style="font-size:15px;"> Tänu tollele vene arstile, kellele meie maja kogu suve kuulus, pääsesime kõige traagilisemast perioodist Eesti uuemas ajaloos, nimelt Siberisse küüditamisest, mis tabas tuhandeid eesti mehi, naisi ja lapsi 1941. aasta 14. juunil.
Oli tavatult soe öö. Käepärast olid vaid kerged suveriided. Äratatuna sügavast unest ja šokis, ei suutnud keegi selgelt mõelda. Arreteeriti parimas elujõus mehed. Naised, haiged, vanakesed ja lastega emad viidi veoautodel minema ning aeti loomavagunitesse, kus neid ootas mitu kuud kestev reis. Mõned rasedad naised sünnitasid teel. Paljud surid. Surnud visati peatustes rongilt maha, selle kõige kohta puuduvad dokumendid ja mälestused. Pärast esimest külma surid veel sajad inimesed. 4
Just siis, kui ma arvasin, et ega rannapromenaadi enam keegi kasutama ei hakka, ilmusid uued jalutajad. Need olid samuti sõdurid, kuid nüüd enam mitte venelased. Sõdurid kõndisid kahe- ja kolmekaupa koos, seljas kenad hallid univormid ja peas sirmiga mütsid, mis nägid välja nagu autojuhi peakate, ning jalas nahksaapad. Nad olid väga viisakad, kummardasid daamidele ja võtsid mütsi peast, kui kuursaali sisenesid. Mõnikord möödus neid terve grupp, nad naersid ja laulsid saksa keeles.
1941. aasta suveks olid Eesti okupeerinud sakslased.
Jalutasime vanaemaga ühel pealelõunal rannapromenaadil, kui meile tuli vastu neli ohvitseri. Selle asemel, et meile teed anda, tõukas üks neist vanaema teelt eest. Vanaema kukkus mulle otsa ja me mõlemad lõpetasime tee ääres rohus.
Ema tuli tagasi. Tuli välja, et ta on teatrist lahkunud ja asub nüüd tööle tõlgina Haapsalu ajalehe juures. Kui ta töölt koju jõudis, ta sõi ja läks eestuppa lugema. Nagu tavaliselt ei tohtinud mina teda häirida.
Ühel päeval jättis ta elutoa ukse lahti ja ma hiilisin tuppa. Ema keeras raamatu lehti. Kuigi palju ta neid ei keeranud. Ta isegi ei lugenud. Ta kuulis mind ja pööras pead. Nägin, et ta silmad prilliklaaside taga on pisarais.
Isa nägin järgmisel korral, kui kükitasin parajasti aias ja „keetsin rohusuppi”, korraga kuulsin väravat avanemas ning keegi läks läbi veranda kööki. Paar minutit hiljem kuulsin läbi avatud köögiakna isa häält. Igal teisel korral oleksin jooksnud tuppa teda tervitama, aga ta hääl oli nii vali ja vihane, et jäin ootama. Kuulsin, kuidas vanaema temalt küsis: „Ja mida ma siis lapsele ütlema pean?”
„Ütle talle, et tal pole enam isa ja minul ei ole tütart.” Nende sõnadega tormas isa majast välja, lüües kinni köögiukse ja seejärel aiavärava. Mina kahmasin peotäie rohtu ja jooksin tänaval talle järele. Kui ma tema juurde jõudsin, toppisin rohu isa pintsaku taskusse.
„Mis see on?” küsis ta.
„Ei midagi,” vastasin tõsiselt. „Aga kui sa järgmine kord käe taskusse pistad, tuleb sulle meelde, et sa oled minu isa ja et sul on tütar.”
Vastasseis kahe suurvõimu ja süsteemi vahel oli tappev. Kahtlemata tundis Stalin pärast aasta aega kestnud sõda Lääneriikidega, et Hitler on Venemaa jaoks vähem ohtlik vaenlane. Hitler aga järgis oma meetodit – üks vaenlane korraga. Asjaolu, et selline lepe üldse sõlmiti, tähistab Briti ja Prantsusmaa välispoliitika ja diplomaatia mitmeid aastaid kestnud järjekordset altminekut.
Sõja käigus toimus pööre 27. jaanuaril 1944, kui murti Leningradi blokaad.
Kühler 5 oli targalt otsustanud, et peab tagasi tõmbuma, muidu jääb ta mõlemalt tiivalt peale tungivate Nõukogude vägede vahele lõksu. Nõnda korraldas ta organiseeritud taganemise Eesti ja Läti piirile.
1944. aasta märtsis asusid Nõukogude väed Eestit tõsiselt pommitama.
Oli taas kevad. Tundus, et me elasime nagu talveunes karud, kuni aiapostid enam pakases ei paukunud ja lahe valgele avarusele hakkas tekkima silmapiir.
