Mämmä vastas mu küsimustele kõige kohta, mida ma teada tahtsin, ning me arutlesime ka selle üle, miks ja kuidas. Ma tahtsin teada, miks on mõned inimesed hästi riides ja miks nende kõrval sibavad justkui koerakesed ringi kehvemini riietatud inimesed, tassides nende kotte ja korjates üles mahapillatud asju, ilma et neile oleks selle eest vahel isegi aitäh öeldud. Miks ei võinud nood hästi riides inimesed ise oma taskurätte maast üles korjata? Kõige tigedamad olid daamid. Nemad karjusid nende teiste peale ka siis, kui nood polnud midagi valesti teinud.
Siis veel vigased, samuti hästi riides, kuid ilmselt võimetud ise kõndima. Nad pidid kasutama teisi inimesi, kes nende ratastooli lükkasid, tehes seda enamasti suurte raskustega, sest tee oli liivane ja porine. Ja ikkagi karjuti nende lükkajate peale, kui ratastool kusagile kinni jäi. Ma polnud kunagi varem näinud inimesi, kes polnud lahked. Palusin vanaema, et ta seletaks mulle, miks need hästirõivastatud inimesed ei mõista, et nende abistajad teevad oma parima.
Kui vanaema üle mu õla vaatama kummardus, turtsatas ta ja seletas, et nood õnnetud on teenijad, inimesed, kellele makstakse, et nad teeksid teiste heaks asju, ilma et neid selle eest tänataks. Ja need, kes oma teenijate peale karjuvad, on äsja rikkaks saanud matsid, kes pole rahaga harjunud.
Teinud jalutades ringi teiste lahtede kallastel, jõudsime vanaemaga oma lahe äärde tagasi ja võtsime enne tagaväravast sisseminekut istet Tšaikovski pingil. Vanaema tõmbas seal niisama hinge või visandas paati või parte või midagi muud, mis talle silma jäi (tal olid pliiats ja joonistusplokk alati mantlitaskus kaasas), mina aga silitasin sõrmeotsaga helilooja vaskseid noote. Mulle oli näidatud, kuidas neid noote klaveril mängida, aga need ei kõlanud mul sugugi nii kenasti kui tädi Alma mängituna.
Ühel õhtuhakul kuulsime pingil istudes ja joonistades ühest villast plekise kõlaga muusikat. See polnud nii vali kui kuursaalist kostev muusika, kuid polnud ka klaverimäng. „Mis see on?” küsisin.
„See on plaadimängija,” vastas vanaema.
Järk-järgult, sammhaaval kujunes ka mu eneseteadvus, ent see tuli teisalt. Sellega kohtusin tänaval, kus see tervitas mind nimepidi. Võõrastele olin Elin, emale ja isale Mussa ja talus oli mu nimi Kaie. Minul olid nende inimeste jaoks ka hellitusnimed. Mämmät kasutasin kogu aeg. Naist, kes juttude järgi oli mu ema, kutsusin Mimmaks ja mehe kohta, kes veelgi harvemini meil käis ja pidi mu isa olema, ütlesin Taat. Tädi Alma oli Tätä ja ikka oli meie üksikute rõõmude ja igapäevaste murede kallis kaaslane ja vaikiv kuulaja „kadund Ärni”, Ernst Enno, kelle nimi seisis ta pronksbüsti alusel. Ta range pilk ei kaldunud kunagi kõrvale igavikult, millest ta kirjutas. Ning nende tervituste kaudu, nähtud ja nähtamatute sõprade ja sugulaste tundmise kaudu, hakkasin ka mina end tundma kellenagi – teiste inimeste silmade (ja peegli) kaudu määratletud isikuna, kes on perekonna liige. Mis aga veelgi tähtsam, ma polnud kunagi üksi. Kui kuulsin köögist nõude kõlinat, kui mind kutsuti lõunalauda, kui vanaema või tädi Alma minuga oma asju ajades rääkisid, vahel aga, kui nägin vaid valguseriba ukse all, mille taga keegi luges, klaverit mängis, kirjutas või joonistas, kinnitas see mulle, et mind kuuldakse, kui ma hüüan. Aga kõige rohkem meeldis mulle, kui keegi tuli ja istus mu voodiservale. Kui kellegi pehme käsi mind puudutas ja kellegi õrn hääl minuga leebelt rääkis, teadsin, et olen kellegi armastatud laps. Ema ja isa olid mõistatuslik paar. Nad ilmusid alati äkki ja lahkusid niisama äkki. Ema oli tuntud näitleja, kelle leivanumbriks olid noored lihtsameelsed neiukesed, isa oli samuti näitleja ja hiljem lavastaja. Ka ema ja isa elasid kunsti nimel selle fraasi veidi julmemas mõttes, keeldudes perekonna jaoks kompromisse tegemast, vanaema ja tädi Alma aga läksid minu heaks kompromissile ja ma olen neile selle eest tõesti tänulik.
Vanaema ütles mulle, et mu vanemad teenivad oma igapäevast leiba. Kuna meil oli ikka leivatükk laual, seostasin need kaks asja omavahel ja olin tänulik. Ma teadsin, et nad kuuluvad perekonda, ehkki käivad riides nagu nood inimesed seal kaldapromenaadil ning tulevad ja lähevad hooajati koos nendega. Meil käisid nad väljaspool teatrihooaega ja nende viibimine majas meenutas läbi maja kihutavat suvist tormihoogu.
