päeval olin just lõpetanud söömise ja kavatsesin öelda oma „pisikestele inimestele”, et ma konfiskeerin nende maja ja nende eestoa ja luban neil kasutada ainult kööki, kui kuulsin, kuidas eesvärava haak lahti tehti ja nägin ema tulemas jooksuga mööda teerada, karjudes: „Alma! Memme! Mulle tullakse järele! Saatke laps minema!”
Vanaema haaras piimamannergu ja torkas selle mulle kätte. „Mine too piima,” hüüdis ta ja lükkas mu uksest välja sellise jõuga, et pidin peaaegu trepist alla kukkuma. Ta polnud minu peale kunagi häält tõstnud ja ma polnud kunagi üksi piima järel käinud. Raha mul ka ei olnud. Jahmununa vanaema ootamatust käitumisest, läksin ümber maja ja jäin seisma köögiakna alla, ainsasse kohta, kust võisin kuulda, mis majas toimub.
Ema nuttis hüsteeriliselt, loopides asju huupi kohvrisse.
Tädi Alma käskis vanaemal mind otsima minna. „Mine võta laps! Minge metsa,” andis ta käsu.
Kuulsin, kuidas vanaema eesuksest välja läks ja tänaval mu nime hüüdis. Ema vaatas köögiaknast välja ja nägi mind. Ta oli nii vihane, et ma arvasin, et ta kargab sealtsamast köögiaknast välja. Lasksin piimamannergul kukkuda ja jooksin vanaemale järele.
Aga kedagi ei tulnud.
Kui me kõik jälle köögis tagasi olime, võttis ema mul õlgadest kinni ja raputas mind nii, et mu hambad lõgisesid.
„Kui ma ütlen sulle, et jookse, siis sa jooksed! Kui ma ütlen, et mine peitu, lähed sa peitu! Kuuled sa?” karjus ta mulle näkku.
Nüüd siis tahab ta peitust mängida, mõtlesin mina. Olgu, aga mina ei kavatsenud temaga kunagi mängida – mitte kunagi. Läksin oma tuppa ja peitsin end voodi alla.
See vahejuhtum jäi mulle mõistatuseks kuni 1997. aastani, kui avastasin Haapsalu lehes artikli. „Liki Toona oli „meie mees Havannas”, kes sai meid hoiatada vaenlase plaanidest …” 6 Ilmselt oli ema siis jälle sakslaste tõlgina tööl ajalehe juures ning seega oli tal juurdepääs arreteeritavate inimeste nimekirjadele. Tal oli võimalus neid hoiatada, et nad kodust lahkuksid. Päeval, kui ta jooksuga koju tuli, oli ta nimekirjas näinud omaenda nime.
Aga sakslased ei tulnudki talle järele, sest just sel päeval pöördus sõjaõnn ja nad asusid taganema.
3. peatükk
HÄVINGU EELÕHTUL
Nüüd räägiti Hitlerist ja Stalinist nii sageli, et teadsin neid kui kaht paha meest, kes vihkasid teineteist ja kõiki, kes nendega nõus polnud. Nad veetsid aega kaardile jooni vedades ja maid üksteise kallale kihutades, ise salaja lootes üksteist tappa. Mõlemad tahtsid maailma valitseda, veel parem aga, mõlemad tahtsid saada Inglismaa kuningaks.
„Mämmä, tule vaata neid laevu! Neil on viire takka suitsutorud peal,” hüüdsin erutatult, tormates kööki, et rääkida vanaemale, mida olin tuulekojast näinud.
Aga vanaema köögis ei olnud. Ta oli sinises toas ja sortis seal meeleheitlikult sahtleid, loopides asju midagi sahtlitesse tagasi panemata põrandale. Ema ja tädi Alma kössitasid köögilaua ääres ja sosistasid midagi, pead koos. Minust ei teinud nad väljagi. Aga vanaema märkas mind küll.
„Söö oma hommikueine ära,” ütles ta toast. Ainult vanaemal paistis meeles olevat, et minagi olen olemas.
Mingit hommikueinet ma kusagil ei näinud, nõnda siirdusin eestuppa. Olin eelmisel õhtul tähele pannud, et taevas Andersonide majakatuse kohal on oranž. Tõmmanud tooli akna alla, nägin nüüd sellesama katuse kohale kuhjumas musti pilvi. Oli hakanud sadama kuivi tuhaebemeid, mis langesid aknalauale ja murule. See muutis rohelise hallikaks, kattis kõnniteed ning täitis munakivide vahed justkui määrdunud lumega.
