S. ChurchillKohe pärast Molotovi-Ribbentropi mittekallaletungipakti sõlmimist 1939. aasta augustis okupeerisid Nõukogude väed Nõukogude Liidu mõjusfääri langenud Balti riigid. Kõik muutus.
Ema saabus hiljukesi. Ma ei teadnudki tema tulekust enne, kui kuulsin kedagi eestoas klaverit mängimas. Toa uks oli lukus. Tädi Alma ei pannud kunagi mängides ust lukku. Taipasin vaistlikult, et see on ema, kes seal mängib. Ja see muusika oli kurb.
Ema tuli jälle, kui mul sünnipäev oli. Jälle hiljukesi. Isa ei tulnud. Vanaema ütles, et isal on etendus. Kui me laua ümber kogunesime, et torti lahti lõigata, oli ema rõõmus, suudles mind ja kutsus mind Mussaks, aga ka see oli etendus. Hiljem, kui läksin vaatama, kas ta ei tahaks mulle seltsiks olla, oli uks jälle lukus. Vanaema pani sõrme huulile. „Ema tahab omaette olla,” ütles ta mulle.
Aga sõbrad käisid tal siiski külas. Nad tulid eesukse kaudu, kus polnud treppi. Tuli ema sõbranna Marga, mind ilmale aidanud ämmaemanda tütar, koos oma kahe õe, Hilda ja Helmiga. Nad rääkisid omavahel sosinal. Kõik naised, keda tundsime, olid kaotanud oma abikaasad, peale Helmi. Kuidas said nad oma abikaasad kaotada, mõtlesin. Mehi ei olnud, üksnes vahetevahel nägime promenaadil vene sõdureid. Nüüd märkasin, et promenaadil jalutajad on samuti kadunud.
Kui ema meie seltsis viibis, istus ta köögitooli serval, raamat toetatud taldrikuveerele. Seirasin raamatu kaant ja soovisin, et ema mind märkaks. Vajadusest märgatud saada oli saanud kinnisidee. Kui ema taldrik tühjaks sai, läks ta eestuppa ja pani ukse kinni. Mina viivitasin väljas ukse taga. Ühel hilisel õhtupoolikul, kui ema mängis pimedaks tehtud toas klaverit, lipsasin tasakesi tuppa ja jäin tema kõrvale seisma. Kui ta viimaks mind tähele pani, jättis ta klirinal klahvidele lüües mängu katki.
„Sa näed välja just nagu tema,” ütles ta kibedusega. Ja siis karjatas äkki: „Ja sa oledki nagu tema!”
Nüüd läks põrgu lahti. Mina jooksin vanaema otsima.
Enne magamajäämist luges vanaema Tondule ja mulle palasid „kadund Ärni” raamatukogust. Raamatud olid suured ja rasked ja seal ei olnud pilte. Me Tonduga ei saanud midagi aru, aga meile meeldis vanaema häälekõla. „Küll sa kõigest aru saad, kui kasvad,” kinnitas vanaema. „Kui sa oma elu hakkad elama.”
„Ma ei taha oma elu,” sattusin paanikasse. „Ma tahan sinuga elada.”
Vanaema luges meile ka vanaisa luuletusi. Need kõlasid nagu muusika. Tegelikkusega seostusid vaid vanaisa lasteluuletused: siin tuul laulis, päike naeratas ja linnud pahandasid üksteisega nagu inimesed. Minu lemmiktegelane oli rohutirts, kes mängis muusikat ja kõndis kalossides ringi, kui ta parajasti ei söönud.
„Kas vanaisa kirjutas need luuletused minu jaoks?” küsisin.
„Kui ta praegu elaks, siis muidugi kirjutaks,” kinnitas Mämmä.
Mõtisklesin selle üle mõnda aega.
