Siis ütles Ruth: „Ta ei aima midagi. Vaadake teda. Ta ei kahtlusta tõepoolest midagi.”
Kui ta seda ütles, silmitsesin teda ja otsisin märke laitvast suhtumisest selle suhtes, mida poisid Tommyga ette võtsid. Kuid järgmisel hetkel puhkes Ruth korraks naerma ja sõnas: „Küll on idioot!”
Siis mõistsin, et Ruthile ja teistele jäi kõik, mida poisid otsustasid teha, meist kaugeks; polnud oluline, kas me kiitsime selle heaks või mitte. Me ei kogunenud sel hetkel akende juurde nautima võimalust näha Tommy järjekordset alandamist, vaid ainult sellepärast, et olime kuulnud uusimast vandenõust ning tundsime pisut uudishimu, kuidas kõik areneb. Ma ei usu, et tol ajal läks see, mis poisid omavahel tegid, palju kaugemale kui seekord. Ruth ja teised olid selle suhtes erapooletud ja võib-olla mina niisamuti.
Aga ma võin ka valesti mäletada. Võib-olla tundsin ma juba tookord, kui nägin Tommyt mänguväljakul ringi tormamas, näol varjamatu rõõm, et ta on jälle kampa tagasi võetud, et ta saab mängida mängu, milles on nii osav – võib-olla tundsin ma väikest valutorget. Selgesti on mul meeles, et Tommy kandis helesinist polosärki, mille ta eelmise kuu müügipäeval ostis – särki, mille üle ta nii uhke oli. Ma mäletan, et mõtlesin: „Ta on tõesti rumal, et mängib sellega jalgpalli. Kui särk on rikutud, mis tunne tal siis on?” Valjusti laususin, pöördumata konkreetselt kellegi poole: „Tommyl on see särk seljas. Ta lemmikpolosärk.”
Keegi vist ei kuulnudki mind, sest kõik naersid Laura vigureid – meie rühma kloun tegi järele kõiki Tommy järjestikuseid näoilmeid, kui ta jooksis, lehvitas, hõikas, tõukles. Kõik teised poisid liikusid väljakul veidi lõdvemas tempos nagu soojenduse ajal, aga elevil Tommy näis põrutavat täie hooga. Ütlesin nüüd juba valjemini: „Ta jääb nii norgu, kui selle särgi ära rikub.” Seekord Ruth kuulis mind, kuid arvas, et ma tahtsin nalja visata, sest ta naeris leigelt ja lausus siis ise ühe teravmeelsuse.
Nüüd olid poisid lõpetanud palli tagumise. Nad seisid kambakesi mudasel väljakul, kõigil rind kergelt tõusmas ja vajumas, ning ootasid, et algaks mängijate valimine. Kaks ette astunud kaptenit olid seenior 3-st, kuid igaüks teadis, et Tommy oli sel aastal parem mängija kui keegi teine. Nad viskasid liisku esimesena valimise õiguse peale ja siis hakkas võitja poisterühma silmitsema.
„Vaadake teda,” ütles keegi mu selja taga. „Ta on täiesti veendunud, et tema valitakse esimesena. Te ainult vaadake!”
Tommys oli sel hetkel tõesti midagi naljakat, midagi niisugust, mis pani mõtlema: noh, kui ta nii napakas on, siis on ta ära teeninud selle, mis kohe järgneb. Teised poisid teesklesid kõik, et nad ei tee valikukäigust väljagi, et neil on ükskõik, mitmendaks nad jäävad. Mõned ajasid omavahel rahulikult juttu, mõni sidus saapapaelu, mõni vahtis lihtsalt jalge ette maha ja tammus mudas. Aga Tommy vaatas innukalt seenior 3 poisile otsa, just nagu oleks ta nime juba hõigatud.
Laura jätkas oma etendust kogu valimisprotseduuri ajal, tehes järele kõiki ilmeid, mis Tommy näol vaheldusid: algus rõõmus ja innukas, siis hämmeldunud ja murelik, kui juba neli korda oli keegi välja valitud, aga teda ikka veel mitte nimetatud; haavumine ja paanika, kui ta hakkas aimama, mis tegelikult toimub. Ma ei heitnud Laurale pilke, sest jälgisin Tommyt; teadsin, mida Laura teeb, ainult teiste lakkamatu naeru ja ässitamise järgi. Siis, kui Tommy oli üksi seisma jäetud ja kõik poisid turtsusid naerda, kuulsin, kuidas Ruth ütles:
„Läheb lahti. Olge vakka. Seitse sekundit. Seitse, kuus, viis…” Ta ei jõudnud lõpuni lugeda. Tommy suust kostis äge kisa ja poisid, kes naersid nüüd avalikult, hakkasid lõunaväljaku poole jooksma. Tommy sööstis mõne sammu nende kannul – ei saanud hästi aru, kas instinkt käskis tal neid vihaselt jälitada või sattus ta mahajätmisest paanikasse. Igatahes peatus ta varsti ja jäi seisma, põrnitsedes teistele järele, näost tulipunane. Siis hakkas ta kriiskama ja karjuma, ta suust purskus seosetuid vandesõnu ja solvanguid.