Tee meie maja ees, mis oli tavaliselt nii igav, sest teda peaaegu ei kasutatud, oli nüüd inimesi ja sõidukeid täis, ning nad kõik liikusid sadama poole. Sellesse rongkäiku mahtus nii jalgrattaid, lahtisi veoautosid, hobuvankreid kui täislaaditud käsikärusid ning kõik nad pidasid sammu inimestega, kes tassisid raskeid kohvreid ja kaste, lükkasid lapsevankreid ja vinnasid pampe täis kärusid. Pambud olid tehtud voodi- või laudlinadest, tekkidest ja suurrättidest. Mõni pamp oli kandmiseks liiga suur, mõni kandam liiga raske inimeste jaoks, kes neid kanda rügasid. Ühel mehel oli jalgratta peale seatud raudahi, teisel turjal suur seinakell. Ühe mehe kohver oli nii raske, et ta pidi iga paari sammu järel peatuma ja puhkama. Täiskuhjatud kärudel ja lapsevankritel istusid väiksemad lapsed, suuremad kõndisid nende kõrval, kaasas omaenda pamp või kott.
„Mine akna juurest minema!” hüüdis tädi Alma köögist. Hämmastav, kuidas nad märkasid mind alles siis, kui leidsin enesele midagi huvitavat teha.
Sellal kui Saksa armee Eestist taganes, asus Vene merevägi sadamarajatisi pommitama. Haapsalule kukkus mitu pommi.
Härra Peterson kaevas meie aia lõppu pommivarjendi. Tegelikult oli see lihtsalt sügav, poolenisti vett täis auk. Vanaema võttis minu pissipoti varjendisse kaasa, aga mina keeldusin seda kasutamast, sest see libises märgadel plankudel kogu aeg. Sellest tuli suur sekeldamine, nii et lõpuks läksime majja tagasi. Mõni minut hiljem kukkus varjendi lähedale pomm ja üks meie puudest rebenes juurtega maast välja. Puu langes maja katusele ja purustas pööninguakna.
Ema oli nüüd hakanud kandma meestepükse ja kalameeste kampsunit, millel oli õla peal auk. Pika sigaretipitsi asemel, mida ta muidu alati nii elegantselt kasutas, oli tal nüüd lühike merevaigust sigaretipits, täpselt ta sõrmeotste värvi. Pits ripnes tal ikka suunurgas hammaste vahel, kui ta rääkis. Ema tõmbas nüüd jälle mahorkat, vastiku lõhnaga Vene tubakat, mis meenutas mulle vene sõdureid, kes toona meie kööki tungisid. Püksid olid emale liiga suured. Ta hoidis pükse üleval rihma abil, millel oli maopeakujuline terava otsaga vaskpannal. (Seda rihma sain tunda 1945. aasta kevadel.)
Ema ei peitnud end enam elutuppa ning kõndis majas ringi, lugedes mingit kirja. Tahtsin temalt pärida laevade kohta, inimeste kohta tänaval ja kõige muu kohta, sest mul hakkas tasapisi hirm, aga vanaema ei lasknud. Ta pani sõrme huulile.
„Sinu ema langetab praegu tähtsat otsust,” ütles ta.
Seda ma nägin. Aga ma astusin ikkagi ema juurde. Ta vaatas mulle hetke hämmeldunult otsa, siis läks minu ümbert ringi ja pani järjekordse sigareti põlema.
Marga ja kogu Takkide perekond olid natuke aega tagasi meil käinud, kaasas ka Helmi vastsündinud lapsuke. Tahtsin küll näha titat, aga mitte Helmi nelja-aastast poega Reinu, nii et ma lihtsalt kuulasin, mida räägiti. Nad kavatsesid minna maad mööda Hollandisse, titt vankris. Marga oligi tolle kirja toonud. Kiri oli isalt ja seal oli öeldud, et ta püüab meid üles otsida.
Tädi Alma oli vigastanud jalga ja jalas oli nüüd tromboos. Ta pidi vaikselt lebama, aga ta keksis selle asemel luuavarrest karguga ringi ja kamandas vanaema, kes oli roninud köögilauale ja riputas tekke kardinapuu külge, hammaste vahel vedrunõelad.
„Kuidas paistab?” hüüdis ta.
„Tõmba vasakult veidi allapoole, Ella. Ei! Nüüd paremale. Ikka veel vähe. Sikuta veel veidi allapoole!” Lõpuks, kurnatult: „See on liiga kitsas. Võta suurem tekk.”
Siis nägi ta, et ema murrab ikka veel pead, kiri käes.
„Taeva pärast, Liki!” turtsatas Alma põlastavalt. „Ta ei ole ju siin, eks? See peaks selge olema. Ta ei tule.”
„Ehk
Venda Sõelsepp, Lääne Elu, 24. aprill 1997.
