vastu seina.
Vanaema küünitas ühtelugu alla, andmaks mulle märku, et on lähedal.
„Pidage meeles, et siin on lapsi,” hoiatas ta vestlevaid inimesi, kuid asjata. Ega tal polnudki mind ju kusagile eemale saata. Ja ma poleks läinudki, püsisin vanaema jalgade juures. Tundsin puudust Tondust. Hoolimata meie sagedastest arvamuste lahkuminekutest, oli Tondu olnud alati käepärast, kui mul läks pea alla karvapatja tarvis. Tolles talus olid mul ainult vanaema sussid.
Too naine oli rääkinud NKVD tegevusest ja hävituspataljonidest, mis moodustati 1941. aastal, et võidelda Nõukogude võimu vastastega. Pataljonide peamiseks sihtmärgiks olid arreteerimise või sõjaväkke võtmise eest metsadesse põgenenud mehed. Metsades ja soodes elasid väikesed ja suuremad inimeste grupid. Neid mehi kutsuti metsavendadeks. Mõnikord jäi nende naispere tallu elama, et mehi salaja toita. Ma usun, et just nõnda oli lugu tolle taluga, kus meie peatusime. Seekord aga ei vältinud mehed Nõukogude vägesid, vaid taganevaid sakslasi, kes samuti mehi jahtisid ja noori poisse Saksa Luftwaffesse ajasid.
Läksime Haapsallu tagasi. Nüüd olid ainsad promenaadil liikujad lühemat teed otsiv tavaline linnarahvas või poisikesed, kes lõhkusid mudapargaseid, mis polnud veel põhja vajunud. Mudaravila oli suletud.
Ema oli Tallinnas ja läkitas meile meeleheitlikke kirju, väljendades kahtlust, kas ta meid üldse enam kunagi näeb. Ta ütles vanaemale, et kuulab Soome raadiot. Venelased pidasid Läti piiril lahinguid. Kirjades oli alati ka eriläkitus mulle: „Ole vapper tüdruk!” Kui ema meiega oli, ei tundnud ma teda peaaegu ära. Enam ei olnud ta Lumekuninganna, vaid tavaline naine tavalistes rõivastes, sall pea ümber mässitud. Ta sammus toas edasitagasi ja suitsetas kohutava lõhnaga sigarette, mida ta kutsus mahorkaks. Minuga ta peaaegu ei rääkinudki. Ta luges lakkamatult, hoides raamatut oma konisid tuubil täis tuhatoosi kohal. Ta sõi ühe käega ja keeras teisega raamatu lehti. Mind hämmastas, kust ta teab, kuhu kahvel torgata. Mul kästi teda mitte häirida.
Käsku „mitte häirida ema” oli minusse tambitud juba nii kaua, et viimaks ma plahvatasin. Ühel õhtupoolikul ma lihtsalt kõndisin tema tuppa sisse. Ema tõstis raamatu kohalt ehmunult pea. Enne kui ta jõudis mu peale karjuma hakata, näitasin talle keelt ja oma paljast tagumikku. Ootasin, et nüüd saan peksa, aga seda ei juhtunud. Ema pani lihtsalt raamatu kinni ja läks toast välja. Järgmisel päeval sõitis ta tagasi Tallinna.
Ema oli teatrist lõplikult ära tulnud. Ta oli Marga õe Hilda abiga saanud enesele audiitori koha ühes Philips Electricaliga seotud firmas. Firma nimi oli Oranje.
Niipea kui ema oli ära sõitnud, läksin mädarõikamaale oma „pisikeste inimeste” juurde neid noomima, et nad olid solvavalt käitunud. „Näete siis!” Aga neil ei olnud isegi mitte häbi.
Ema ja isa abielu oli sisuliselt läbi. Kui Marga meile külla tuli, kuulsin, kuidas ta emale rääkis, et tema ema, too ämmaemand, oli aidanud ilmale isa poja teatriorkestri viiuldajaga. Kui isa ütles, et tal ei ole enam tütart, tahtis ta sellega öelda, et ei kuulu enam meie perekonda.
Venelased tulid tagasi. Keegi ei olnud unustanud 1941. aasta küüditamist ja muid õudusi, millele oli lõpu teinud Saksa okupatsioon.
Jõudsin koju ja nägin köögis istumas kaht õde Andersoni teiselt poolt tänavat. Nad lõpetasid jutu, kui ma kööki astusin. Tädi Alma vaatas mulle teraval pilgul otsa ja ütles: „Mine korja väheke tilli.” Kui ma tilliga tagasi jõudsin, jätsid õed parajasti hüvasti. Nad kavatsesid Rootsi minna ja jätsid oma majavõtmed meile.
Ema elas nüüd jälle meiega, kuid minu jaoks ei jätkunud tal endiselt aega. Aga selleks ajaks olin otsustanud, et ega mina temaga ka ei mängi, isegi kui ta mind paluks.
