvates oli sissetungija narkootik, kes oli huvitatud sularahast millega mustal turul uimastusvahendeid osta.
Pr. Enno pole haiglas veel saadud närvishokist üle saanud, kuid füüsiliselt on ta olukord parem. Aga on lootusi, et tugev elutahe aitab kõrges eas vanainimese üle 1.
„Tule kähku,” ütles ema hääl telefonis. „Mämmä haavad on küll paranenud, aga ta pole enam see, kes ta oli. Saate veel koos olla.”
Sõitsin kohale nii ruttu kui võimalik. Viibisin parajasti Ameerika Ühendriikides, abikaasa oli haige ja poeg käis koolis. Olin seda kutset oodanud ja kartnud juba aastaid, võib-olla isegi suurema osa oma küpsest elust. Olin näinud seda tulemas sest ajast, kui vanaema käekirjast sai imelik salakiri, mis meenutas pigem egiptuse hieroglüüfe. Oma viimases kirjas suutis ta vaevalt moodustada sõnu: „Elagu ilu ja headus!”
Kui ema avas nende Londoni korteri ukse Finborough Roadil, näis ta selline nagu ikka, ent olin juba varajases nooruses aru saanud, et mitte miski pole nõnda, nagu näib. Ka meeleheitel inimene võib naeratada. Ema oli alati osanud olukordi meie kõigi eest lahendada. Ta oli meid juhtinud, meid otse füüsiliselt vedanud läbi sõjast lõhestatud Saksamaa. Aga me polnud temaga kunagi nii lähedased, nagu olime vanaemaga, ehkki ma austasin ema, armastasin neid mõlemaid. Pinget tajusin alles siis, kui ema mind kallistas. Olime mõlemad kaotamas osa endast.
Ema ja vanaema eesti pagulaspõlvkondade jaoks oli unelm vabastatud kodumaast kunagi olnud päris tõeline. Olin kasvanud nende kõrval, jagades nendega nende unistusi ja pettumusi, ent kuna olin meie põgenemisel Eestist vaid seitsmeaastane, võisin üksnes uskuda, mida mulle räägiti. Ning mõnikord polnud lood selgelt sellised, nagu näisid olevat. Nii näiteks pidi rahuaeg, olukord, mida ma polnud kogenud alates kolmandast eluaastast, tegema lõpu ka mu luupainajatele. Ent kui rahuaeg saabus, leidsime kõik end justkui kuivale jäänuna – see oli kõigi teiste, aga mitte meie rahuaeg.
Kui abiellusin ameeriklasega ja siirdusin Ameerikasse, tõotasin endale, et ei lase end püüda lõksu hoiakusse, mida suurem osa pagulastest nimetas pagulasmeelsuseks. Inimesed, kes arvasid, et Nõukogude Liit variseb veel meie eluajal kokku, elasid mingis unelmas, minu põlvkonnal aga oli vaja edasi minna. Loomulikult hoidsime omavahel sidet. Me austasime oma vanemaid ning mõistsime, et kuigi meil on oma elu, jäävad nii meie minevik kui meie rahvuslik eestlaseks olemine alles isegi siis, kui elame inglise keelt kõnelevas maailmas, kus pole olemas midagi tollasest minevikust.
Minu abikaasa ja poeg eesti keelt ei kõnelnud. Kuni ema ja vanaema elasid, püsis ka minu identiteet. Kuid nende surres pidi koos nendega paratamatult surema kõik, mida ei saa tõlkida inglise keelde. Üks vanaema sõpru kinkis mulle raamatu Eesti ajaloost. Raamatu eeslehele kirjutas ta: „Armsale Elinile – ära eales unusta kodumaad ega kaota usku, et Eesti saab jälle iseseisvaks.” See juhtus 1960. aastatel. Too raamat rippus mu südametunnistusel nagu raudkuul ahela otsas ning meenutas mulle alati, et Eesti ei ole lihtsalt üks maa – Eesti on auvõlg.