Oli veel üks paks raamat, mida me lugesime, kui ema kodus ei olnud. Seda kutsuti piibliks. Ka selles raamatus polnud pilte. Tondu meelest oli see tüütu. Et vanaema tundeid mitte riivata, panin silmad kinni ja tegin näo, et kuulan, aga tegelikult ilmselt kuulasin ka. Mulle jäid meelde süžee ja tegelased. Seal räägiti aina vanadest inimestest. Peategelase nimi oli Jumal. Ta oli sündinud veel enne, kui maailm alguse sai, kui inimesed elasid taevas. Teised tegelased olid prohvetid. Tõesti vanad inimesed. Sellepärast kutsutigi seda raamatut Vanaks Testamendiks. Uue Testamendi tegelased olid nooremad. Jumala poja nimi oli Jeesus. Jumal oli loonud maa, et kõik võiksid taevast tulla seda vaatama, imetleda lilli, loomi, metsi ja viljapuid. Aga nad ei tahtnudki enam tagasi minna. Neil oli maa peal liiga lõbus ja peagi eksisid nad kõik metsa ära. Jumalal sai neist kõrini ja ta läkitas oma poja Jeesuse neid kokku koguma ja tagasi tooma. Jeesus pidi nad panema uuesti sündima, nii et nad kõik koos saaksid otsast alata. Järgmisel korral pidid nad kuulekamad olema. Uus Testament oli mõeldud kaardiks ja juhiseks, kuidas taevasse tagasi minna, aga oli juba liiga hilja. Inimesed ei võtnud ka Jeesust kuulda ja tõstsid mässu. Ja siis ilmus lagedale saatan, kes ütles, et temal on nende jaoks olemas veelgi toredam koht – põrgu. Jumal veenis neid ühes, saatan teises suunas, aga kui tuli valida lõbu ja jutluste vahel, valisid inimesed lõbu. Nad naersid Jeesuse üle ja tahtsid temast lahti saada. Nad naelutasid ta ristile ja Jeesus hõikas isale, et too ta minema viiks – just niikaugele olime jõudnud, kui ilmus ema ja vanaema torkas piibli oma pesusahtlisse. Emale ei meeldinud usuhullud.
„Sa ei tohi mu lapsele seda lollust pähe ajada,” hüüdis ema ja meenutas vanaemale oma vanaema, „kadund Ärni” ema, ning nende baptistidest sugulasi. Nad olid emale rääkinud, kuidas kogu meie pere tulejärves hukka saab. Ja kuidas kunstnikud lähevad kõige ees põrgusse. Sest polnud midagi, et nende oma poeg oli luuletaja.
Ema juuresolekul enam piiblist unejutte ei loetud, me võtsime hoopis Taani kokaraamatu, mis oli mu teine lemmikraamat.
Paar päeva hiljem tuli vanaema õhtul mu magamistuppa, sõrm huultel, pilgutas silma ja torkas käe oma jakitaskusse. Ta tõi lagedale tillukese pehmete kaantega raamatu pealkirjaga „Jeesuse noorpõli”. Seal räägiti Jeesusest, kui ta oli minuvanune. Ma lootsin, et Jeesus ei hakka usklikuks.
Ema meil viibimine andis märku paljudest asjadest – ja kõik need tekitasid ärevust.
Tahtsin teada, miks inimesed enam promenaadil jalutamas ei käi. Miks ei tule isa enam meile? Miks ei kanna ema sõbrad enam kõrgeid kontsi, vaid lipsavad nagu varblased läbi köögi ema juurde eestuppa ja räägivad seal sosinal. Ei mingit laulmist ega klaverimängu enam. Ka mitte klaveriõpilasi.
Tädi Alma veetis suurema osa päevast pööningul. Kui üritasin talle redelit mööda järele ronida, sai vanaema mul kraest kinni ja tiris mu tagasi. Et hoida mind eemal redelist ja elutoa ukse taga hiilimast, kästi mul üha „tilli korjata”, kuni enam midagi korjata polnud. Niisiis läksin oma mädarõikapeenrale „pisikesi inimesi” noomima, et nad salatsevad ja mulle midagi ei räägi. „Te kõik surete tulejärves,” teatasin neile karmilt, siis aga tundsin end rumalalt. Ma ei teadnud, kus see tulejärv üldse asub, aga mul oli tunne, et nemad teadsid.
Ühel ema sõbral oli tütar nimega Vilja. Kui Vilja ema elutuppa läks, võisime meie mängima hakata, selle asemel aga seadsime end veranda astmetele istuma.
Rääkisin Viljale, et lähen tagasi taevasse, kui suren.
Vilja ütles, et tema läheb oma teise vanaema juurde Prantsusmaale.
„Jeesus sündis lambalaudas,” ütlesin Viljale. „Kus sina sündisid?”
„Ema ütles, et ma sündisin tikripõõsa all,” vastas Vilja kärmesti.
„Mind poetati Tallinnasse proua Taki majja ja kui emal teatrihooaeg algas, toodi mind siia Haapsallu.”
Vilja noogutas. Arusaadav. Meie tikripõõsad polnud tänu iga-aastasele üleujutusele eriti lopsakad ja sündima pidi ju kusagil, kus oli kuiv.
Lootsin ikka veel näha promenaadil kedagi, kes poleks kojamees ega oma sadamalähedasse „baasi” suunduv vene sõdur, mis iganes see baas siis ka polnud.
Küsisin vanaemalt: „Kuhu kõik on läinud?”
„Nad ei tule enam siia,” vastas vanaema, tehes asja ahju juurde.
„Ehk tulevad nad homme?” pärisin lootusrikkalt.
Kui vanaema ei vastanud, küsisin, kas võiksime jalutada selle villa juurde, kus eelmisel suvel oli mänginud plaadimängija.
