viia ja ma ei palunud siis ka enam. Midagi oli väga viltu.
Ema läks tagasi Tallinna. Minu sünnipäevaks ta meile ei tulnud. Isast polnud samuti mingit märki. Ema saatis mulle sünnipäevaks kirjakese ja palju musisid. Vanaema luges kirjakese ette. Sellal kui vanaema luges, kujutasin ema kirja kirjutamas, hõberebased kusagil ta selja taga riidepuul. Kus? Ma ei teadnud isegi seda, kus ema elas.
Promenaadil kasvas rohi rinnakõrguseks. Härra Petersoni parimad paadid olid läinud. Katkised paadid lebasid rohu peal. Muda vedavad pargased ulpisid oma ankrupaikades, põhi kaetud pragunenud mudaga.
1940. aasta juunis langes Pariis sakslaste kätte.
10. juulil 1940. aastal alustas Hitler operatsiooni Merelõvi, valmistudes sissetungiks Inglismaale.
1940. aasta suveks olid Eesti riigiasutused peaaegu laiali saadetud ja Eesti juhid küüditatud. Valitsus lagunes.
1940. aasta sügisel lõppes ema leping Töölisteatriga. Ta kirjutas 1940/41. aasta talviseks hooajaks alla uuele lepingule Ühinenud Töölis- ja Draamateatriga. Isa juba oligi seal. Temast sai lavastaja ja ta veetis suurema osa hooajast maakohtades ringi tuuritades. Kuna nad olid näitlejad, ei peetud neid poliitiliselt oluliseks ning otsene oht neid ei ähvardanud. Tegelikult pidasid venelased teatrit kasulikuks propagandavahendiks. Teatrid läksid NKVD patronaaži alla ning kõik lavatekstid tuli ümber kirjutada nii, et need peegeldaksid kommunistlikku ideoloogiat. Lavastaja oli teisejärguline kuju partorgi kõrval, kes tsenseeris lavatekste ja seisis hea, et kõik näitlejad käiksid iga päev punanurgas juhiseid saamas. Ümberkirjutatud tekstis pidi kindlasti sees olema patriootlik kommunistist tööline või revolutsioonikangelane. Millest näidend rääkis, polnud oluline. Ajaloonäidendist sai naljanumber! Kuninga roll tuli ümber kirjutada selliselt, et kuningas rumal tunduks. Tõeline peategelane pidi olema kommunist, ja kui see oli võimatu, eriti ajalooliste näidendite puhul, tuli valitsejat kujutada joodiku või idioodina, nii et näidendi lõpus saaks endine teener või uksehoidja juhiks tõusta ning pidada maha pika monoloogi kommunistliku revolutsiooni hüvedest. Eriti raske oli toime tulla Shakespeare’i näidenditega. Isa tööst sai ohtlik igapäevane võitlus oma kunstile ustavaks jäämise ja arreteerimise vahel.
1941. aastaks oli venelaste viibimine Tallinnas tekitanud vastuolusid. Euroopalikud kombed põrkasid kokku suures osas asiaatlike okupantide kommetega. Sõdurid kaevasid üles aedu ja eesõuesid, et kasutada neid oma peldikutena. Kuna neile oli räägitud, et eestlased elavad hirmus närustes tingimustes, olid nad väga hämmastunud, et siinsed inimesed olid nii hästi riides, kauplused toitu täis ja talud andsid toodangut, mis ületas ka nende kõige metsikuma kujutlusvõime. Algul arvasid nad, et kõik see on lavastus propaganda eesmärgil, ent kui nad avastasid, et kõik on ehtne, ostsid ohvitserid poed tühjaks kõigest, mille nad aga kätte said. Kohalik rahvas vaatas hämmastusega, kuidas ohvitseride naised ilmusid pidudele öösärkides, mida pidasid ballikleidiks. Kui poed oli tühjaks tehtud, asusid ohvitserid linnarahva kallale, kes olid abitud ja niigi juba kohkunud. Keegi ei saanud enam kindel olla, et tema koju äkitselt sisse ei tungita.
Laht oli külmunud ja lumi polnud veel hakanud sulama. Me istusime köögilaua ümber ja asutasime end just lõunat sööma. Tallinnast oli ootamatult saabunud ema, kaasas Tomsonite talust toodud sink. Tädi Alma oli just lihanoa kätte võtnud, et sinki lõikama hakata, ja vanaema kavatses pakkuda keedetud kartuleid, kui köögiuks äkitselt raginal lahti paiskus. Kööki tungisid vene sõdurid, jalas suured märjad kummisaapad ja seljas haisvad palitud, ning nad sihtisid meid püssidest. Nende juht karjus vene keeles käsklusi. „Mitte liigutada!”
Seejärel kohe: „Liikuge!”
Püssiga osutati kord siia, kord sinna.
