leia. „Ta poleks mulle seda kirja saatnud, kui ta ei kavatseks meiega liituda,” arutles ema. „Ma olen ju tema seaduslik naine.”
Tädi Alma turtsatas jälle. „Te peate minema, kohe! Tallinn on vallutatud! Tema ei tule, aga venelased tulevad küll.”
Ah siis nõnda olid lood! Ema Vene tubaka lõhn, plahvatused ja üleüldine hirm tähendasid jälle, et nood NKVD-lased on tulekul ning meie köögilaud oli just nii suur, et me kõik mahuksime selle ümber istuma, käed laua külge naelutatud.
Seisin köögilaua kõrval, kui korraga tundsin põlvedes surinat ja vajusin põrandale. Ma ei saanud enam püsti tõusta. Üritasin küll, aga jalad olid tuimad. Vanaema märkas mind esimesena. Ta tormas minu juurde.
„Pane ta voodisse!” hüüdis tädi Alma oma toolilt, kuhu ta olid istunud, jalg kummulipööratud ämbril.
„Jah, ta peaks voodisse heitma,” nõustus ema. „Mine voodisse.”
Aga ma ei saanud kuidagi püsti. Hakkasin põrandal roomama, lootes end vanaema seelikusse klammerdudes püsti ajada. Olin seitsmeaastane, kuid roomasin nagu tita.
„Närvid,” ütles ema äkilise murega hääles. Ta tõstis mu üles ja kandis voodisse. Ema süles oli põnev olla, aga samas tundsin ta hingeõhus mahorka lõhna. Mõtlesin, et ema küll, aga täna lõhnab ta nagu vene sõdur.
Vanaema võttis mu riidest lahti ja pani mulle kerge teki peale. Ta süütas voodi kõrval küünla ja jäi mu juurde. Kartsin magama jääda. Ka ema tuli korra või paar tuppa ja jäi voodijalutsisse seisma.
„Ega ta ometi haige ei ole? Jumaluke, oli meil veel seda vaja!”
„Ainult väsinud,” vastas vanaema mu otsaesist silitades.
Nähtavasti jäin tukkuma, sest kui ma jälle virgusin, oli pime. Küünal oli lõpuni põlenud. Pea kohal mürises äike, millest ma teadsin, et see ei ole äike. Uks oli paokil. Ukseavast kumas valgust ja köögist kostis hääli. Ronisin voodist välja, ise üllatunud, et suudan kõndida, ja hiilisin ukse juurde. Ema, vanaema ja tädi Alma olid jälle kobaras köögilaua ümber, pead koos. Aken oli kaetud paksu tumeda tekiga, aga iga kord, kui kostis mürin, muutus tekk läbipaistvaks. Läksin tagasi voodisse ja lebasin seal, näpud kõrvades. Sel ööl ei julgenud ma uuesti magama jääda. Hommikul asusime pakkima.
Tädi Alma nööpis mu mantlit kinni, käskides mul mitte vinguda, sest tohtisin vaid ühe nuku kaasa võtta.
„Püsi paigal,” ütles ta, vedrunõel hammaste vahel. Vedrunõelteta ei püsinud nööbid kinni. Ta oli juba sisse pakkinud mu hambaharja, karupildiga tassi ja paari mu roosasse beebitekki mähitud tagavarakingi.
„See on nüüd sinu pamp,” ütles tädi Alma karedalt. „Ära seda ära kaota.” Minu potu oli juba võrkkotis. Sedagi pidin ise kandma.
Vanaema oli ikka veel sinises toas, rebides albumitest fotosid, valides riiulitelt raamatuid, toppides dokumente ümbrikesse ja visates need kõik siis vanaisa suurräti peale, mis oli laotatud voodile ja millest sai meie „armsa Ärni” pamp. Teises toas toppis ema kohvrisse väärtasju, et saaksime ülesõidu eest maksta. Kõik kapiuksed terves majas olid nüüd pärani ning kõik sahtlid välja tõmmatud ja põrandale kummuli kallatud, kõikjal põrandal ja toolidel lebas tühje pildiraame ja rõivakuhjasid. Aknad olid tihedasti kinni, aga suitsulõhn tungis ikkagi tuppa ning varjutas vaate lahele. Sõjalaevad, mida olin näinud lahesuus, paistsid justkui tondid saare tagant, mis jäi meie ja avamere vahele. Iga natukese aja takka kõlas mürakas, mis pani vappuma maja ja pinnase maja all. Ja iga korraga kostis see mürakas lähemalt.
Kasukas pigistas kaenla alt ja septembrikuu kohta oli liiga soe. Kasuka all oli mul seljas veel kolm kleiti ja kolm komplekti aluspesu. Pistsin vinguma, kui nägin, kuidas ema keeras lukust lahti sinise toa kapikese ja võttis sealt oma portselannuku Maria. Ta asetas Maria ettevaatlikult oma kohvri põhja. (Ma ei teadnud sellal, et Maria oli mõeldud mulle, ajaks mil ma juba suurem olen. Maria on senini siin Floridas minuga.)
