puhkeaeg hakkas lõppema, istusime mitmekesi murul üsna lõunastaadioni lähedal, kus poisid mängisid jalgpalli nagu harilikult. Osalesin vestluses, kuid jälgisin silmanurgast Tommyt, sest märkasin, et ta oli mängu keskpunktis. Kord pandi talle jalg taha ja ta asetas pärast püsti tõusmist palli enda ette, et see ise uuesti mängu lüüa. Kui poisid hargnesid seda oodates laiali, nägin ma, et Arthur H. – üks tema suurimaid piinajaid – seisis mõni meeter Tommyst tagapool ja hakkas teda parodeerima, kujutades oma totakas versioonis, kuidas Tommy seisab palli juures, käed puusas. Jälgisin hoolega, aga keegi ei võtnud seda kui märguannet. Kõik kindlasti nägid, sest kõigi pilgud olid pööratud Tommyle, oodates ta lööki, ning Arthur seisis otse ta selja taga –, kuid see ei pakkunud kellelegi huvi. Tommy lennutas palli üle muru, mäng jätkus ja Arthur H. ei üritanud enam uuesti.
Mulle meeldisid need muutused, kuid need jäid mulle mõistatuseks. Tommy töö ei olnud paranenud – tema „loovust” peeti sama kehvaks kui varem. Ma mõistsin, et märatsushoogude lõppemisest oli palju abi, aga raskem oli näpuga näidata, mis etendas otsustavat osa. Midagi oli muutunud Tommys endas – tema käitumises, selles, kuidas ta vaatas inimestele otsa ja rääkis oma avameelsel, heasüdamlikul viisil – see erines varasemast ning oli omakorda muutnud kaaslaste suhtumist temasse. Aga mis selle esile kutsus, ei olnud mulle selge.
Olin nõutu ja otsustasin teda pinnida, kui saame järgmine kord segamatult kõnelda. Juhus tuli õige pea, kui seisin lõunasöögi sabas ja märkasin teda mõni koht eespool.
See võib kõlada kummaliselt, aga Hailshamis oli lõunasöögisaba üks paremaid kohti neljasilmavestluseks. Kuidagi oli see tingitud suure saali akustikast; üldise sumina ja kõrge lae tõttu võis olla päris kindel, et kui räägiti tasa, seisti teineteise ligidal ja jälgiti, et naabrid oleksid süvenenud oma jutuajamisse, ei kuulnud keegi teie juttu pealt. Igal juhul ei olnud meid valikuvõimalustega hellitatud. „Vaiksed” kohad olid sageli kõige halvemad, sest peaaegu alati möödus keegi kuuldekaugusel. Ja niipea, kui paistis, et püütakse salajutu rääkimiseks kuhugi hiilida, näis kogu maja seda mõne minuti pärast teadvat ja teile ei antud mingit võimalust.
Seepärast kutsusin Tommy käeviipega enda juurde, kui nägin teda mõne inimese võrra eespool seisvat – reegel oli, et sabas ettepoole minna ei tohtinud, aga tahapoole küll. Ta tuli rõõmsa naeratusega minu juurde ja me seisime hetke koos, lausumata eriti midagi – mitte kohmetusest, vaid me ootasime, et hääbuks huvi, mida võis tekitada Tommy tahapoole minek. Siis ütlesin talle:
„Sa paistad viimasel ajal palju rõõmsamana, Tommy. Su käsi käib vist hulga paremini.”
„Sina paned iga asja tähele, Kath.” Ta ütles seda täiesti ilma sarkasmita. „Jah, kõik on hästi. Mul läheb täitsa hästi.”
„Mis juhtus? Kas leidsid jumala või midagi niisugust?”
„Jumala?” Tommy sattus hetkeks segadusse. Siis puhkes ta naerma ja ütles: „Saan aru. Sa räägid sellest, et ma… ei vihasta enam nii väga?”
„Mitte ainult seda. Sa oled muutnud olukordi enda ümber. Ma olen silma peal hoidnud. Sellepärast ma küsingi.”
Tommy kehitas õlgu. „Küllap ma olen veidi täiskasvanumaks saanud. Ja kõik teised arvatavasti ka. Ei saa kogu aeg üht jama ajada. Tüütab ära.”
Ma ei lausunud midagi, kuid vaatasin talle silma, kuni ta jälle korraks naeratas ja sõnas: „Kath, sa oled kole uudishimulik. Olgu, ma arvan, et on üks põhjus. Midagi juhtus. Kui tahad, siis räägin sulle.”
„Lase käia.”
„Ma kõnelen sulle, Kath, aga ära levita seda juttu, ole hea. Paari kuu eest oli mul jutuajamine preili Lucyga. Pärast seda tundsin end palju paremini. Seda on raske seletada. Aga ta ütles midagi ja kõik hakkas tunduma hoopis parem.”