„Tõuske püsti! Istuge!” Meeste hingeõhk lehkas külmas õhus viina järele. Kuna keegi meist end ei liigutanud, polnud kõigil käsklustel mõtet. Sõdurid otsisid alkoholi. Me kuulsime, kuidas nad sahtleid lahti tõmbasid, kapiuksi avasid ja asju põrandale loopisid. Kööki jäänud mehed asusid läbi otsima köögiriiuleid, avama plekkpurke, puistates põrandale jahu, suhkrut ja soola, mis nende jalgade all krõbises.
Meie istusime edasi. Vanaema pliidi juures oli vait, käes aurav pott kartulitega. Aeglaselt asetas ta poti pliidile tagasi ja pöördus vene keeles sõdurite juhi poole. Ta rääkis vaikselt ja rahulikult, nii et kontrast nende häälte vahel kõlas isegi sõdurite kõrvus tobe. Mehed lõpetasid karjumise. Ohvitser läks näost punaseks. Siis langetas ta püssitoru.
Mõistsin piisavalt vene keelt, saamaks aru, et nad on näljased ja janus. Loopides maha kõik, millest neil kasu polnud, täitsid need mehed oma taskud kõigega, mis neile silma hakkas. Üks neist võttis kätte mängutoosi. Ta keeras võtit ja toos hakkas mängima Chopini nokturni. Ta torkas mängutoosi mantlitaskusse ja see mängis seal edasi.
Alma jäi istuma, sall silmile tõmmatud, käed rüpes, sellal kui vanaema vastas ohvitseri küsimustele, öeldes kas net, da või horošo. Siis küsis ta ohvitserilt tema nime ja ütles talle, et ta ise on pärit Peipsi äärest, Venemaa piiri lähedalt, kus on palju vene külasid. See vaigistas ohvitseri pisut.
Ema vene keel nii hea ei olnud. Ta istus tardunud ilmel, ninasõõrmed puhevil. Tundsin seda ilmet. Ema oli valmis plahvatama, aga ei julgenud.
Teised mehed tulid kööki tagasi ja teatasid, et alkoholi majas ei ole. Eks nad leppisid siis leiva, singi ja kartulitega. Vanaema laotas kartulitele köögirätiku, et need soojad püsiksid. See ajas sõdurite juhi jälle närvi. Ta nimetas vanaema babuška’ks, siis pöördus ja ütles meestele: „Poidjom! – Läki!”
Kui mehed läinud olid, jäi kööki heljuma vodka ja märja villa hais. Ema tõusis aegamisi püsti ja asus põrandat pühkima. Suhkur oli määrdunud ja märg, aga ta pühkis selle ikkagi kokku. Suhkur oli kallis. Keegi ei öelnud sõnagi. Kui köögipõrand oli puhas ja suhkur pandud paberi peale kuivama, läksime akna juurde. Sõdurid polnud kuigi kaugele jõudnud. Nad olid lahe ääres laagrisse asunud, istusid kaldatammil, andsid pudeleid käest kätte ja sõid meie lõunat. Peagi olid nad veel rohkem purjus kui enne. Nad raiusid jäässe augu, võtsid end pesuväele ja asusid jäises vees tembutama.
„Tülgastav!” ütles ema, turtsatades põlglikult.
Vanaema heitis pilgu üle õla ja lõi käega. „Ah! Vaid kodust kaugele sattunud mammapojad,” leidis ta.
Alma läks härra Petersoni otsima, et uurida, kas ta saab meie ukse ära parandada. Ema sõitis Tallinna tagasi.
Ühel õhtul, kui ma ei saanud uinuda, sest oli ikka veel valge, tahtsin minna eestuppa, et aknast kuud vaadata. Eestoa uks oli lukus. Arvates, et ema on jälle meile saabunud ja loeb seal, koputasin uksele. Kui keegi ei vastanud, koputasin kõvemini. Järsku avas ukse keegi toasussides ja öösärgis võõras naine. Ta näis end meie juures päris koduselt tundvat. Vanaema tõttas kähku jaole, ta vabandas naise ees vene keeles. Kui oma toas tagasi olin, pani vanaema mu voodile istuma ja ütles, et ma ei tohi enam kunagi eestoa lähedussegi minna. Meie maja kuulus nüüd ühele vene naisarstile. Meie tohtisime olla vaid minu toas ja köögis. Vanaema magas köögitoolil ja tädi Alma pööningul.
Too naisarst kasutas käimiseks järiga eesust. Ma ei näinud teda enam, kuid kuulsin teda klaveril klimberdamas, see kõlas nagu kukuksid potid ja pannid kappidest põrandale. Ühel päeval tuli ta mind otsima ja viipas mu enda juurde. Tal oli midagi selja taga käes. Kui ma tema juurde jõudsin, patsutas ta mu põske ja ütles, et ma olen krasivaja, kena. Ta andis mulle mingi asja, mis nägi välja nagu väike tinapaberisse mässitud kala. „Sa võid mulle igal ajal külla tulla,” ütles ta.
Veel enne, kui ma paberi lahti sain, tundsin ära selle lõhna. Šokolaad! Viimaks ometi!