Siis olimegi valmis.
Tädi Alma tuli kargu najal hüpeldes meiega koos värava juurde, tegemata välja järel lohisevatest sidemetest, mida tal polnud aega kohendada. Tromboos oli tõsine, ent tädi Alma ütles, et ei tule meiega sellepärast, et ta ei soovi oma klaverit vaenlasele jätta. Tal oli sall suu ja nina ees. „Kähku,” ütles ta käega tänava suunas viibates. „Ega nad kaua ei oota.” Veoauto oli juba eemale sõitnud, et üht naabrit peale võtta. Auto mootor mürises valjult. Lahtine kast oli täis oma pagasi vahel püsti seisvaid inimesi, kes kõik hüüdsid meile valjult, et kiirustaksime. Emal ja vanaemal jooksid silmad suitsu tõttu vett. Ma polnud kunagi näinud tädi Almat nii erutatuna. Ta suudles vanaema mõlemale põsele. „Hüvasti, õeke. Olgu Jumal sinuga.”
Siis embas tädi Alma ema. „Sa hoolitse nende eest, Liki. Küll mina maja valvan. Olen siin, kui tagasi tulete,” lubas ta. Siis kummardus ta mind kallistama. Mõtlesin, et ta ei lasegi mind enam lahti. See ajas mulle rohkem hirmu nahka kui teiste pisarad. Tädi Alma polnud mind kunagi kallistanud, ehkki teadsin, et ta armastab mind. Siis võttis ta kiire liigutusega sõrmest rubiiniga kuldsõrmuse, mille talle oli kinkinud ta ammulahkunud peigmees, kes oli mingis sõjas Türgiga hukka saanud, ning libistas sõrmuse mu keskmisse sõrme. Sõrmus oli mulle liiga suur.
„Kanna seda minu asemel,” ütles ta. „Mul pole seda enam vaja.” Polnud aega pärida, miks, sest veoautojuht andis kannatamatult signaali. Nüüd oli küll midagi kohutavat juhtumas. Või ehk isegi midagi veel hullemat, sest kass Tondu ei tulnud väravale head aega jätma. Küllap kass teadis, et me ei tule enam kunagi tagasi.
Viimaks kortsutas ema kirja kokku, torkas selle taskusse ja me asusime ilma isata oma kompsude, minu potu ja ainsa kohvriga teele. Sattusime viimaste põgenike sekka, kes Eestist 1944. aasta 23. septembri õhtul pakku pääsesid.
Veoauto tõi meid praamiga Saaremaale. Ülejäänud Eestis olid juba venelased sees. Vanaema ei saanud vaatamata abile veoautokasti ronimisega hakkama ning tal lubati istuda juhi kõrvale kabiini. Mina istusin tema süles. Ema liitus teiste põgenikega taga kastis.
Ema oli meil keelanud pärast hüvastijätmist tagasi vaadata. Aga ma pidin seda ikkagi tegema. Tädi Alma toetus vastu väravaposti, nagu oleks ta sellega kokku kasvanud, ta parem käsi viipas nagu surnud puu kõverik oks.
Kui veoautolt maha ronisime, läksime randa. Ema tassis suurt pampu ja oma kohvrit. Vanaemal oli käes „armsa Ärni” pamp ja turukott. Minul olid käes mu väike kompsuke ja potu. Kui me vanaemaga jalutamas käisime, lubas vanaema mul kükitada ning uurida huvitavaid kive ja lilli. Nüüd nägin üle luidete ja läbi rannarohu kõndides igasugu huvitavaid asju ning oleksin kummardunud neid uurima, aga ema oli kannatamatu ja sundis meid edasi minema.
„Liikuge!” Vanaema põrkas mulle otsa. Kogu see ärevus jõudis päriselt kohale siis, kui vanaema mind käsivarrest sikutas ja sosistas: „Ära ärrita ema. Tee, nagu ta ütleb.” Siis kordas ta ema sõnu: „Tagasi vaadata ei tohi!”
Jõudsime randa ning ema jättis meid varemeis kindluse paksu müüri varju ootama. Ta läks otsima paati, kus oleks ruumi kolmele inimesele. Teadsin, et vanaema oli andnud emale õiguse öelda meile, mida teha, aga ma polnud harjunud sellise tempoga, sellega, kuidas ema vastutuse enda peale võttis ja nüüd meid kamandama asus. Oma lotendavates pükstes, kalurikampsunis ja mütsi alla topitud juustega nägi ta nüüd tõesti välja nagu ehtne juht, kuid selline, keda võis näha venelaste plakatitel, vasar ühes ja sirp teises käes. Selle asemel, et tippida ringi kõrgetel kontsadel ning klaassilmade ja irevil hammastega karusnahkades, toetas ema nüüd jalad tugevasti maha. Ma nägin koguni pealt, kuidas