„Mida ta ütles?”
„Noh… See kõlab ehk imelikult. Mulle küll tundus algul imelik. Ta ütles, et kui ma ei taha olla loov, kui see ei tõmba mind, siis pole sellest midagi. Selles ei ole midagi halba, ütles ta.”
„Seda ta ütleski sulle?”
Tommy noogutas, aga ma pöördusin juba kõrvale.
„See on mula, Tommy. Kui sa tahad nõmedaid mänge mängida, siis mul pole selleks huvi.”
Ma oli tõesti kuri, sest arvasin, et ta luiskab mulle olukorras, kus väärisin tema usaldust. Märkasin üht tüdrukut minust veidi tagapool sabas seismas ja läksin tema juurde, jättes Tommy üksi seisma. Ma nägin, et ta hämmeldus, aga pärast mitut kuud tema pärast muretsemist tundsin end reedetuna ega hoolinud sellest, mis tunne temal on. Lobisesin sõbratariga – see oli vist Matilda – hästi rõõmsalt ega vaadanud sabasseismise lõpuni peaaegu üldse tema poole.
Aga kui läksin taldrikuga laudade poole, tuli Tommy mu selja taha ja ütles ruttu:
„Kath, ma ei tahtnud sind ninapidi vedada, kui sa seda arvad. Nii juhtus tõepoolest. Ma räägin sulle sellest, kui annad mulle natukegi võimalust.”
„Ära plära, Tommy.”
„Kath, ma räägin sulle sellest. Olen pärast lõunasööki all tiigi juures. Kui tuled sinna, siis räägin sulle.”
Saatsin talle etteheitva pilgu ja sammusin minema, kuid hakkasin vist kaaluma võimalust, et ta ei mõelnudki preili Lucy lugu välja. Ja kui istusin koos sõbrannadega lauda, nuputasin juba, kuidas saaksin pärast tiigi äärde hiilida, äratamata kõigis uudishimu.
KOLMAS PEATÜKK
Tiik asus majast lõuna pool. Sinna minemiseks väljuti läbi tagaukse ja kõnniti edasi mööda kitsast looklevat rada, lükates eest kõrgeid sõnajalgu, mis varasügisel ikka veel teed tõkestasid. Või, kui kasvatajaid polnud näha, mindi ka otse läbi laia rabarbripeenra. Nii või teisiti leidsid tiigi äärde jõudnult end rahulikus õhkkonnas partide, kõrkjate ja muude veetaimedega. Kuid diskreetseks vestluseks ei olnud see koht hea – kaugeltki mitte nii hea kui lõunasöögisaba. Esiteks oli see majast selgesti näha. Ja raske oli ennustada, kui hästi hääled üle vee kostsid; kui keegi tahtis salaja pealt kuulata, oli ülikerge kõndida mööda välimist rada ja kükitada põõsais teisel pool tiiki. Aga kuna mina olin see, kes katkestas lõunasabas tema jutu, siis arvasin, et pean katsuma asja parandada. Oktoober oli juba käes, kuid tol päeval paistis päike ja ma otsustasin, et võin teha näo, nagu oleksin läinud sinna niisama jalutama ning kohtunud Tommyga juhuslikult.
Võib-olla sellepärast, et püüdsin seda muljet säilitada – kuigi mul polnud aimu, kas keegi passib meid pealt –, ei istunud ma maha, kui leidsin ta lõpuks istumas suurel lamedal kivil üsna veepiiri lähedal. Pidi olema reede või nädalalõpp, sest meil olid seljas meie omad riided. Ma ei mäleta, mida Tommy täpselt kandis – võib-olla mõnd vana jalgpallisärki, millega ta käis isegi külma ilmaga –, aga minul oli kindlasti seljas punakaspruun dress, mis käis eest tõmblukuga kinni ja mille ma ostsin ühel müügipäeval seenior 1 ajal. Kõndisin ümber tema ja jäin seisma, selg vee ja nägu maja poole, et näeksin, kui inimesi hakkab akendele kogunema. Mõni minut rääkisime tühjast-tähjast, just nagu poleks meil lõunasabas mingit vestlust olnud. Ma ei tea kindlalt, kas see oli Tommy või võimalike pealtvaatajate pärast, aga ma olin väga juhuslikus poosis ja tegin kord isegi liigutuse, nagu hakkaksin edasi astuma. Siis nägin Tommy näkku ilmuvat paanikat ja kahetsesin kohe, et olin teda narrinud, kuigi tahtmatult. Seepärast laususin, kui õigesti mäletan:
„Muide, mida sa varem rääkisid? Et preili Lucy oli sulle midagi öelnud?”
„Oh…”
