mulle, kui läksime kord isaga ajalehte ostma. Kohtasime teel üht daami, kes tundis isas ära tuntud näitleja. Daam kummardus minu kohale ja ütles: „Nii et see siis on teie tütar.” Siis taandus ta ehmunult, hüüatades saksa keeles: „Aber sie schielt!” Ja mina sain sellest väga hästi aru. „Ta kõõritab.” Kõõrdsilmad panid inimesed minuga teistmoodi kõnelema.
Soov vanematele meeldida tegi mind ülearu murelikuks ja kohmetuks. Kui nad mind kõnetasid, sattusin nii suurde segadusse, et tegin asju, mis neid vihastasid. Vahel peatas ema mu poolel sammul ja vuristas mulle ette rea arve, et ma need otsekohe kokku liidaksin. Ise nipsutas sõrmi, ikka plõks ja plõks. Mina ehmusin nõnda, et mul polnud meeles, mida ta ütles. Ükskord meile tulles sirutas ta minu poole lõhnaõlipudeli, et ma seda nuusutaksin. Mina aga arvasin, et ta pakub seda mulle juua. Teinekord näitas ta mulle valge-pruunilaigulist kleiti. „Mida sa sellest arvad?” küsis ta. Ma vastasin, et ta näeb välja nagu vanaema Tomsoni lehm Betti.2 Ema andis mulle seepeale vastu kõrvu. Aga öeldu oli tõsi. Betti oli ilus lehm, samasuguste pruunide ja valgete laikudega. Siis kord küsis üks daamidest minult, kas mulle meeldib talus külas käia. Ma vastasin, et meeldib, sest mulle meeldib prussakaid taga ajada. Ema läks näost tulipunaseks ja mina põgenesin kööki, kust ma leidsin tädi Alma klaase pesemas ja köögivilja hakkimas.
Kui meile külalised tulid, valmistas tädi Alma toitu Taani kokaraamatu järgi. Raamatu leheküljed ja pildid olid rasvaplekilised ja lõhnasid mõnusalt. Mulle anti tavaliselt kõike maitsta, kuid päriselt süüa sain siis, kui külalised olid söönud.3
Elin emaga koduaias Haapsalus 1944. aasta suvel.
Köök oli ohtlik koht, kui seal pidulikku lõunaeinet valmistati. Kõikjal leidus teravaid nuge, podisevaid ja ülekeevaid potte, veiniklaase ja kergesti purunevaid nõusid. Niipea kui tädi Alma mind seal nägi, andis ta mulle käsu minna ja tilli korjata. Ta ütles alati seda, kui ma talle jalgu jäin. See tähendas „minna ja otsida üles vanaema”.
Vanaema polnud raske leida. Kuulsin teda verandal lilli vaasi seades omaette porisemas. Lillevarsi lõikudes olid tal huuled kirtsus ja näoilme range. Ainult mina teadsin, et vanaemale ei meeldi lõikelilled. „Jäta need rahule,” ütles ta mulle, kui jalutamas käisime. „Ka metsalilledel on oma elu. Meil pole õigust neilt seda elu võtta.” Vanaema pahameel, ehkki leebe, kahandas mu enda süütunnet vanemate ja nende sõprade pärast.
Ainus osa neist külaskäikudest, mida ma nautisin, oli pärastlõunane muusika. Kuigi mind koos teistega lauda ei kutsutud ja ma köögis oma taldriku taga norutasin, kuulatasin hoolega, millal sinises toas toolid laua tagant eemale lükatakse. Kui hakkas kostma valjemat häälekõma, tormasin otsekohe elutuppa ning pugesin ühte suurtest tugitoolidest akna all. Külalised kogunesid klaveri ümber. Nende seas oli elukutselisi lauljaid ja pianiste ning nad kõik laulsid ja mängisid, kuid minu meelest oli tädi Alma ikkagi parim. Panin silmad kinni ja lasksin end lõdvaks. Ei mingeid plekiseid plaadimängijaid meie majas!
Kui kardinad muusikast täitudes lainetama hakkasid, puhkesin nutma. Ma ei tea, miks. Nad tantsisid nagu uisutajad lahel. See oli nii kaunis! Ka vanaema nuttis, kui luges luuletusi või vaatas päikeseloojakut. Aga kui ema nägi, et ma tasakesi nutan, viis ta mu toast välja ja ütles vanaemale, et tunneb muret mu vaimse tervise pärast.
Mind viidi arsti juurde. Ema ütles tohtrile, et ma olla muusikat kuuldes teinud imelikke hääli, kui olin alles kuuekuune. Arst vaatas mu läbi, aga ei leidnud midagi viltu olevat. „Tal on lihtsalt elav kujutlusvõime,” ütles ta mu vanematele.
Ühel teisel korral tõi keegi näitlejannadest meile tohutu kimbu pojenge. Armusin neisse otsekohe. Ainult meie vanaemaga teadsime, et ka lilled võivad õnnetud olla – lubasin pojengidele, et ei lase neil üksinduses surra. Istusin iga päev nende juures, kuni õielehed pudenema hakkasid. Kui surmast enam pääsu polnud, sattusin hüsteeriasse. Pärast lillede surma viidi mind vägisi toast välja ja pandi voodisse. Vanaema andis mulle palderjaniteed. Ema aga aina jahvatas minu närvidest, siis aga laksas äkki peoga otsaette, sest talle tuli suurepärane mõte. Tema arvates polnud nad tähele pannud minu muusikaannet.