Lumi oli alles maas, jääpurikad tilkusid räästas ja puust plangud puukuuri pääsemiseks olid valmis pandud ajaks, mil saabub sula. Meie kelder oli juba vett täis ja päikegi oli hakanud end mõnel päeval näitama läbi mereudu, justkui tahtes veenduda, kas on ikka õige paistma hakata.
Oli hommik nagu iga teinegi, ainult et tädi Alma tuli kelku järel vedades kuurist. Juba täiesti riides vanaema pakkis rõivaid väikesesse kohvrisse. Ta oli juba kuhjanud köögiasju lähedal seisvasse punutud korvi. Kui ta mind nägi, tõusis ta püsti, viis mu tagasi magamistuppa ja pani mulle õueriided selga. Ma ei saanud enne lihavõtteid peaaegu kunagi välja. Aga praegu oli alles märts.
Kohver pandi kelgu peale ja siis asusime teele, mitte Rootsi turule ega piimapoe juurde, vaid mööda peatänavat, mis viis Haapsalust välja. Vanaema tassis toidukorvi ja piimamannergut. Alma sikutas kelku. Mina istusin kohvri peal. Minu ülesanne oli passida, et kohver maha ei kukuks.
Me läksime mõnda aega mööda Haapsalu–Tallinna maanteed, siis pöördusime aga kõrvalteele, millest lõpuks sai kitsas rada lumevallide vahel. Maju oli siin harvemini, peamiselt kulges meie tee põldude, rabade ja kuivanud rohupuhmastega pikitud külmunud maalappide vahel.
Haapsalu ümber leidus palju ohtlikke rabasid ja põhjatuid soid. Suvel rääkisid turunaised ikka, kuidas mõni võõras astus teelt kõrvale ja uppus sohu. Ka metsad olid täis ohte. Vaid marju ja seeni korjavad naised polnud ohus. Arvati, et kui naine näeb karu, pole tal vaja teha muud, kui tõsta seelik üles ja näidata oma paljast tagumikku. Ilmselt kohutas vanaeide paljas tagumik karu rohkem kui püssiga mees. Seda oli kasulik teada.
Edasi liikusime aeglaselt. Maa oli lund täis ja seda kattis jääkoorik. Kauge talumaja andis endast märku suitsujoa või koera haukumisega. Kõik oli valge. Isegi taevas oli valge. Ainsaks piiriks lume ja taeva vahel olid justkui pliiatsiga sinna joonistatud puuderead.
Algul oli tee kergesti nähtav, aga igal teeristil, kus lumi oli lobjakaks tallatud, oli selge, et meie ei ole ainukesed inimesed, kes selles suunas liiguvad. Lumel oli näha värskeid kärujälgi ja hobusesõnnikut. Peagi rühkisime pahkluuni loikudes ja hobusekusest kollakates lohkudes. Jalastega mullakamakatele ja kividele sattudes ei tahtnud meie väike kelk hästi libiseda. Mul kästi kelgult maha tulla ja jäises lobjakas edasi kahlata. Tädi Alma pomises midagi endamisi. Viimaks sikutas ta kelgu koos koormaga üle lumevalli väljale. Siin oli lumi sügav ja kuiv, aga maapind oli täis kive, juurikaid ja külmunud rohututte. Pidin ikka ise kõndima. Ainsad siledamad kohad oli külmunud veesilmad.
Tädi Alma otsis veesilmi, kuni pimedaks läks. Mets meie ees oli kui must sein, katkematu, kuid hääli täis. Oli see lumi, mis okstelt langes, või võsast läbi ragistav karu? Või oli see ulguv hunt või hoopis kaugest talust kostev kaevuvända kiiksumine?
Vanaema ümises vaikselt, nagu ta alati tegi, kui tal sünged mõtted peas keerlesid. „Kadund Ärni,” rääkis ta mulle ikka, „oleks jalaga vastu maad põrutanud ja hüüdnud: „Saabas!””. Aga tädi Almal ei olnud kurja tõrjumiseks varuks ühtki kindlat sõna, ta lihtsalt pobises aina ja läks meie ees edasi, kuni nägime kaugelt paistmas valgust. Vaikse kuuvalge välja serval kükitas madal talumaja. Tume saareke. Ma mõtlesin, et ega me pole äkki sattunud mõnele Rootsi saarele. Kui me lähemale jõudsime, hakkasid koerad haukuma. Hääled ja helid kandusid selgelt üle lumelagendiku. Hobused hirnusid, trampisid ja kõlistasid rakmetega.
Talumaja oli tehtud palkidest ja sel oli vanadelt Eesti piltidelt tuttav kõrge viiluga rookatus. Talus oli ka kaev. Aga vända asemel oli sel pikk vinn, millega ämber alla kaevu lasti. Sellist vinna oli kergem kasutada kui härra
2005. aastal kuulutas Ameerika Ühendriikide Kongress 14. juuni Balti riikide päevaks, kõigi eestlaste, lätlaste ja leedulaste leinapäevaks, kes viidi Siberisse ja kes seal surid.
Kindral Georg von Küchler oli Saksa Põhja väegrupi ülemjuhataja.
