et veel paljud suure maja aknaist. Seepärast pöörasin õlgu kehitades talle selja ja läksin sõbrannade juurde tagasi.
Ruth pani mulle käe ümber õlgade, kui me eemaldusime. „Vähemalt tegid ta kisale lõpu,” arvas ta. „Kuidas su tuju on? Hull elajas.”
TEINE PEATÜKK
Kõik see juhtus väga ammu, nii et mul võib olla üht-teist ka valesti meeles; aga minu mälestuste järgi kuulus Tommy juurde minemine tol pärastlõunal minu tookordsesse arengujärku – ma seadsin endale kangekaelselt igasuguseid väljakutseid – ja ma olin selle enam-vähem unustanud, kui Tommy mu mõni päev hiljem peatas.
Ma ei tea, kuidas käisid asjad teie elukohas, aga Hailshamis oli meil peaaegu iga nädal mõni arstlik kontroll – harilikult 18. ruumis kõige ülemisel korrusel – range õe Trisha ehk Varesenäo juures, nagu me teda kutsusime. Sel päikesepaistelisel hommikul läksime hulgakesi mööda kesktreppi üles, et lasta tal end läbi vaadata, teine suur rühm, kellega ta oli äsja lõpetanud, tuli alla meile vastu. Seepärast kaikus trepikoda lärmist ja ma ronisin trepist kummargil üles, vaadates ainult eesmineja kandu, kui üks hääl ütles mu lähedal: „Kath!”
Tommy, kes tuli laskujate voolus, oli jäänud trepil seisma laia avameelse naeratusega, mis mind kohe ärritas. Me oleksime teinud niisuguse näo mitu aastat noorematena, kui kohtasime kedagi, keda meile meeldis näha. Aga siis olime kolmeteistkümnesed ja poiss kohtas tüdrukut väga rahvarohkes olukorras. Mul tuli tahtmine öelda: „Tommy, miks sa ometi suureks ei kasva?” Ent ma sain endal sõnasabast kinni ja laususin hoopis: „Tommy, sa oled kõigil ees. Mina niisamuti.”
Ta vaatas ülespoole ja tõesti, ülemisel trepijärgul tulijad juba seisatasid. Hetkeks läks ta paanikasse, kuid siis surus end minu kõrvale vastu seina, et teised saaksid mööduda. Seejärel sõnas ta:
„Kath, ma olen sind igalt poolt otsinud. Tahtsin andeks paluda. Mul on tõesti väga, väga kahju. Ma ei tahtnud sind tol päeval lüüa. Mul ei tuleks uneski pähe tüdrukut lüüa ja kui ma seda teeksingi, siis ei tahaks ma kunagi lüüa sind. Mul on väga, väga kahju.”
„Kõik on korras. See oli õnnetu juhus.” Noogutasin talle ja tahtsin edasi minna. Aga Tommy ütles rõõmsalt:
„Särk on täiesti korras. Pori tuli pestes välja.”
„Tore.”
„Ega sa haiget ei saanud? Kui ma sind lõin?”
„Muidugi sain. Koljumõra. Ajupõrutus ja mis kõik veel. Isegi Varesenägu paneb tähele. Kui ma üldse sinna üles jõuan.”
„Ei, tõsiselt, Kath. Sa ei ole mulle kuri? Ma palun väga-väga andeks. Ausalt.”
Lõpuks naeratasin talle ja ütlesin ilma irooniata: „Kuule, Tommy, see oli õnnetu juhus ja on nüüd sada protsenti unustatud. Ma ei pea su vastu kübetki vimma.”
Ta paistis ikka kõhklevat, kuid nüüd tõukasid teda selja tagant paar vanemat õpilast ja käskisid edasi liikuda. Ta naeratas mulle kähku ja patsutas õlale, nagu oleksin mõni väiksem poiss, siis läks ta koos teistega edasi. Kui hakkasin jälle ülespoole astuma, kuulsin teda alt hõikavat: „Nägemiseni, Kath!”
Kogu lugu oli minu meelest natuke piinlik, aga sellele ei järgnenud nokkimist ega keelepeksu ja ma pean tunnistama, et ilma selle vahejuhtumita trepil ei oleks ma tundnud Tommy probleemide vastu mitmel järgmisel nädalal nii palju huvi, kui ma tundsin.