Olin viibinud Londonis umbes nädala, ööbides kuidagimoodi tagavaramadratsi serval vanaema lähedal, hoides ta kätt ning üritades hoida kinni kõigest, mida kunagi kalliks olin pidanud. Ema oli ema küll bioloogilises mõttes, ent vanaema oli mu elu. Kui lained loksusid üle pisikese paadi serva, millega me Eestist põgenesime, klammerdusin just vanaema mantlisiilu külge. Poola kaubalaeval, mis meid merel üles korjas, luges ta mulle raamatust ette, et ma ei paneks tähele meid tulistavaid lennukeid. Berliini massipommitamise aegu tarvitses mul vaid panna pea vanaema sülle, tundmaks, et meid ei taba ükski pomm. Kui Briti võimud meid Leedsis eraldi paigutasid, hakkasin vastu nende katsetele õpetada mind teenijaks, sest nad olid nimetanud vanaema „kuradi välismaalaseks”. Mulle keelduti haridust andmast ja mind pandi viieteistkümneaastaselt kudumismasina taha koos teiste välismaalastega, keda süüdistati katses oma staatusest kõrgemale pürgida. Meie arstidest said pakikandjad ja käimlapuhastajad, sõjakangelastest ja professoritest vaibakudujad, õpetajad küürisid põrandaid ning tunnustatud kunstnikke, nagu ema ja vanaema, kiruti selle eest, et nad julgesid „endast parematele” silma vaadata. Kui ma viimaks neist sõjajärgsetest oludest välja rabelesin ja Londonisse sõitsin, siis vanaema nuttis, suudles ja kallistas mind ning soovis mulle edu. Ma polnud kunagi kartnud surma – üksnes seda, et kaotan vanaema. Nüüd oli mul hirm.
Vanaema istus tõsisel ilmel kiiktoolis, minu käsi kõvasti pihus, aga ta pilk pöördus kogu aeg aknast välja vaatama, piiluma taevast märja kivikatuse kohal teisel poolt tänavat. Vanaema kehalised haavad olid paranenud, ent 1971. aasta kallaletung oli kogu ta olemise segi paisanud ning see oli hakanud sulguma. Ema ütles, et vanaema ei ole enam tema ise. Vaimus kandus ta kuhugi teisale, „igavikkudesse enne ja pärast”, millega tema abikaasa, „kadund Ärni”, oli lohutanud eesti rahvast selle õnnetu saatuse pärast.
Kui lahkusime Eestist, rääkis vanaema mulle, et oleme nüüd nagu Iisraeli rahvas, kes põgeneb tõotatud maale. Ma ei teadnud kunagi kindlalt, kus see võis küll asuda. Ema arvates oli see ehk Inglismaa. Mina hakkasin lõpuks uskuma, et tõotatud maa asub taevas, kuid enamasti oli see tulevikumaa, mis asus unelmatestki kaugemal. Väiksena panin oma kõrva vanaema kõrva juurde, et kuulda, mida tema kuuleb, ja põse vastu tema põske, et näha, mida tema näeb. Vanaema oli alati näinud kaugemale kui ükskõik kes meist, täpselt nagu see oli ka praegu. Tema näoilme järgi mõistsin, et ta on leidnud oma tuleviku ning et see ongi kõik, millele ta oli alati lootnud.
See tulevik oli ikka olnud pagev siht. Ema oma tarokikaartide ja tavaga jälgida jõuluõhtul viimast küünalt kustumas, istudes hämaras toas jõulukuuse juures, hoides hinge kinni, silmitsedes seda viimast küünalt, lootes näha vaikselt hääbuvat sinist leeki, kuid nähes selle asemel punaselt hõõguma löövat tahti, lendlevaid sädemeid ja viimast leegisähvatust. Muidugi saime kasutada vaid odavaid küünlaid. Vanaema aga lõpetas tseremoonia alati reipama noodiga, lugedes piiblist ette prohvetlikke värsse, lõpetades lugemise sõnadega „ja pimedusest sai valgus”, pannes nõnda meie saatuse veel üheks aastaks paika.
Praegu kogesime samuti sellist viimase küünla hetke. Tulevik oli käes. Ema pidi jääma Inglismaale. Mina pidin naasma Ameerikasse, kesk kriisi, millest nemad midagi ei teadnud.
Ajalehest Eesti Hääl (