Mind viidi nende teatrisse Tallinnas. Inimesed sagisid mu ümber. Keegi klõmmis klaverit ja mind paluti neid noote korrata. Aga kõik olid pettunud, kui selgus, et mul pole muusikalist kuulmist. Ma ei suutnud korrata ainsatki nooti. Polnud mingit lootust, et minust saab uus Shirley Temple või et emal õnnestub isa veenda, et tal oli õigus mind alles jättes. (Laulda ei oska ma tänase päevani, kuid kuulen väga hästi, kui keegi viisi ei pea.)
Hoolimata vanemate pettumusest, veetsin selle öö nende kodus. Seda polnud juhtunud kunagi varem ega juhtunud ka kunagi hiljem. Ema magas voodis, mina kušetil, isa aga seadis end kušeti ette põrandale, juhuks kui peaksin öösel voodist välja kukkuma. Järgmisel päeval viis ema mu tagasi Haapsallu. Mu ainus võimalus vanematele muljet avaldada oli lõppenud häbiväärselt.
Mämmä kuivatas mu pisarad. Ta pani minu ette suure kausitäie kaeraputru ja ütles, et talle ei loe, kas ma oskan laulda või tantsida, kuni ma kirjutan luuletusi ja joonistan. Otsisime üles luuletuse, mille olin kirjutanud enne Tallinnasse sõitmist, ja laotasime selle lauale, et saaksime seda kriitilisel pilgul uurida, arutledes iga sõna, aga eriti õigekirja ja käekirja üle. Arutlesime proportsioonide ja tähenduse üle. Luuletus oli tuhandesilmsest kärbsest ja sellest, kuidas kärbes suudab ühekorraga näha kõike ja kõikjale. Sinna juurde kuuluval joonistusel oli suur kärbes, kelle silmad meenutasid väikesi aknaid. Igas aknas peegeldus vastu kõik, mis toas leidus, isegi kärbsepiits. Vanaema kiitis nii luuletust kui joonistust, kuigi paber oli tati-, piima- ja kaerapudruplekke täis. Kui laua tagant tõusime, vaatasin üle õla tagasi ja nägin laual Tondut mahaloksunud piima lakkumas. Nõnda et temalegi meeldis mu luuletus.
Mind ei viidud enam kunagi Tallinna ja mina tundsin seeüle rõõmu. Ma ei julgenud kellelegi öelda, kuidas ma kartsin vanemate ja nende sõprade saabumist, aga ma rääkisin sellest oma „pisikestele inimestele”, kes mul elasid meie mädarõigaste vahel. Neile valasin välja kogu oma pahameele.
Elin Haapsalus kass Tonduga 1944. aastal.
„Jätke järele!” karjusin neile, käed puusas. „Ärge puutuge seda!” hüüdsin, marssides ümber mädarõigaste, et näidata neile, et mul on tõsi taga. „Ja ärge jätke oma mänguasju vedelema!” karjusin veel ja põrutasin jalaga. Ma ei andnud oma „pisikestele inimestele” hetkekski rahu, alates ema-isa saabumise esimesest teretusest kuni viimse väravapaugatuseni, mispeale ka kass Tondu maja alt lagedale ilmus. Nüüd olime jälle meie ise – mõneks ajaks.
Ema nimetas kunsti meie perekonnaveaks.
Maja kuulus tädi Almale. Ta oli selle ehitanud oma klaveri ja Ärni ebapraktilise perekonna jaoks, et neil oleks vanas põlves katus pea kohal. Mitte kellelgi peale tädi Alma polnud aega selliste maiste tegevuste jaoks nagu söögivalmistamine ja majapidamistööd. Isegi minu eest hoolitsemine sulandus vanaema igapäevastesse askeldustesse, nii et ma isegi ei märganud, et olen midagi neist erinevat, kuni saabusid ema ja isa ning nende teistmoodi eelistused meie omadega kokku põrkasid. Kui minu elu sisu oli perekond ja sugulased, siis ema puhul oli selleks sõprus. Ta uskus, et sõprus on ainus suhe, mida võib usaldada, ilma et su süda murduks. Sinises toas oli fotoalbum ema ja isa osatäitmistest mitmesugustes lavastustes ning mulle jäi eriti silma üks foto näidendist „Lumekuninganna”. Ema ei mänginud seal kuningannat, vaid väikest tüdrukut, kes kuningannaga kohtub. Kuid minu meelest oli ikkagi tema see kuninganna, eriti kui ta parajasti minu peale pahane oli.
2. peatükk
KUI
Isa vanemad olid Jaan ja Pauline Tomson.
Euroopas polnud lastel sellal tavaks süüa vanematega ühes lauas. Nad sõid kas köögis või eraldi „kassilauas”, mille kohta enamasti öeldi