Liki ja Enn sõpradega oma pulmapäeval 1934. aastal.
Kui ema ja isa saabuma pidid, teadsin kohe, et suvi pole enam kaugel. Vanaema ja tädi Alma võtsid topeltaknad eest, lõid aknad pärani ning asusid pühkima ja tolmutama. Uksed paukusid, kardinad lehvisid, põrandal vedelesid kahe klaasi vahele vangi jäänud surnud kärbsed ja taas võis tunda mere lõhna, millesse segunes härra Petersoni värskelt tõrvatud paatide lõhn, mis lebasid kuivades, põhjad ülespidi, valmis uueks rendihooajaks. Ka härra Peterson ise oli kohal, lükates, kummisaapad jalas, majade vahel käru, koristades mahakukkunud puuoksi, parandades meie tara ning pannes järgmise kevadise suurvee tarvis plankusid tallele. Ka tema kuulus perekonda, ehkki ta polnud meile isegi sugulane. Ta oli ka ainuke tõeline mees, keda tundsime. Teised olid kõik näitlejad.
Emal ja isal ei olnud autot, aga kellelgi alati oli. Kohe kui kuulsime autosignaali, kargas tädi Alma ärevalt püsti ja asus oma salli ja põlle siluma. Ka vanaema asus kärmelt tegevusse, korjates peotäite kaupa tooliselgadelt riideid kokku, toppides kõik sahtlitesse, sohva- ja voodipatjade alla ning liikudes samal ajal ise ukse poole. Kui midagi ikka veel põrandal vedeles, lükati see kähku voodi või sohva alla. Ajaks, mil verandal esimesed kõrged kontsad klõbisesid, oli Tondu juba lähimast aknast välja hüpanud. Ma ei näinud oma kassi enne, kui värav pärast viimast hüvastijätulehvitust kinni löödi.
Elin emaga Haapsalus 1943. aasta talvel. Emal on kaela ümber kohutavad irevil hammastega hõberebased.
Ema lõi mu alati tummaks. Kui ta mind suudlema kummardus, tardusin häbelikkusest. Ema sulgedest boa kõditas mu nina. Kui küünitasin ta põske suudlema, hoidusin hoolega ta soengut sassi ajamast või kübarat paigast nihutamast. Aga kõige rohkem pelgasin ma tema teravate irevil hammastega hõberebaseid. Kui ma üht neist esimest korda nägin, sattusin paanikasse ja hakkasin karjuma. Küllap mu kisa hirmutas ka ema, sest ta ei tulnud mulle enam kunagi nii lähedale. See vahejuhtum muutis halvaks suhted minu ja mu ema karusnahkade vahel. Sulgedest boad olid sõbralikumad, sest neil polnud hambaid.
Ka isa suudles mind põsele. Ta ütles alati: „Oled sina alles kasvanud.” Mõnikord võttis ta mu sülle, keerutas mind, ja pani mu siis jälle maha. Ma ei osanud ka talle eriti midagi öelda. Siis suundus ta edasi, et suudelda tädi Alma kätt ja kinkida talle pudel. Ka tema sõbrad kummardasid ja suudlesid nalja pärast tädi Alma kätt. Mõned said vastuseks mängleva laksu. Kõik naersid ja lasksid end lõdvaks, nagu täiskasvanud alati teevad, kui ei pea enam viisakad olema.
Isa kohalolek erutas ja hirmutas mind, sest isa polnud kunagi üks ja seesama isik. Vahel olid tal tumedad juuksed, vahel hoopis blondid. Ükskord oli tal peas hall parukas ja ta ütles, et on Beethoven. Teinekord olid tal vuntsid, mis ta endal mõnuga eest rebis, nii et ehmusin. Arvasin, et ta tegi enesele viga. Teinekord saabus ta, prillid ees, ent kui ma neid puudutasin, sain aru, et prillidel pole klaase. Kõik puhkesid naerma. Tundsin end rumalana. Hiljem rääkis vanaema mulle, et isa prillid on rekvisiit, ema prillid aga tõelised. Ema hoidis prille taskus ja võttis need kasutusele vaid siis, kui tal oli vaja midagi olulist täpsemalt näha. Ta torkas prillid ninale, vaatas kärmelt ringi ja pani need siis jälle ära. Ma arvan, et sellepärast ei näinudki ta mind ühtepuhku, ehkki olin otse ta nina ees, ja möödus, nagu mind polekski seal.
Vanaema kinnitas, et vanemad armastavad mind – neil on vaid väga palju tegemist. Ta kirjeldas, kuidas isa oli minu sündides nii erutatud, et pidi kliinikusse rutates peaaegu trammi alla jääma. Aga siis ta ilmselt kaotas minu vastu huvi. Kahtlustasin, et see oli mu kõõrdsilmsuse pärast. Olin kaheaastane, kui kord isaga aias olles naabri koer mulle tagant selga hüppas. Pöördusin nii kähku ümber, et pingutasin liialt silmalihaseid, ja need ei muutunudki enam tavaliseks. Kõik, mida ma sellest õnnetusest