Mõnda intsidenti nägin ise pealt. Aga enamasti kuulsin neist ja siis küsitlesin inimesi, kuni mul oli enam-vähem selge pilt. Juhtus veelgi ägestumisest tingitud märatsemisi, näiteks kord olevat Tommy lükanud 14. ruumis ümber kaks kirjutuslauda, nii et nende sisu lendas põrandale laiali, ülejäänud õpilased põgenesid trepimademele ja barrikadeerisid ukse, et ta välja ei pääseks. Ükskord pidi härra Christopher siduma ta käed selja taha kinni, et ta ei saaks jalgpallitrenni ajal Reggie D-le kallale minna. Igaüks võis näha ka seda, et kui seenior 2 poisid jooksid staadionil, oli Tommy ainus, kel polnud jooksupartnerit. Ta oli hea jooksja ja tegi kiiresti kümne-viieteistkümnemeetrise vahe teistega sisse, võib-olla arvates, et see maskeerib fakti, et keegi ei taha temaga koos joosta. Iga päev liikus kõlakaid vempudest, mida talle mängiti. Paljud neist olid harilikud – mõni imelik asi voodis, vihmauss pudru sees –, aga mõned kõlasid mõttetult vastikuina, näiteks kord puhastas keegi tema hambaharjaga tualetti, nii et harjased olid roojaga koos. Tema kasvu ja tugevuse – ning ma arvan, et ka ägeduse – tõttu ei üritanud keegi teda kehaliselt terroriseerida, kuid ma mäletan, et sedalaadi intsidendid jätkusid vähemalt paar kuud. Arvasin, et varem või hiljem ütleb keegi, et naljad on läinud liiga kaugele, aga kõik jätkus ja keegi ei öelnud midagi.
Üritasin sellest ükskord ise magamisruumis juttu teha, kui tuled olid kustutatud. Seeniorides magasime kuuekesi toas, nii oli koos ainult meie väike kamp ja me ajasime sageli enne uinumist pimedas juttu kõige intiimsematel teemadel. Tohtis rääkida asjadest, millest ei tulnud uneski pähe kõnelda kuskil mujal, isegi mitte paviljonis. Ühel õhtul võtsin jutuks Tommy. Ma ei kõnelenud palju. Võtsin vaid kokku, mis oli temaga juhtunud ja ütlesin, et see ei olnud kena. Kui lõpetasin, hõljus pimeduses kummaline vaikus ja ma taipasin, et kõik ootavad Ruthi vastust – nagu harilikult, kui juhtus mõni ebamugav hetk. Ootasin, siis kuulsin Ruthi poolt ohet ja ta lausus:
„Sul on õigus, Kathy. See ei ole kena. Aga kui ta tahab, et see lõpeks, peab ta oma suhtumist muutma. Tal ei olnud kevadbörsi jaoks ühtainsatki asja. Ja kas tal järgmiseks kuuks on? Vean kihla, et mitte.”
Pean siinkohal andma natuke seletusi Hailshami börside koha. Neli korda aastas – kevadel, suvel, sügisel ja talvel – korraldati meil suur näitusmüük kõigist asjadest, mis olime loonud viimase kolme kuu kestel pärast eelmist börsi. Maalid, joonistused, keraamika; igasugused „skulptuurid” parajasti moes olevatest asjadest – näiteks mõlkis plekktoosid või papile kleebitud pudelikaaned. Iga esitatud asja eest maksti börsi rahamärkides – kasvatajad otsustasid, kui palju su konkreetne meistriteos väärt oli – ja siis käisid börsipäeval oma rahamärkidega ringi ning „ostsid” seda, mis sulle meeldis. Reegel oli, et tohtis osta ainult sama vanuseaasta õpilaste töid, kuid ka see andis palju valikuvõimalusi, sest enamik meist olid kolmekuulisel perioodil üsna viljakad.
Nüüd tagasi vaadates saan aru, miks börsid meile nii tähtsad olid. Esiteks olid nad ainus abinõu peale müügipäevade – müügipäevad olid midagi muud, nendeni jõuan ma hiljem – endale kuuluvate asjade kollektsiooni koostamiseks. Kui soovisid näiteks kaunistada seina oma voodi juures või kanda midagi kotis kaasas ja asetada oma lauale igas ruumis, siis oli võimalik seda leida börsil. Ma näen nüüd ka seda, milline veel sügavam mõju börsil meile oli. Kui järele mõelda, siis omavaheline sõltuvus asjade hankimiseks, millest võivad saada su isiklikud aarded, mõjutab suhteid. Tommy lugu oli tüüpiline. Paljudel juhtudel sõltus see, kuidas sinusse Hailshamis suhtuti, kuidas sa teistele meeldisid ja kuidas sinust lugu peeti, sellest, kui tubli sa olid „loomingus”.
Ruth ja mina leidsime end neid asju meenutamas mõne aasta eest, kui hooldasin teda Doveri taastusravikeskuses.
„See on osa sellest, mis tegi Hailshami nii eriliseks,” ütles ta kord. „See, kuidas meid õhutati üksteise tööd väärtustama.”
„Tõsi,” vastasin. „Aga kui ma praegu börsist mõtlen, tundub seal mõnikord paljugi veidrana. Näiteks luuletused. Ma mäletan, et meil lubati esitada sinna joonistuste või maalide asemel luuletusi. Kummaline oli see, et meie kõigi arvates oli see kena, me pidasime seda mõttekaks.”
„Miks mitte? Luule on tähtis.”
„Aga
