miks me ei laenanud raamatut, kirjutanud luuletusi mõnel õhtupoolikul ära? Aga sa mäletad, kuidas see käis. Tuli järgmine börs ja me seisime seal, kõheldes, kas võtta Susie K. luuletused või Jackie tehtud kaelkirjak.”
„Jackie kaelkirjakud,” meenutas Ruth naerdes. „Need olid nii kenad. Mul oli üks.”
Me vestlesime sellest ilusal suveõhtul, istudes Ruthi palati pisikesel rõdul. Tema esimesest elundiloovutusest oli möödas mitu kuud ja ta oli kõige hullemast taastunud. Ma ajastasin oma õhtused külaskäigud alati nõnda, et me saime pool tunnikest väljas istuda, vaadates päikese loojumist katuseharjade taha. Sealt paistis hulk antenne ja satelliiditaldrikuid ning me kõnelesime seal istudes kõigest, mis vaid pähe tuli. Keskus, kus Ruth tollal viibis, on üks mu lemmikuid ja mul ei oleks midagi oma elu lõpu seal veetmise vastu. Taastusravi palatid on väikesed, kuid hästi projekteeritud ja mugavad. Kõik – seinad ja põrand – on läikivatest valgetest kahhelplaatidest, mistõttu keskus on nii puhas, et kui lähed sinna esimest korda, on see peaaegu nagu peegelsaali sisenemine. Muidugi ei näe seal enda korduvat peegeldust, kuid tekib tunne, et peaaegu näedki. Kui tõstad käe või keegi tõuseb voodis istuma, tajud seda kahvatut, varjutaolist liigutust igal pool enda ümber kahhelplaatidel. Ruthi palatil selles keskuses olid veel suured klaasist lükandpaneelid, nii et ta nägi voodis lamades hõlpsasti ka õue. Isegi pead padjal hoides nägi ta suurt taevalaiku ja kui oli küllalt soe, sai ta nii palju värsket õhku kui vaja, astudes vaid välja rõdule. Mulle meeldis väga teda seal külastada, meeldisid meie uitlevad jutuajamised kogu suve ja varasügise vältel, istudes koos rõdul ja arutledes Hailshami, maamajade, kõige muu üle, mis meile vaid pähe tuli.
„Tahan öelda seda,” jätkasin, „et kui olime selles eas, nii umbes üheteistkümnesed, ei huvitanud meid üksteise luuletused tegelikult üldse. Aga kas mäletad näiteks Christyt? Christy luuletused olid ju kuulsad ja me kõik vaatasime teda seepärast lugupidavalt. Isegi sina, Ruth, ei julgenud Christyt kamandada. Just seepärast, et me arvasime, et ta kirjutab häid luuletusi. Aga me ei teadnud luulest mitte midagi. Me ei hoolinudki sellest. Kas pole imelik?”
Kuid Ruth ei saanud mu jutu mõttest aru – või vältis seda meelega. Võib-olla oli ta otsustanud mäletada meid kõiki peenetundelisematena, kui me olime. Või tajus ta, kuhu ma oma jutuga sihtisin ega soovinud selles suunas jätkata. Igatahes ohkas ta pikalt ja sõnas:
„Me kõik pidasime Christy luuletusi väga headeks. Aga mind huvitab, mida me neist nüüd arvaksime. Soovin, et meil oleks praegu mõni siin, tahaksin hea meelega teada, mida me sellest mõtleme.” Siis naeris ta ja ütles: „Mul on veel alles paar Peter B. luuletust. Kuid need võtsin ma palju hiljem, kui olime juba seenior 4-s. Kindlasti ta meeldis mulle, miks ma muidu oleksin ta luuletusi ostnud. Need on ilgelt napakad. Ta võtab ennast nii tõsiselt. Aga Christy oli küll andekas, ma mäletan, et oli. Imelik, et ta lõpetas kohe luuletamise, kui hakkas maalima. Ja see ei õnnestunud tal pooltki nii hästi.”
Kuid ma jõuan oma jutuga jälle Tommy juurde tagasi. Ruthi sõnad meie magalas pärast tulede kustutamist, et Tommy on ise endale hädad kaela tõmmanud, võtsid kokku selle, mida suurem osa inimesi Hailshamis temast tollal mõtles. Ent just siis, kui ta seda ütles, tuli mulle voodis lamades mõte, et juba juunioride ajast korrutatakse arvamust, et ta meelega ei püüa. Ja mulle jõudis külmajudinaga pärale teadmine, et Tommy oli pidanud taluma kõike seda, mida tal tuli taluda, mitte nädalaid või kuid, vaid aastaid.
Me rääkisime sellest Tommyga alles hiljaaegu ja ta enda kirjeldus sellest, kuidas ta mured algasid, kinnitas seda, mida ma olin tol ööl mõelnud. Tema sõnul oli kõik alanud ühel pärastlõunal preili Geraldine’i kunstiklassis. Kuni selle päevani, seletas Tommy mulle, oli ta alati maalimisest mõnu tundnud. Aga sel päeval preili Geraldine’i tunnis maalis Tommy ühe akvarelli – kõrges rohus seisva elevandi – ja sellest hakkaski kõik pihta. Ta väitis, et tegi selle pildi nalja pärast. Küsitlesin teda põhjalikult ja tõde on minu arust see, et selle pildiga oli nagu paljude asjadega tolles eas: sul ei ole kindlat põhjust, sa lihtsalt teed seda. Sa teed, sest arvad, et teised saavad nalja või et sa tahad näha, kas see põhjustab elevust. Ja kui sind pärast kästakse seletada, siis ei tundu sel olevat mingit mõtet. Me oleme kõik niisuguseid asju teinud. Tommy ei sõnastanud seda päris niimoodi, aga ma olen kindel, et just nõnda kõik käis.
