sul mingit muud mantlit pole, Dresden?” hõikas ta kohe, kui olin jõudnud hüüdekaugusele. Mitu politseiautot olid hoone ette keelualale pargitud. Ta vaatas pool sekundit mulle silma ja pööras siis pilgu ruttu ära. Pidin talle au andma. Seda oli rohkem, kui suutis enamik inimesi. See polnud tegelikult ohtlik, kui te ei vahtinud just mitu sekundit, kuid ma olin harjunud, et kõik, kes teadsid, et olen võlur, püüdsid hoolega mulle mitte otsa vaadata.
Langetasin pilgu oma mustale impregneermantlile, millel oli raske pealisriie, veekindel vooder ja minu käte jaoks piisavalt pikad varrukad. „Mis sellel siis viga on?”
„See oleks nagu „El Dorado” telesarjast.”
„Ja siis?”
Ta norsatas (sobimatu heli nii väikeselt naiselt), tegi kannapöörde ja hakkas hotelli eesukse poole minema.
Jõudsin järele ja kõndisin temast natuke eespool.
Ta lisas sammu. Mina samuti. Kihutasime teineteise võidu eesukse poole, kasvava kiirusega läbi eelmise öö vihmast jäänud lompide.
Minu jalad olid pikemad; jõudsin esimesena kohale. Avasin talle ukse ja viipasin galantselt, et ta sisse astuks. See oli meie ammune võistlus. Ehk on mu väärtushinnangud iganenud, kuid olen vana kooli mees. Arvan, et mehed peaksid kohtlema naisi teisiti kui kõigest lühemaid ja nõrgemaid mehi, kellel on rinnad. Eks proovige mulle selgeks teha, et olen nõnda mõeldes paha inimene. Ma naudin naiste kohtlemist daamidena, neile uste avamist, ühiste söömaaegade eest maksmist, lillede kinkimist – kõiki sedasorti asju.
See vihastab hullupööra Murphyt, kes on pidanud küünte, hammaste ja räpaste võtetega võitlema Chicago kõige karvasemate meestega, et jõuda sinna, kus ta praegu on. Ta jõllitas mind, kui ma seal seisin ja ust lahti hoidsin, kuid selles jõllituses oli julgustamist ja lõõgastust. Ta leidis meie rituaalist mingit kummalist lohutust, kuigi tavaliselt pidas seda ärritavaks.
Kui paha lugu seal üleval seitsmendal korrusel siis õigupoolest on?
Sõitsime järsku tekkinud vaikuses liftiga üles. Praeguseks tundsime teineteist juba küllalt hästi, et vaikimine ebamugav ei tunduks. Tunnetasin Murphyt väga hästi, tajusin instinktiivselt tema meeleolusid ja mõttemustreid – seda oskust arendan alati, kui mõnda aega kellegagi koos viibin. Kas niisugune anne on loomulik või üleloomulik, seda ma ei tea.
Instinkt ütles mulle, et Murphy on pinges, pingul nagu klaverikeel. Ta ei lasknud seda näost paista, kuid tema õlgade ja kaela hoiakus ning selja jäikuses oli midagi, mis mu sellest teadlikuks muutis.
Aga ehk kujutasin ma seda lihtsalt ette. Kitsas kabiin tegi mu natuke närviliseks. Lakkusin huuli ja vaatasin liftis ringi. Minu ja Murphy varjud langesid põrandale ja nägid välja peaaegu nii, nagu oleksid need seal siruli. Miski selles tegi mulle muret, tilluke näriv tunne, mille tõrjusin eemale kui närvide mängu. Rahulikult, Harry.
Murphy hingas kähinal välja, kui lift tõusmist aeglustas, ning tõmbas uuesti hinge, enne kui uksed jõudsid lahti minna, nagu kavatseks ta hinge kinni hoida seni, kui seal korrusel viibime, ja hingata sisse alles siis, kui oleme jälle lifti astunud.
Verel on iseloomulik lõhn, mingi kleepuv, peaaegu metalne hõng, ja kui liftiuksed avanesid, oli terve õhk seda täis. Mu magu võpatas korraks, kuid ma neelatasin mehiselt ning järgnesin Murphyle liftist välja ja piki koridori edasi, möödudes paarist vormis võmmist, kes mu ära tundsid ja viipasid, et edasi läheksin, küsimata näha väikest plastkaarti, mille linn on mulle andnud. Selge, et isegi sellises suurlinna politseiametis nagu Chicago oma ei armastata konsultante hordidena kohale kutsuda (arvan, et kajastusin paberimajanduses selgeltnägijast konsultandina), aga ikkagi. See polnud sinises mundris poistest professionaalne.
