õõnsusesse ülakehades ja näha nüüd juba hallikat vooderdist liikumatu vasaku kopsu ja ribide servade ümber, mille nähtavasti oli väljapoole pressinud ja murdnud mingi seespool olev jõud.
Kahtlemata hävitas see erootilise potentsiaali.
Voodi seisis toa keskel, mis andis sellele kerge rõhuasetuse. Magamistuba jätkas elutoa sisekujundust – hulk punast, hulk luksuslikke kangaid. Natuke liiga palju, kui ei viibitud just küünlavalgel. Seintel küünlajalgades olid tõepoolest olnud küünlad, mis praeguseks olid lõpuni põlenud ja kustunud.
Astusin voodile lähemale ja tegin selle ümber tiiru. Vaip lirtsus jalge all. Väike kriiskav osa minu ajust, turvaliselt lukustatud enesekontrolli ja karmi treeningu uste taha, jätkas lalisemist. Püüdsin seda ignoreerida. Tõesti püüdsin. Aga kui ma siit toast kiiruga ei lahku, hakkan nutma nagu väike tüdruk.
Niisiis ahmisin kähku üksikasju. Naine oli kahekümnendates ja muinasjutulises vormis. Vähemalt arvasin, et oli olnud. Praegu oli raske öelda. Tal olid paažisoengusse lõigatud kastanivärvi juuksed ja mulle tundus, et neid oli värvitud. Silmad olid üksnes paokil ja ma ei osanud nende värvitoonist arvata muud, kui et need ei olnud tumedad. Ehk pisut rohekad?
Mees oli arvatavasti neljakümnendates ja niisuguses vormis, mis saavutatakse eluaegse sihikindlusega. Tema paremal biitsepsil oli tätoveering, tiivuline pistoda, mida atlasslina volt poolenisti varjas. Sõrmenukkidel sügavad armid ning risti üle alakõhu vihane kitsas kipras arm, mis minu arvates võis jääda noahaavast.
Ümberringi vedelesid kõrvaleheidetud rõivad – mehe smoking ning naise väike must kleidike ja paar õhtukingi. Toas oli ka kaks reisikotti, avamata ja arvatavasti jooksupoisi poolt kenasti kõrvuti seatud.
Tõstsin pilgu. Carmichael ja Murphy jälgisid mind vaikides.
Kehitasin neile õlgu.
„Noh?” nõudis Murphy. „Kas meil on siin tegemist võlukunstiga või ei ole?”
„Kas võlukunstiga või siis tõeliselt uskumatu seksiga,” vastasin talle.
Carmichael norsatas.
Ka mina naersin natuke – ja see oli kõik, mida mu aju kriiskav osa vajas, et paisata pärani uksed, mille taha olin ta kinni pannud. Mu magu hakkas mässama ja kerkis ülespoole ning ma vaarusin toast välja. Sõnapidaja Carmichael oli roostevabast plekist ämbri ukse taha valmis pannud ja ma vajusin oksendades põlvili.
Enda kokkuvõtmiseks kulus kõigest mõni sekund, kuid ma ei tahtnud sinna tuppa tagasi minna. Mul polnud tarvis rohkem näha, mis seal on. Ma ei tahtnud vaadata kaht surnud inimest, kelle südamed olid sõna otseses mõttes rinnas plahvatanud.
Ja selle tegemiseks oli keegi kasutanud võlukunsti. Ta oli kasutanud võlukunsti teisele kahju tekitamiseks, rikkudes Esimest Seadust. Valge Nõukogu saab selle peale kollektiivse rabanduse. Siin polnud tegutsenud kuri vaim või pahatahtlik olemusvorm, polnud rünnanud ka mõni arvukatest Varivalla olevustest, näiteks vampiir või troll. See oli ettekavatsetud tahtlik tegu, mille saatis korda sorts, võlur või inimolend, kes suudab kasutada loomise ja elu enda põhilisi energiaid.
See oli hullem kui mõrv. See oli väändunud, paheline perverssus, nagu oleks keegi peksnud teise inimese surnuks Botticelli maaliga, muutnud midagi kaunist täieliku hävingu relvaks.