Nii või teisiti maalis ta elevandi, just niisuguste piltide moodi, mida võinuksid teha kolm aastat nooremad lapsed. Tal kulus selleks ainult kakskümmend minutit ja see ajas teised lapsed tõepoolest naerma, kuid mitte nii, nagu ta oli oodanud. Ometi poleks sel olnud mingeid tagajärgi – ja selles peitub suur iroonia –, kui tundi poleks tol päeval andnud preili Geraldine.
Preili Geraldine oli meie kõigi lemmikõpetaja, kui olime selles eas. Ta oli leebe loomu ja maheda jutuga ning lohutas sind alati, kui sul seda vaja oli, isegi kui sa olid teinud midagi halba või saanud mõnelt teiselt kasvatajalt noomida. Kui ta ise pidi sind vahel noomima, siis pööras ta sulle pärast päevade kaupa suuremat tähelepanu, nagu võlgneks sulle midagi. Tommyl ei vedanud, et sel päeval andis kunstitundi preili Geraldine ja mitte näiteks härra Robert või preili Emily – ülemkasvataja – ise, kes kunstitunde sageli andis. Oleks tunnis olnud emb-kumb neist, siis oleks Tommy saanud veidi laita ja kõige halvemal juhul oleksid teised arvanud, et ta nali kukkus magedalt välja. Mõned õpilased oleksid teda ehk pidanud parajaks tsirkusetolaks. Aga kuna preili Geraldine oli preili Geraldine, siis ei läinud lugu nõnda edasi. Tema püüdis vaadata pilti lahkelt ja mõistvalt. Arvatavasti kartis ta, et Tommy võib teistelt nina pihta saada ning läks liiga kaugele vastassuunas, otsides, mida pildi juures kiita, ja juhtides selle klassi tähelepanu. Nii tekkiski nördimus. „Kui klassiruumist lahkusime,” meenutas Tommy, „siis kuulsingi neid esimest korda rääkimas. Nad ei hoolinud, et ma kuulen.”
Ma oletan, et juba mõnda aega enne elevandipildi tegemist tajus Tommy, et ta ei pea teistega sammu, et eriti tema maalid on nagu palju pisemate laste tehtud ja ta varjas seda, maalides meelega lapsikuid pilte. Aga pärast elevandipilti tuli kõik avalikuks ja nüüd jälgisid kõik, mida ta järgmiseks teeb. Mõnd aega ta püüdis, aga niipea, kui ta mõnd pilti alustas, hakkas igalt poolt kostma irvitamist ja itsitamist. Mida rohkem ta püüdis, seda naeruväärsemat tulemust ta pingutused kandsid. Nii jõudiski Tommy üsna ruttu tagasi esialgse kaitse juurde, maalides sihilikult lapsikutena näivaid pilte, töid, mis ütlesid, et ta ei hooli tulemusest põrmugi. Sellest peale konflikt aina süvenes.
Algul tuli tal kannatada ainult kunstitundide ajal – ka seda juhtus üsna tihti, sest juunioriaastail oli meil palju kunstitunde. Aga siis kasvasid probleemid suuremaks. Ta jäeti mängudest välja, poisid keeldusid lõunalauas ta kõrvale istumast või teesklesid, et ei kuule, mida ta oma magalas pärast tulede kustutamist ütles. Algul ei olnud see nii halastamatu. Võis mööduda mitu kuud ilma ainsagi intsidendita ja ta mõtles, et kõik on jäänud seljataha, siis lükkas miski, mida ta tegi – või mõni ta vaenlane, näiteks Arthur H. – kõik jälle käima.
Ma ei ole kindel, millal algasid suured märatsushood. Mu enda mälestuste järgi oli Tommy alati tuntud kui hirmus ägestuja, isegi mudilaste rühmas, kuid mulle väitis ta, et need pöörasused algasid alles siis, kui kiusamine läks hulluks. Just märatsemised andsidki teistele hoogu, eskaleerisid kõike ja ajal, millest ma räägin – meie seenior 2 suvel, kui olime kolmeteistkümnesed –, jõudis tagakiusamine haripunkti.
Siis lõppes kõik, mitte üleöö, kuid üsna kiiresti. Nagu ma olen öelnud, jälgisin ma siis olukorda üsna järjekindlalt, sellepärast nägin ma märke varem kui enamik teisi. See algas perioodiga – võib-olla kuu aega või rohkem –, kus vembud jätkusid pidevalt, kuid Tommy ei läinud endast välja. Mõnikord nägin, et ta oli sellele lähedal, kuid suutis end kontrollida, mõni teine kord kehitas õlgu või tegi näo, nagu poleks midagi märgand. Algul põhjustas niisugune reageerimine pettumust; võib-olla olid inimesed koguni pahased, nagu oleks ta neid alt vedanud. Siis hakati vähehaaval tüdinema ja vempe tehti loiumalt, kuni ma ühel päeval taipasin, et eelmisest oli möödas
