unustatud sõna, mille meenutamiseks ma võitlust pidasin, kõlas mu kõrvus võõriti. Mu hääl oli liialt vali. Ma rääkisin liiga palju, vadrates nagu mõni tüütu tüüp kinos, kui kõik teised püüavad jälgida ekraanil toimuvat. Olin märganud, et räägin asjakohatuid fraase kasutades ammustest sündmustest hetkel, mis nõudis tegelikult vaikust. Oli aeg vaikida, alluda saatusele ja Jumala tahtele.
Ema oli oma polsterdatud tumbal akna all istet võtnud. Ta suitsetas nagu ikka. Vanaemal olid jalas tema vanad tuhvlid ja õlul „armsa kadund Ärni” suurrätt, millega ta end mõtiskledes soojas hoidis. Vanaisa kulutas kogu oma koolide inspektorina teenitud raha raamatutele ning küttepuude jaoks jäi üle väga vähe. Ta suri Eestis viiekümne kaheksa aastasena kopsupõletikku. Ka ema ja vanaema Londoni toas oli külm. Keskküte tõrkus. Majaomanikud ei saanud vanu inimesi tänavale tõsta, aga nad võisid neist külma abil lahti saada.
Elanud nii kaua ühetoalistes üürikorterites, olime hakanud vaikust austama. Nõnda jäin vait. Pealegi olid mul sõnad otsas. Mõtlesin nüüd omaenda tulevikust ning sellest, mida tähendab kaotada igaveseks oma eestluse võrdkuju. Küllap ema selle eest mõnda aega hoolt kannaks, aga ka tema tervis polnud kiita. Teadsin, et näen Mämmät taas igavikus, selle olime juba kaua aega tagasi koos paika pannud. Aga mu poeg? Tema ei suudaks kunagi vanaisa luuletusi lugeda. Ka parim tõlge on vaid originaali vaene sugulane. Kõik selles toas oli olemas ainult meie mõtetes. Mõteteta peegelpilt on kurt ja tumm. Minust pidi saama oma mälestuste vang, määratud kohutavale üksindusele. Ameerika polnud maa luuletuste või Beethoveni jaoks.
„Tule Ameerikasse,” palusin siiski.
„Ameerika pole minu jaoks,” vastas ema alati. Ta teadis, et murrab mu südame, aga raputas ikkagi pead. Pesumasinad, kuivatid, külmkapid ja kliimaseadmed. Kui ma neile rääkisin, et mul on nõudepesumasin, väherdasime kõik koos naerdes voodi peal. Mu ämm ja äi olid külas meie Londoni korteris ja saabusid tagasi Ameerikasse õudusest haaratuna.
„Kas sa teadsid, et nad elavad ühetoalises? Neil pole isegi tolmuimejat!”
Niipalju siis surnud maade luuletajatest ja kunstnikest. Ameerika erines ema ja vanaema maailmast niisama palju nagu kuu pitsast!
Inglismaa polnud juba algusest peale midagi võrratut. Kindlasti mitte tõotatud maa. Aga asjad olid paranenud. Vanaema kirjades jagati ohtralt kiitust heaoluriigi imedele.
„Kord kuus käib üks naine mu varbaküüsi lõikamas. Tasuta! Ma ei maksa selle eest pennigi. Ja seepeale küsitakse, kas ma vajan veel midagi. Kingi? Uut palitut? Ma sain juba uued prillid ja uued hambad! Mulle anti isegi 10 £, et osta jõulukingitusi. Kujuta ette, sellel maal makstakse sulle selle eest, et oled vana ja vaene!”
Mida iganes Inglismaa neilt ka võttis, oli ta selle igatahes tagasi maksnud.
Ema pani mu hingeärevust tähele. Ta tõusis püsti ja lükkas tumbat minu suunas, et saaksin mugavamalt istuda. Ise läks ta istuma voodile, jätkates suitsetamist. Ta oli alati olnud meiega, ent mitte alati lähedane. Sagedamini meist ees. Mina olin ikka olnud „Mämmä laps” ja olin seda ikka veel.
Vanaema hakkas rütmiliselt mu sõrmi silitama – see oli tema viis öelda, et tema teekond ei erine kuidagi sellest, mille olime juba läbi teinud, ainult et seekord läheb tema ema asemel ees. Vanaema näoilme oli rahulik ja tema silmad vaikse vee värvi, mis kattis maad selle loomise järel.
Me istusime vaikides, kuni kuulsin, kuidas ema madrats nagiseb. Ema nihutas sussis varbaga mu kohvrit ukse poole. Takso ootas kõnnitee veeres. Ka mina nägin seda. Viimsed kaisutused nagu 1944. aastal ja siis „Jumal olgu sinuga!”.
Ma uskusin, et Jumal oli tõesti olnud meiega.
1. peatükk
EILNE ON AJALUGU
Teadaanne Saksa-Nõukogude mittekallaletungipaktist lõi liitlased tummaks ning purustas viimasel ajal nende silmade ette tekkinud roosad prillid.
