tuli peagi tagasi ja ütles, et kõik on valmis. Ta oli leidnud paadi, mis pidi meid Rootsi viima, ja kellegi mahajäetud aiast arbuusi.
Oli veel küllalt aega see ära süüa.
„Anna nuga,” ütles ema vanaemale kätt välja sirutades.
Aga nuga meil ei olnud.
„Mis? Ei ole nuga?” Ema oli algul justkui tummaks löödud, siis asus pampe laiali kiskuma. „Mida sa tahad sellega öelda, et meil pole nuga?” Ta sikutas „armsa Ärni” pambu kinnitraageldatud nurga lahti, et pambu sisu näha.
„Paber? Uskumatu! Paber! Kõik, mis sa kokku pakkisid, on vaid paber!” Ta lõi enesele käega otsaette ja pistis nuuksuma. Olin ema varemgi nutmas näinud, aga mitte sel kombel. Ema nuttis ja peksis rusikatega riiet, mis oli tegelikult tema isa suurrätt. Vanaema üritas ema rahustada, aga ema oli lohutamatu. Kui pisted poleks olnud nii kõvasti paigas, oleks ema kogu pambu laiali rebinud.
Mul olid pakkimine ja „armsa Ärni” voodile laotatud suurrätt hästi meeles. Teine, meie vanast hobusetekist ja punasest heegeldatud tekist kokku õmmeldud pamp oli täis rõivaid ja voodipesu (tädi Alma kasutamata kaasavara). Kõik muu oli suures turukotis. Kott kolises ja kõlises, sest kõige muu keskel oli suur alumiiniumpott, täis väiksemaid asju: tikke, küünlaid ja käterätte, lisaks veel portselantass, mida me hiljem hakkasime kutsuma meie Dresdeni portselaniks. Vanaema oli kaasa võtnud ka kaks raamatut minuga lugemiseks: „Jeesuse noorpõlve” ja Taani kokaraamatu. Peale selle olid kaasas vanaisa luuletused.
Ema nutt ajas mu endast välja. Iga kord, kui nägin ema nutmas, oli juhtumas midagi kohutavat. Valmistusin kuhugi hüppama või peitu pugema, nagu ema oli õpetanud. Viimaks tõstis ema pea, võttis eest prillid (mida ta oli viimasel ajal hakanud kogu aeg kandma) ja ütles: „Olgu! Aitab!” Ta ajas end sirgu ja vaatas ringi.
„No näe! Siin ongi see mees, kes lubas meid üle viia,” hüüdis ta, minnes mehele poolele teele vastu ning naeratades, nagu poleks ta kunagi oma elus hüsteeriliselt nutnud.
Minu viimane pilt Eestist sisaldas mööblikuhjasid, lapsevankreid, jalgrattaid, kärusid, madratseid, patju ja avatud kohvreid, mille sisu vedeles rohus ja liival. Keegi vanadaam istus madratsil, padjad ümberringi, ja hoidis süles suurt kella. Ta oli keeldunud kellata teele minemast ja oli nüüd siia maha jäetud. Just siis, kui mõtlesin, et olen selleks päevaks küllalt näinud, märkasin üht pisikesel öökapil istuvat kassi, kes seal end pesi. See polnud küll Tondu, aga oleks võinud olla.
Veel neli aastat hiljem sõnelesid ema ja vanaema seeüle, mis tol päeval sai kaasa pakitud. Ka Inglismaal vaidlesid nad ikka veel selle üle. See päev seal rannas oli pöördepunkt ema ja vanaema suhetes. Meie „armast Ärnit” rinnale surudes tahtis vanaema öelda, et abikaasa vaim kas tuleb meiega või siis jääb ka tema siia maha.
Ja nüüd, viiskümmend kuus aastat hiljem, sai kõigest, mida „armsa Ärni” pamp sisaldas, vanaema eluloo alus. Tol päeval 1944. aastal oli vanaema pakkinud asju aastaks 2000.
4. peatükk
KADUNUD PARADIIS
Paat oli rahvast täis. Täiskasvanud istusid külgedel ja pagas oli keskel. Mina olin seal, kus pagas, vanaema jalgade juures, klammerdudes ühe käega kompsu ja teise käega vanaema mantlihõlma külge. Ema oli koos meestega paadi ninas. Eespool paistsid tumedad tormipilved. Selja tagant kuulsime valje pauke ja plahvatusi. Torm tõstis tuult ning meie kohal hakkasid lendlema vahutordid, paat aga aina kerkis ja vajus tohututel lainetel. Olin valmis haarama vanaema jalast või mantlist, et oleksime koos, kui üle parda kukume.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