Kui te pole ise sellega kunagi tegelenud, on seda raske seletada. Võlukunsti on loonud elu ja suuremalt osalt just inimolendi teadlikkus, intellekt ja emotsioonid. Sellelesamale elule lõpu tegemine temast sündinud võlukunstiga on kuidagi kohutav, peaaegu verepilastuslik.
Ajasin ennast jälle sirgu ja hingasin raskelt, värisedes ja oksemaitset suus tundes, kui Murphy koos Carmichaeliga toast välja tuli.
„Hea küll, Harry,” ütles Murphy. „Lase tulla. Mis sinu arust siin juhtus?”
Kogusin enne vastamist hetke mõtteid. „Nad tulid sisse. Jõid natuke šampust. Tantsisid pisut, õrnutsesid, seal stereo juures. Siis läksid magamistuppa. Seal olid nad alla tunni. See tabas neid, kui nad olid just haripunkti jõudmas.”
„Alla tunni,” kordas Carmichael. „Kust sa tead?”
„CD kestab ainult tund ja kümme minutit. Arvesta mõned minutid tantsimiseks ja šampanjaks ning siis on nad magamistoas. Kas plaat mängis, kui nad leiti?”
„Ei,” ütles Murphy.
„Siis ei olnud seda korduse peale pandud. Arvan, et nad tahtsid muusikat selleks, et kõik oleks lihtsalt täiuslik, kui nüüd vaadata seda numbrituba ja kõike.”
Carmichael uratas hapult. „Mitte midagi, mille me ise poleks juba välja mõelnud,” ütles ta Murphyle. „Parem, kui ta veel millegi peale tuleks.”
Murphy sähvas Carmichaelile pilgu, mis ütles „ole vait!”, ja lausus siis leebelt mulle: „Meil on rohkem tarvis, Harry.”
Tõmbasin ühe käe sõrmedega läbi juuste. „On ainult kaks moodust, kuidas keegi oleks seda teha saanud. Kõigepealt esilemanamine. Esilemanamine on väljendusliku võlukunsti või nõiduse kõige otsesem, vaatemängulisem ja kärarikkam vorm. Kuid ma kahtlen, et seda tegi manaja.”
„Miks?” nõudis Murphy. Kuulsin tema pliiatsit kribimas märkmikku, mida ta alati kaasas kandis.
„Sest sa pead nägema või puudutama kohta, kuhu tahad oma energiat suunata,” vastasin talle. „Mõjub ainult nägemisulatuses. See mees või naine oleks pidanud koos nendega samas toas olema. Millegi selletaolise puhul on raske asitõendeid peita ja igaühel, kellel on piisavalt oskusi sellise loitsu jaoks, oleks jätkunud ka mõistust kasutada selle asemel püssi. See on lihtsam.”
„Mis on teine võimalus?” küsis Murphy.
„Taumaturgia,” vastasin. „Nagu siin, nii ka seal. Tuleb panna midagi juhtuma väiksemas mõõdus ja suunata sellesse energiat, et sama juhtuks ka suuremas mõõdus.”
Carmichael norsatas. „On vast jamajutt.”
Murphy hääl kõlas skeptiliselt. „Kuidas see töötaks, Harry? Kas seda saaks teha kusagilt mujalt?”
Noogutasin. „Tapjal läheks tarvis midagi, mis teda ohvritega ühendaks. Juuksekarvu, sõrmeküüsi, veretilka. Sedasorti asju.”
„Nagu voodoo nukk?”
„Täpselt sama asi, jah.”
„Naise juuksed on värskelt värvitud,” sõnas Murphy.
Noogutasin. „Kui sul õnnestub välja selgitada, kus ta laskis oma soengut hooldada, võiksid ehk midagi leida. Ma ei tea.”
„Kas oskad mulle veel midagi rääkida, millest võiks kasu olla?”
„Jah. Tapja tundis ohvreid. Ja ma arvan, et see oli naine.”
Carmichael norsatas. „Ma ei usu, et peaksime siin istuma ja seda kuulama. Üheksal juhul kümnest tunneb tapja ohvrit.”
„Ole vait, Carmichael,” ütles Murphy. „Miks sa nii arvad, Harry?”
Tõusin püsti ja hõõrusin pihkudega nägu. „Selle järgi, mismoodi võlukunst mõjub. Alati, kui seda kasutad, tuleb see sinu seest. Et seda tööle panna, peavad võlurid keskenduma sellele, mida nad teha püüavad,