Läänemere kallastel on suved lühikesed ning sageli külmad ja tuulised. Soe kestab vaid paar nädalat. Vanaema suved kestsid aga vaid paar päeva. Kui ta mu välja mängima laskis, kontrollis ta aeg-ajalt mu juukseid, et need poleks katsudes külmad. Isegi kui jää oli lahelt juba sulanud ja kevadine üleujutus taandunud, andis ta mu palvetele mind välja mängima lasta järele üksnes harva. Vahel, kui tädi Alma kuuri läks, õnnestus mul ikkagi välja lipsata, ning siis oli vanaema mul kohe kannul. Ta tiris mu tagasi verandale, kus me siis seisime näoga mere poole ja hingasime sügavalt, kuni nugaterav tuul meie põskedesse lõikus. Aga minu jaoks piisas sellestki, et haista õhus kevade hõngu. Eestimaa kevadise rohu lõhn on jäänud minuga kogu eluks.
Vanaema, keda ma kutsusin Mämmäks, oli alati minuga. Me tegime kõike koos. Vanaema oli tõeline kunstnik ning tegi kõike kunsti nimel, nii nagu tema õde Alma elas muusika nimel.
Tädi Alma pööras mulle harva tähelepanu, tal oli liiga palju tegemist, et jutu peale aega raisata. Ta liikus kogu aeg majas ja aias ringi, lõhkus puid, tassis vett ja hoolitses köögiviljaaia eest. Meie vanaemaga püüdsime teda töö juures aidata, aga jäime seda tehes talle vaid jalgu. Mujal oli meil parem, me joonistasime või maalisime, kirjutasime luuletusi või käisime pikkadel jalutuskäikudel Haapsalu arvukate lahtede ja lahesoppide ääres. Vanaema ja tädi Alma hindasid vaikust ja rahu ja Mämmä asi oli ka hoida mind pahandustest eemal. Tädi Alma töötas kiiresti, kannatamatult, ikka ihates pääseda tagasi klaveri taha. Kui ta parajasti ei aidanud õpilasel heliredelit mängida, harjutas ta pühapäevaseks esinemiseks kuursaalis. Teistel puhkudel ta lihtsalt mängis enda jaoks, täites maja muusikaga. Me elasime vaikselt ja üksmeelselt Chopini, Beethoveni ja Bachi muusika saatel.
Meil oli veel „armas kadund Ärni”, vanaisa, kes suri noorelt, sest tal oli luuletaja hing. Vanaema oli niisiis luuletaja lesk.
Ema ja isa olid näitlejad. Nad elasid Tallinnas, teatris, sõna otseses mõttes oma riietusruumis. Kohe pärast seda, kui Tallinna kliiniku ämmaemad proua Takk mu ilmale aitas, viis ta ema ja minu enda poole koju ning me elasime seal tema ja tema kolme tütre seltsis, kuni uus teatrihooaeg algas. Aga et ema ei saanud mind kasvatada teatri riietusruumis, anti mind Mämmä ja tädi Alma hoolde.
Liki Toona, Ella Enno, Elin ja Enn Toona 1938. aastal.
Ma ei teadnud, mis on „ema ja isa”, tundsin vaid inimesi, keda iga päev nägin. Tollasel ajajärgul olid suhted mu elus tähenduseta. Tõeline suhe oli nägu, mis tegi mind õnnelikuks, kui seda nägin. Kui vanaema tutvustas mind esmakordselt oma „armsale kadund Ärnile”, tegi ta seda nõnda, et kuulnud ta nime, tahtsin temast kohe rohkem teada. Mämmä polnud oma meest kunagi kaotanud, oli vaid kaotanud tema kehalise kuju. Ärni oli meie tegemistega alati seotud. Kui jalutasime linna sillutamata radadel ja kitsukestel tänavatel, minul jalad lühikesed, vanaemal vanad ja väsinud, peatusime alati vanaisa ausamba juures, et selle alusel puhata. Kui seal istet võtsime, ei jätnud vanaema kunagi abikaasat tervitamata või temaga paari sõna vahetamata. Mulle jäi selgelt mulje, et vanaisa kuulis ja mõistis, mida vanaema ütles.
Kui meie jalad ei olnud väsinud ja ilm oli soe, kõndisime kaugemale, kalmistule, kus vanaema asus vanaisa hauda korrastama. Korjasime üles kuivanud lehti, rehitsesime mulda ning istutasime vanaisa sünnipäevaks kalmule maikellukesi. Vanaisa haual kasvas kirsipuu, nagu ta oli soovinud, „et möödujad võiksid imetleda selle õisi ja linnud nautida vilju”.
Sl kui me rohisime, kuulsin taas nende vastastikust kodust vestlust. Tundus, nagu oleks vanaisa alati kusagil nurga taga või teises toas. Tundus, et inimeste vahel, kes viibisid seina taga,