Murphy astus minu ees tuppa. Vere lehk muutus tugevamaks, kuid esimese ukse taga ei leidunud midagi kohutavat. Sviidi eesruum nägi välja nagu mingi vana kolmekümnendate aastate filmi elutuba, rikkalikes punastes ja kuldsetes toonides, luksusliku sisustusega, mis tundus siiski kuidagi võlts. Tugitoole kattis uhke tume nahk ja mu jalad vajusid sügavale paksu karvase roostevärvi vaiba sisse. Sametkardinad olid ette tõmmatud ja kuigi kõik tuled põlesid, paistis ruum oma tekstuuri ja värvitoonidega siiski natuke liiga hämar, natuke liiga sensuaalne. See polnud sedasorti tuba, kus sa istud ja raamatut loed. Minust paremal olevast ukseavast kostsid hääled.
„Oota siin veidi,” ütles mulle Murphy. Siis läks ta sellest parempoolsest uksest tuppa, mida pidasin sviidi magamistoaks.
Kõndisin elutoas ringi, silmad enamasti kinni, ja jätsin meelde asju. Nahkdiivan. Kaks nahktugitooli. Must kiiskav meelelahutuskeskus stereo ja telekaga. Soojenev šampanjapudel toe peal seisvas anumas, triiki täis vett, mis eelmisel õhtul oli olnud jää, selle kõrval kaks tühja klaasi. Põrandal lebas punane roosi õieleht, mille värvus ei harmoneerunud vaiba tooniga (aga mis selles toas üldse harmoneerus?).
Natuke eemal, ühe nahktugitooli serva all, vedeles tilluke siidist asjake. Kummardusin ja kergitasin ühe käega toolikatet, vältides hoolikalt millegi puudutamist. Seal lebas paar musti siidist püksikuid, tilluke pitsidega ääristatud kolmnurk, mille üks pael katki, nagu oleksid stringid lihtsalt puruks kistud. Veider raiskamine.
Stereosüsteem oli lausa kunstitöö, kuigi mitte luksusbränd. Võtsin taskust pliiatsi ja toksasin selle kustukummiotsaga PLAY-nuppu. Tuba täitis õrn, sensuaalne muusika, sügav bass, rütmikad trummilöögid, sõnadeta vokaal, taustaks naisterahva raske hingamine.
Muusika jätkus veel mõned sekundid, siis aga hakkas umbes kahe sekundi järel üle hüppama, korrates sama lõiku ikka ja jälle.
Krimpsutasin nägu. Nagu juba ütlesin, mõjun ma masinatele niimoodi. Sellel on midagi tegemist võluriks olemisega, võluväe kasutamisega. Mida õrnem ja kaasaegsem on masin, seda tõenäolisemalt läheb sellega midagi viltu, kui pääsen küllalt lähedale. Koopiamasina võin tappa viiekümne sammu pealt.
„Armupesake,” kostis mehehääl, mis venitas sõna „armu” nagu „aaaaarrmu”. „Või mis teie arvate, härra kõiketeadja?”
„Tere, uurija Carmichael,” vastasin ümber pööramata. Carmichaeli üsna nõrk nasaalne hääl oli kindlalt äratuntav. Ta oli Murphy partner ja paadunud skeptik, veendunud selles, et olen kõigest šarlatan, kes koorib linnalt selle raskelt teenitud raha. „Te vist ei märganud neid aluspükse, või hoiate neid kojuviimiseks?” ütlesin pöördudes ja talle otsa vaadates. Ta oli lühike, ülekaaluline ja kiilanev, punetavate nööpsilmade ja tahtejõuetu lõuaga. Tema jopp oli kortsus ja lipsul toiduplekid, see kõik varjas habemenoana vahedat mõistust. Ta oli terane võmm ja mõrtsukate jälitamisel absoluutselt armutu.
Ta kõndis tugitooli juurde ja vaatas selle alla. „Pole paha, Sherlock,” ütles ta. „Aga see on kõigest eelmäng. Oota, kuni peaatraktsiooni näed. Hoian ämbri sinu jaoks valmis.” Ta pööras ümber ja peatas vigase CDmängija omaenda pliiatsiotsaga.
Vahtisin uurijat suurte silmadega, et oma õudust demonstreerida, siis kõndisin temast mööda magamistuppa. Ja kahetsesin seda. Vaatasin ringi, märkasin mehhaaniliselt üksikasju ja sulgesin tasakesi ukse oma pea sellesse ossa, mis oli hakanud kriiskama samal hetkel, kui tuppa astusin.
Nad pidid olema surnud millalgi eelmisel õhtul, sest surmakangestus oli juba täielik. Nad olid voodis; naine harkisjalu mehe peal, keha tahapoole toetunud, selg kaardus nagu tantsijannal, vormikad rinnad kena siluetti moodustamas. Tema all lamas väljasirutatult sihvakas, võimsa kehaehitusega mees, käsivarred kõrvale heidetud, haarates atlasslinadest ja neid rusikasse kägardades. Kui see oleks olnud erootiline foto, oleks vaatepilt olnud rabav.
Välja