Me polnud kaua aega näinud Viljat ja tema ema, ja ma tundsin Viljast puudust. Mul oli veel üks sõber, Moonika, aga Viljaga oli lõbusam. Vilja oli minust pikem ja võis seista mere ääres madalas vees, ilma et aluspüksid oleksid märjaks saanud. Olime tahtnud pardipoegi kätte saada, aga emapardil õnnestus alati neid meie keppide ulatusest eemal hoida. Kui ma vanaemalt pärisin, miks Vilja ja tema ema enam meile ei tule, muutus ta ilme veidraks ja ta tegi teist juttu.
Siis aga ilmus üks teine ema sõber, kaasas tütar nimega Salme. Salmel oli eakas tädi, just nagu tädi Alma. Olime neid kohanud Rootsi turul. Ema ja Salme ema olid sõpradeks saanud.
Salme oli teistest mu tuttavatest lastest erinev, sest temal oli mänguasju. Tõelisi mänguasju. Mina olin mängasjadeta eluga päris rahul, joonistades pilte, kirjutades luuletusi, ujutades kõrkjast paate, püüdes parte kätte saada, käies vanaemaga jalutamas ja mängides meremudaga – kuni Salme tõi kaasa oma mängupostkontori. Ma polnud poest ostetud mänguasju kunagi varem näinud. Pärast seda ei tahtnud ma enam mängida „loomulike mänguasjadega”, nagu vanaema nimetas oksakesi ja kive, mis mulle varem olid meeldinud. Ma tahtsin endale mängupostkontorit nagu Salmel, millel oleks lett, postikaal, mänguraha, margid, ümbrikud, kummitemplite riiul ja templipadi. See oli nii põnev, siis aga ütles Salme, et tema on postipreili ja mina klient, nõnda jäi mulle üle seista leti taga sabas, sellal kui Salme tagus templeid.
Kui Salme oli läinud, hakkasin vanaemale peale käima, et ta laseks mul pööningule ronida. Neil paaril korral, kui mul oli õnnestunud ronida kõige kõrgemale redelipulgale, olin näinud pööningul puuhobu ja nukumööblit.
„Need olid su ema mänguasjad,” ütles vanaema. Ta ütles veel, et ma olen ema mänguasjade jaoks veel liiga väike ja teen need katki. Tal oli ka alles ema nukk Marie, mida ta hoidis luku ja riivi taga ühes sinise toa kapis. Tõsi. Ma olin nuku silmad välja torganud, kui olin kolmene, aga nüüd olin ju juba peaaegu seitsmene.
„Kui ma ei saa endale postkontorit, kas ma siis ei võiks saada nukumööbli?” küsisin vanaemalt. Ma ei rääkinud talle, et tahtsin mööbli viia oma „pisikeste inimeste” juurde.
„Ma ei tea, võib-olla siis sünnipäevaks,” andis vanaema järele. „Ma küsin ema käest.”
Oma seitsmendal sünnipäeval saingi palutud nukumööbli.
Ema oli jälle meie juures tagasi, töötas Lääne Elus tõlgina ja me tähistasime mu sünnipäeva nagu meie peres kombeks. Ema, vanaema ja tädi Alma äratasid mu varahommikul, tulles mu tuppa tordiga, millel põlesid küünlad. Nad laulsid: „Ta elagu, ta elagu, ja tuhat kord ta elagu!”
Isast polnud märkigi. Tema näoilmest meie viimasel kohtumisel mõistsin, et ei näe teda enam kunagi. Seekord ei hoidunud ema minust eemale. Ta vaatas kurval pilgul, kuidas ma kingipakke avasin.
Küll see nukumööbel oli tore!
Kui ema oli tööle läinud, viisin mööbli välja ja seadsin mädarõigaste kõrvale. Katsin taskurätikuga laua ja ütlesin „pisikestele inimestele”, et nad võivad end laua alla peita, kui neil on hirm. „Aga kui te ennast halvasti ülal peate, saadan teile NKVD kallale ja nemad naelutavad teie käed laua külge,” hoiatasin ma. Noomisin neid ka selle eest, et nad tahavad lakkamatult mu tähelepanu.
„Kas te siis ei näe, et mul on tegemist?”
Nüüd, kus mul oli nukumööbel, polnud mul aga, kelle ees sellega uhkustada. Salme ja tema ema enam meile ei tulnud.
„Miks Salme enam meile ei tule?” küsisin emalt lõunalauas. Kartsin, et see oli meie nägeluste tõttu kummitemplite ja templipadja pärast.
„Nad sõitsid ära,” vastas ema. Siis jätkas ta raamatu lugemist.
„Kas Rootsi?”
„Ma ei tea.”