Me kõik olime näinud selleks ajaks palju Tommy märatsushoogusid, sellepärast ronisime pinkidelt alla ja võtsime ümber toa istet. Tahtsime teha jutu millestki muust, aga Tommy lõugas aina edasi ja kuigi me algul pööritasime silmi ning püüdsime mitte välja teha, siis lõpuks – võib-olla kümne minuti pärast – ronisime jälle aknast välja vaatama.
Teisi poisse ei olnud enam üldse näha ja Tommy ei püüdnud oma ütlusi mingisse kindlasse ilmakaarde suunata. Ta lihtsalt märatses, vehkides jäsemetega taeva, tuule või lähima väravaposti poole. Laura ütles, et ta võib-olla „harjutab õppida antud Shakespeare’i rolli”. Keegi teine juhtis tähelepanu, et iga kord, kui ta midagi kisendab, tõstab ta ühe jala maast ja sirutab väljapoole, „nagu koer pissib”. Ma olin tõesti ka ise seda jalaliigutust märganud, kuid mulle torkas silma, et iga kord, kui ta jala jälle vastu maad lõi, lendasid ta säärte ümber poripritsmed. Mõtlesin jälle ta armsale särgile, kuid ta oli minust nii kaugel, et ma ei näinud, kas särk on väga porine.
„Minu arvates on veidi julm, et nad ta alati niimoodi üles keeravad,” tähendas Ruth. „Aga oma süü. Kui ta õpiks rahulikuks jääma, jätaksid nad ta rahule.”
„Nad kiusaksid teda ikkagi,” ütles Hannah. „Graham K. ägestub sama kergesti, aga temaga käituvad nad seda ettevaatlikumalt. Tommyt mõnitavad nad sellepärast, et ta on hädapätakas.”
Siis hakkasid kõik korraga kõnelema sellest, kuidas Tommy ei teinud katsetki olla loov, kuidas ta ei olnud kunagi esitanud oma kunstiteoseid isegi kevadbörsile. Ma arvan, et siis soovisime kõik juba salamisi, et mõni kasvataja tuleks majast välja ja viiks ta minema. Ja kuigi meie ei etendanud selles viimases Tommy õrritamise plaanis mingit osa, olime siiski kõik tulnud healt positsioonilt vahtima ja meis tekkis nüüd süütunne. Aga kuna kasvatajaid polnud näha, jätkasime põhjuste väljamõtlemist, miks Tommy oli kõik oma hädad ise ära teeninud. Kui Ruth lõpuks kella vaatas ja ütles, et aega veel on, kuid peaksime peamajja tagasi minema, ei vaielnud keegi vastu.
Tommy elas end ikka veel välja, kui me paviljonist õue tulime. Maja jäi meist vasakule ja kuna Tommy oli palliväljakul otse meie ees, ei olnud meil vaja tema lähedale minna, igatahes vaatas ta teisele poole ega paistnud meid üldse märkavat. Ometi hakkasin ma tema poole nihkuma, kui sõbrad üle väljaku nurga läksid. Ma teadsin, et see hämmastab teisi, kuid läksin edasi – kuigi kuulsin Ruthi käskivalt sosistamas, et ma tagasi tuleksin.
Tommy ei olnud vist harjunud, et ta raevuhooge segatakse, sest ta esimene reageering oli mind hetke vältel jõllitada ja siis endist viisi jätkata. See nägi tõesti välja, nagu mängiks ta Shakespeare’i ja mina oleksin tulnud etenduse ajal lavale. Isegi kui ma ütlesin: „Tommy, su ilus särk. Sa määrid selle ära,” ei näidanud ta, et oleks mind kuulnud.
Seepärast sirutasin käe ja panin talle õlale. Pärast selgus, et teiste arvates tegi ta seda meelega, kuid ma olin päris kindel, et see ei olnud kavatsetud. Ta vehkis ikka kätega ega teadnud, et mina oma käe sirutan. Igatahes lükkas ta kätt tõstes minu käsivarre kõrvale ja lõi mulle vastu nägu. See ei teinud üldse haiget, aga ma ahhetasin ja suurem osa mu taga tulevaist tüdrukuist niisamuti.
Alles siis näis Tommy teadvustavat mind, teisi tüdrukuid, iseennast, asjaolu, et ta on mänguväljakul ja käitub nii, nagu oli teinud ning ta jäi mind veidi rumala näoga vaatama.
„Tommy,” ütlesin ma päris rangelt. „Su särk on üleni porine.”
„Mis sellest?” pomises ta. Aga juba nende sõnade lausumise ajal vaatas ta allapoole, märkas pruune plekke ja lõpetas alles siis röökimise. Seejärel nägin ma ta näol imestust, et ma teadsin, kui armas see polosärk talle oli.
„Ei maksa muretseda,” sõnasin, enne kui vaikus talle alandavaks muutus. „See tuleb maha. Kui sa ei saa ise plekke välja, vii särk preili Jody kätte.”
Ta
